Eesti mälu: Ferdinand Kull „Mälestusi”
Ferdinand Kull on „Eesti mälu” sarja autorite seas üks raskemini tabatavaid tüüpe. Polnud tal elus ei õiget ametit ega kindlat elukohta ning isegi tema peamist tegevusala pole võimalik täpsemalt määratleda – see jäi kuhugi pedagoogika ja elektrotehnika vahepeale, ajutiste sissepõigetega ajakirjandusse, poliitikasse ja tõlkimisse. Nooruses nägusa mehena näis ta hoolsalt suhtlevat naistega, kuid nimeliselt on meile teada üksnes ta Pariisis kositud ajutine abikaasa.
Ainus erakond, kuhu Kull teadaolevalt – ja vaid ühe jalaga – õnnetult sisse astus, oli 1945. aastal kommunistlik partei. Ent partei liikmekandidaadina võeti tollase Tallinna merekooli õpetaja minevik sõelumisele ja avastati selles kommunismivastase tegevuse märke, mistõttu Kull partei lähikonnast välja heideti. Ja heideti kaugemale, kui ta oskas karta. Sest partei, mille tiiva all ta kavatses oma vanapõlve kindlamale järjele seada, oli tema reeturlusest nüüd teadlik, ja küllap said just tollased ankeediuuringud aluseks Kulli hilisemale vangistamisele.
Niisiis on meie ees omamoodi „omadusteta mees”, der Mann ohne Eigenschaften, kui laenata iseloomustuseks austerlase Robert Musili romaani pealkirja. Ent just sellise kummaliselt hõljuva tüübina paistis Kull silma kui polüvalentne suhtleja, kes suutis vajaduse korral imbuda igasse seltskonda nii ülemistes kui ka alumistes kihtides. Et tal näisid puuduvat auahnus ja omakasupüüdlikkus, siis ei kinnistunud ta õieti kuhugi, aga oli ikka heatujuliselt kohal. Nii on säilinud pilt Friedebert Tuglase 50. sünnipäeva tähistamiselt Ko-Ko-Ko kohvikus Tartus 1936. aastal. Laua ümber istuvad üksnes tuntud kirjanikud, aga sünnipäevalapse paremal käel ei trooni keegi muu kui Ferdi Kull, Tuglase kunagine koolivend Treffneri päevilt ja hea kaaslane Pariisis.
Elu nagu karneval
Tavapäraste tunnuste järgi võiks Kulli elu pidada nurjaläinuks: ei naist, ei last, ei aumärke ega ühtegi tutvustavat artiklit olulistes teatmeteostes. Oli palju väärtuslikke ettevõtmisi, mida Kull algatada aitas (üliõpilasselts Ühendus 1906, Eesti-Prantsuse Ühing 1921), isiklike saavutusteni ometi jõudmata. Ikka tegi ta midagi valesti, kaotas huvi, kõndis mujale. Süütas nii-öelda uue sigareti. Iseloomulik on see, mis juhtus 1918. aastal Eesti välisdelegatsioonis, kuhu Kull hea prantsuse keele valdajana lülitati. See riiklik reveranss tundmatu noormehe ees võinuks saada hiilgava diplomaatilise karjääri hüppelauaks. Aga Stockholmi üksi tegutsema jäetud Kull näis mingil hetkel lihtsalt tüdivat delegatsiooni tähtsaima liikme, Jaan Tõnissoni allumist nõudvatest žestidest, ning otsustas hakata Eesti Vabariigi nimel iseseisvalt poliitilisi proklamatsioone kirjutama. See tõi kaasa kiire taandamise riigitööst. Kull naasis Prantsusmaale, nokitsedes fotograafia ja elektriasjanduse kallal.
Üks läbiv kirg paistab mehel siiski olnuvat – tema armastus prantsuse keele ja kultuuri vastu. Vene revolutsionääride eeskujul pidas ka Kull vangla üksikkongi parimaks paigaks, kus õppida keeli, ning suutis nõnda 25. eluaastaks omandada prantsuse ja vähemal määral ka inglise keele. Praktikasse juurutas ta teadmised pagulaspäevil Pariisis. Tema plaanid prantsuse kirjanduse eesti keelde ja eesti kirjanduse prantsuse keelde tõlkimiseks läksid küll tavapäraselt luhta, aga ta kirjatööde laad osutab prantsuse stiilikooli mõjule.
Kõike, mis Kull elus tegemata jättis, korvavad tema mälestused, mis tõstavad ta selle žanri autorite esiritta ning tagavad talle jääva koha kultuurimälus.
Need jagunevad õieti kolmeks. Esimene osa käsitleb nooruri sotsialistlikku tunglemist ja vanglaelu aastail 1905–1909. See on otsekui täiendus Marta Lepa hiljuti ilmunud memuaaridele, kus juba tuttavad läti terroristid taas välja ilmuvad ning vangla kui vaimse eneseharimise koht üha selgemaid piirjooni omandab. Riia keskvangla raamatukogus loeb Kull keelatud kirjandust, ja mitte ainult Marxi „Kapitali”, vaid ka „Praktilist juhatust pommide valmistamiseks”! Vanglas on linna parim saun ja eeskujulik köök, mida hilisemas elus harva kohtab. Sunnitöölt pääsemiseks sõlmib Kull vanglas fiktiivse abielu blondi kaunitari Lilli Ibrusega, kelle peigmees Nikolai Köstner kõike kiivalt pealt vaatab. Elu nagu karneval, ehkki kuskil sealsamas on uue aja ohtlikud märgid: just Riia oli tollasel Venemaal esimene koht, kus salapolitsei üks juhte Gregos (Greegus) asus juurutama julma funktsionaalset piinamist.
Mälestuste viimane osa käsitleb Eesti välisdelegatsiooni tegevust 1918. aastal. Nagu diplomaatide mälestused sageli, on ka see toimunu päevikulaadne aruanne ning oma kunagiste valikute poliitiline ja juriidiline õigustus. Ajaloolastele annab see allikakriitilise lähenemise korral tänuväärset lisa Eesti riigi rajamise tundmaõppimiseks.
Kulli mälestuste kreem ja kroon on nende keskne osa ehk meenutused eesti boheemkonnast Pariisis 1910–1917. Just siin maalib vaba mees vaba käega oma elu ilusaimat lõiku, mida ei tumesta ka pidev rahamure. Kui Tuglas on loonud meie Pariisi-müüdi kõrgstiilse kuvandi, siis Kull täiendab seda humoristliku vaatega altpoolt, jäädes ometi hea maitse piiresse. Mitte kusagilt mujalt ei leia nii ehtsaid kirjeldusi varasurnud kunstnikust Erik Obermannist, kes sõi saiadest ära ainult sisu, jättes koorukesed nurka hallitama, või rõõmsalt läbi elu viiuldanud Rudolf Tassast, kes tõi eesti kunstnike sekka prantsuse aristokraaditarist naise. Ent kohal on ka Konrad Mägi, Jaan Koort, Anton Starkopf ja teised, vanematest tegelastest Andres Dido ja Ado Grenzstein, kellele Kull oskab külje alla pugeda. Korraks vilksatab isegi Ilja Ehrenburgi kuju. Ainult Friedebert Tuglas suudab Kulli veidi klatšihimulise sule all säilitada oma soliidsust ja salapära, ehkki ei pääse kergest vihjest armuseiklustele, millest vaikib ajalugu. Kuid see võib tingitud olla ka sellest, et just Tuglas oli Kulli mälestuste kirjanduslik konsultant.
Ferdinand Kull
(15. XI 1884 – 23. III 1957)
Sündis Virumaal Küti vallas taluomaniku pojana.
Pärast Aruküla vallakooli ja Rakvere linnakooli õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus (1903– 1906), Tartu ülikoolis õigusteadust (1906–1907), Pariisi ülikoolis matemaatikat (1910– 1914) jm.
1907–1909 oli sotsialistina vangis Tartus ja Riias ning 1951– 1954 „kodanliku natsionalistina” Narvas.
1910–1917 elas pagulasena Pariisis ning viibis ka 1919–1921 ja 1927–1931 eri paikades Prantsusmaal; sai tuntuks Eesti–Prantsuse suhete aktivistina.
1914–1927 oli abielus Hilda Ernestine Trubergiga (1889–?), ühiseid lapsi ei olnud.
Kuulus 1918 koos J. Tõnissoni, M. Martna, K. Menningu, A. Piibu, K. R. Pusta ja E. Virgoga Eesti välisdelegatsiooni, mis valmistas lääneriikides ette Eesti Vabariigi rahvusvahelist tunnustamist ja seega tema reaalset riiklikku iseseisvust.
Pidas palju juhuslikke ameteid, mis seostusid enamasti prantsuse keele ja matemaatika õpetamise ning elektrotehnika arendamise ja müügiga.
Avaldas mälestusteraamatud „Mässumehi ja boheemlasi” ja „Esimesi Eesti diplomaate“ (1933, 2. tr 1996 Eero Medijaineni eessõnaga), nuuskpiiritust ülistava absurdistliku brošüüri „Hävitame lutikad” (1937, 2. tr 1997) ning esimese osa plaanitud pikemast ülevaatest „Prantsuse revolutsiooni ajalugu 1789– 1814” (1940).
