Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.

Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus.

Tambek on oma mälestustes väga subjektiivne. Lehekülgede kaupa kirjeldab ta oma vaenlaste vastutegutsemist ja võtab seda väga isiklikult. Samal ajal ei nimeta ta peaaegu kedagi nimepidi, piirdudes vaid initsiaalidega. Korduvalt rõhutab ta oma pärinemist lihtsatest oludest. Tema vanemate lasterohke pere Haljala kihelkonnas polnud aga mingi popsipere.

Üksikasjalikud kirjeldused

Sama kandi mees Enn Tarvel kirjutab oma järelsõnas 1993. aasta väljaandele, et Tambekite talu oli keskmisest jõukam. Sellele viitab ka asjaolu, et Tambek omandas gümnaasiumihariduse ja astus elitaarsesse Peterburi sõjameditsiini akadeemiasse. Pigem oli Tambeki kaitseasendi põhjuseks tema konfliktne iseloom ja õigust nõudev isiksus ning vististi ka asjaolu, et paguluses pidi ta leiba teenima lihtsa sanitarina. Just nimelt autori subjektiivsus toob aga lugeja ette Eesti seltskonna küündimatute väikluse, klatšilusti ja saamahimu.

Eesti ajaloolaste uurimistööd võimaldaksid tänapäeval tuvastada suurema osa Tambeki vingameestest ja -naistest. Piirdun vaid ühe näitega – ta kirjutab ZEV-i materjale hoolimatult avalikustanud vanema põlve eesti ajakirjanikust K-st, kes vangi pandi ja hiljem Soome põgenes. See oli Voldemar Kures, kes oma pärast surma avaldatud päevikus samuti võlgu ei jää.

Eesti ajaloolased on nüüd juba kolmandat korda avaldatavaid Elmar Tambeki mälestusi rohkesti kasutanud esiteks väga üksikasjaliku presidendi kantselei tegevuse kirjelduse pärast. Teiseks annab Tambek peaaegu stenograafilise täpsusega ülevaate sellest, mis toimus Eestis alates okupeerimisest Punaarmee poolt 17. juunil 1940 kuni Konstantin Pätsi ametist lahkumiseni kuu aega hiljem. Kolmandaks seiklusrohke olukirjelduse tõttu esimesest punasest aastast. Ja neljandaks tänu detailsele ülevaatele oma tegevusest ZEV-i juhina. Tambek ei varja, et ZEV kui eesti asutus, mida ta juhtis, asutati kurikuulsa Saksa julgeolekuteenistuse SD rahalisel toetusel ning tegutses selle asutuse patronaaži all. Ta ei varja samuti, et SD huvi ZEV-i tegevuse vastu oli eeskätt seotud sõjapropagandaga Nõukogude Liidu vastu. Julgeolekupolitsei tegevuse argipäeva lubab aimata peatükk „SD „volinik” mind vallandamas”, kus Tambek kirjeldab ZEV-i kokkupuutumisi nii NKVD/NKGB kui ka SD tegevuse tagajärjel tekkinud surnukehadega, mis olid Nõmme serval üsna lähestikku maetud. Tambekile, kes oli Vabadussõja veteran ja pidi Eesti ajal prokurörina kriminaalkurjategijate hukkamise juures viibima, ei olnud vägivaldne surm varemgi võõras.

Iseseisvuse kaotusest ning Nõukogude ja Saksa okupatsioonist on palju kirjutatud. Seetõttu on raamatu huvitavaimaks osaks peatükid, milles Tambek kirjeldab oma tegevust sõjaväejuristina ning seejärel prokuröriabina Rakveres ja Tallinnas. Tema käsitlus tegevusest presidendi kantselei ülemana jääb õõnsaks – Tambek on oma presidenti jäägitult kiindunud, samastab teda Eesti riigiga ega näe tema otsustes ühtki eksimust. Absurdi servale jõuab ta, õigustades nukuparlamendi valimiste väljakuulutamist presidendi poolt 1940. a juulis, mis oli vastuolus valimisseaduses määratud täht-aegadega: „... valimiste otsuse esialgne tekst jaotati kaheks, mille esimese poole, mis käis Riigivolikogu uue koosseisu valimiste määramise kohta ilma aega nimetamata, President kirjutas alla. Teine pool valimiste otsusest, mis käsitles valimiste aega, jäi [Varese] valitsuse lahendada.” Teisalt võime siin aga vaid tõdeda, et juriidiline lahendus on alati võimalik.

Elmar Tambek

(24. XII 1897 Vihula vald Kavastu küla – 26. VI 1991 Vancouver)

Sündis talupidaja Jüri Kustav Tambeki (1849–1918) ja tema naise Juuli (snd Elends, 1861– 1940) kuuenda lapsena. Perre sündis üheksa last, kaks neist olid surnud 1896 kevadel.

1906–11 õppis ministeeriumikoolides Virumaal ja 1911–17 Tallinna Aleksandri gümnaasiumis. 1917– 18 Peterburi sõjameditsiini akadeemia üliõpilane.

1918–20 Vabadussõjas: 1. jalaväepolgu kuulipildurite komandos ja hiljem 2. kindlussuurtükiväe divisjoni 4. patareis; 1919–20 õppis sõjakoolis suurtükiväe erialal.

1920–29 tegevteenistuses: 1920– 26 2. suurtükirügemendis ja 2. diviisis. 1926–27 kaks kuud sõjaministeeriumi juriskonsuldi abi, 1927 sõjaringkonnakohtu uurija, 1927–29 sõjaväe prokuröri abi kt.

1921–25 õppis teenistuse kõrval Tartus õigusteaduskonnas, korporatsioon Vironia liige.

1929–33 Rakvere 3. jaoskonna, 1933–37 Tallinna 2. jaoskonna abiprokurör, 1937–38 Kohtukoja prokuröri vanemabi.

1938–40 vabariigi presidendi kantselei direktor

1940–41 ENSV kohtu rahvakomissariaadi, hiljem töö rahvakomissariaadi tõlk

1941–44 ZEV-i (Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskus) juhataja

1944 evakueeriti Saksamaale, 1944–47 oli Eesti toimkonna juhataja Berliinis ja Detmoldis.

1947 emigreerus Inglismaale, sealt 1952 Kanadasse, kus elas Vancouveris ja oli erahaiglas sanitar. 1970 läks pensionile.

Abiellus 1921 Anna Saagiga (1898–1981), poeg Ülo Tambek (1922–1979 mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse, oli Eesti laskurkorpuses, hiljem stsenarist ja režissöör), tütar Õie Lood (snd 1925).

* ZEV – Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskus kogus andmeid Nõukogude okupatsiooni läbi aastail 1940–1941 Eestis tekitatud inimkaotuste kohta