Eesti Mälu: Hindrek Meri „Tagasivaateid veerevast vagunist”


Eesti Mälu: Hindrek Meri „Tagasivaateid veerevast vagunist”
Hindrek-Peeter MeriErakogu

Eesti Vabariigi diplomaadi peres üles kasvanud Hindrek-Peeter Meri mälestused „Tagasivaateid veerevast vagunist” sobivad mitte ainult õpetlikuks lugemiseks, vaid neid võib soovitada ka illustreerivaks materjaliks akadeemiliste ajalookäsitluste kõrvale.

Nõukogude aja kohta pole tollaste tippametnike ja poliitikute sulest tänini ilmunud märkimisväärset memuaristikat, mille autorite eneseõigustamistarve ei kipuks varjutama ajaloolist tõepära ja mida seetõttu söandaks lugeda täie usaldusega. Hindrek-Peeter Meri „Tagasivaateid veerevast vagunist” kujutab endast selles mõttes meeldivat erandit.

Eeldused selleks on Hindrek Meri pärinud oma kodust ja vanematelt. Tema isa Georg Meri (1900–1983) oli Eesti Vabariigi diplomaat, kes Hindreku sünni ajal oli parajasti välisteenistuses Berliinis, hiljem ka Pariisis ja kuulus sünniaastalt iseseisva Eesti riigi ülesehitajate põlvkonda. Nõukogude repressioonid üle elanuna sai temast tunnustatuim Shakespeare’i eesti keelde tõlkija. Tähtsaim ja Hindrek Meri mälestusteraamatu vahendusel ka selgesti tajutav ongi see vägivaldne jõujoon, mis määras alles tekkinud noore eesti intelligentsi ja selle rajatud riigi hävingule. Okupatsioonide, võõrvõimude ja küüditamiste kiuste aga säilis ja kogus jõudu ka Lennart Meri kuulutatud eesti jonn, mis lõpuks viis Georg Meri mõlemad pojad Eesti iseseisvuse taastamise esiritta.

Vanema venna autoriteet

Ei saa rõhutamata jätta nende lapsepõlve ja isiklikumat elu puudutavate lehekülgede väärtust, mis Hindrek Meri raamatus on pühendatud isale, emale ja viis aastat vanemale vennale Lennartile. Lennart oli juba varakult nooremale vennale autoriteet, keda imetleda, ent kusagil ei taju me imetluse moondumist kadeduseks. Olgugi et siis, kui noorem vend ratsutas alles poniga, istus Lennart juba kaameli seljas, olgugi vanemal vennal püss, hiljem isegi mootorpaat, nooremal mitte kumbagi. Muuseas, vendade väikse äpardusega kulgenud Emajõe-paadiretk 1950. aastail meenutab Bernard Kangro Tartu-sarja üliõpilaste ettevõtmisi. Mida see muud näitab, kui teatud põlvkondade järjepidevust tudengi-elus, olgugi teistes oludes ja paarkümmend aastat hiljem!

Vanema venna leidlikkus ilmneb ka poiste tembutamises ja koerustükkides, kuni viimaks mööndakse Lennarti pühendumist raamatutele ja maistest muredest eemaldumist. Hindrek seevastu valis maisema poole, kiindudes juba varakult fotograafiasse ja autodesse. Kõik see kuulub vältimatult perekondliku elu ja lapsepõlvemälestuste juurde. Just need leheküljed, asjalikud ja liigsetest emotsioonidest varjutamata, tunnistavad Hindrek Meri head suleoskust – asjata kurdab ta mõneski kohas selle puudulikkuse üle! – ja annavad vajaliku eelhäälestuse edasiminekuks Nõukogude bürokraatia telgitagustesse.

Kes on Nõukogude ajal koolis käinud ja ajalehti lugenud, mäletavad ju kõik tüütuseni üksluiseid juhtkirju plaanimajandusest, majanduse edusammudest ja partei uutest direktiividest. 33 aastat ENSV plaanikomitees juhtivatel kohtadel töötanud Hindrek Meri mälestused annavad tollase nõukoguliku majanduse toimimisele ja juhtimismeetoditele tänapäeva lugeja jaoks selge ja arusaadava sisu. Tegemist ei ole põhjendamise ega õigustamisega, vaid kiretu kirjeldusega sellest, kuidas näiteks just ENSV ametnike ja plaanikomitee tegevus hoidis ära tegelikkuses teostunuist hoopis võimsamateks kavandatud ja immigratsioonipumpadena toimima pidanud suurehitiste loomist või vähemalt kanaliseeris need Eesti rahvastiku koosseisu vähem kahjustavatesse vormidesse.

Oma töö kohta plaanikomitees on Hindrek Meri ühes intervjuus öelnud: „Sageli olime väravavahi rollis. Aga et tegelesin ka perspektiivse planeerimisega, siis tõepoolest sain midagi mõjutada. Ma ei olnud sellisel positsioonil, et saaksin öelda: tänu minule... Toonaste ülemuste Gustav Tõnspoja ja Edgar Tõnuristiga, väga eestimeelsete meestega, võis asjadest julgelt rääkida. Tallinna Muuga sadama ehitamisest näiteks. Me nägime, et see ehitus toob kaasa täiendava tööjõu sissevoolu, püüdsime programmi igati vähendada. Mingil hetkel pidi sadam tulema Viimsi, see oleks tähendanud sadade suvilate hukku, sest ka raudtee pidi ehitatama. Kui saime teada, et Moskvas oli sadama ehitamise otsus vastu võetud, nihutasime koos projekteerijatega sadamat võimalikult ida suunas, Maardusse.”

Loe veel

Hindrek Meri mälestuste väärtust ajalooallikana suurendab kindlasti ka see, kuidas autor ise kasutab oma memuaare toetavaid allikaid ja vahetu tunnistajana neid ühtlasi korrigeerib. Teisalt peitub siin väljakutse nii järgmistele oma mälestusi kavandavatele-kirjutavatele poliitikutele kui ka ajaloolastele sine ira et studio printsiibi järgimiseks. Meri mälestused imponeerivad oma aususega, oskusega ka keerulistes olukordades väärikaks jääda, ent samas ka pretensioonituse ja vaikimisega. „Ma ei pretendeeri ammendavale ülevaatele ega taha tsiteerida poliitikuid ja ajaloolasi, vaid toetun üksnes oma tähelepanekutele,” ütleb ta seoses Nikita Hruštšovi kukutamisega 1964. aastal, ent selline tagasihoidlikkus kehtib kogu raamatu ulatuses. Vaikimine on aga kohane eelkõige seal, kus autor tunnistab end ebapädevaks, nagu näiteks KGB toimimise köögipoole puhul, ega taotle seega kõiketeadja mainet.

Oma isa vangistuse ja vabanemise loost kõneldes on Hindrek Meri üsna napisõnaline, piirdudes varem teada olnud faktide esitamisega ning lisades sellele mõistagi isiklikult kogetud seigad ja pelgad oletused. Juhtival kohal töötades ja hiljem oma mälu arhiivimaterjalide toel avardades ei pääse ta aga Nõukogude režiimiga kaasnenud jubedatest üllatustest. Mis tunne teda võis küll vallata, kui ta leidis, et tema isa täideviimata surmaotsus kandis sellesama, ise-enesest küll õigesti aimatud minevikuga Idel Jakobsoni allkirja, kes oli olnud 20 aastat Hindrek Meri kolleeg! Muidugi tuli Hindrek Meril oma päritolu tõttu selekteerida ka elulooandmeid.

Väärikas aadellikkus

Olgugi Nõukogude-aegne kõrge riigiametnik, säilitas Hindrek Meri alati terve mõistuse ja kriitikameele. Maast madalast omandatud põhimõtted ja hoiak, mida söandaksin nimetada aadellikkuseks, jäi domineerima.

Asjata ei ole Merit nimetatud vaoshoitud professionaaliks, keda ei jätnud kunagi ükskõikseks rahvas, mille liige ta oli. Inimene, kes võõrvõimu all suutis iseendaks jääda ja teenida oma rahvast, seejärel rikkaliku kogemustepagasiga varustatult osaleda ka oma riigi ülesehitamisel, on väärikas. Sümboolselt kaunis on seetõttu raamatu lõpus kirjeldatud maakodu loomise lugu. Maavaldusse kuulus ka väike saareke Kasari jõel. Oma saare leidmine ja töö selle heaks on väärikas puänt riigimehe tööle ja mälestustele.

Riigikontrolli järelehüüdes oma esimesele Eesti taasiseseisvumise järgsele juhile on öeldud: „Hindrek Meri oli omamoodi side sõjaeelse vaba Eesti ja taas vabaduse saavutanud Eesti vahel, andes 1990. aastal riigikontrolöri ametisse nimetatuna oma kogemused ja teadmised selleks, et üles ehitada sedasama riiki, mille kadumist ta lapsena oli näinud.”

Hindrek-Peeter Meri

Sündis 21. veebruaril 1934 Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana.

Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis.

Kooliteed jätkas pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953– 1958 õppis Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat.

1957–1990 töötas Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana.

1981. aastal töötas 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed.

1990–1997 Eesti Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal.

1998–2003 Eesti Panga nõukogu liige.

Autasud: Eesti NSV-s teenelise ökonomisti aunimetus, Eesti Vabariigis Valgetähe II klassi teenetemärk (2002).

Mälestusteraamatu „Tagasivaateid veerevast vagunist” esmatrükk ilmus Ilmamaa kirjastuses 2008.

Hindrek Meri suri 29. septembril 2009 Tallinnas.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare