Eesti Mälu: Jaan Kross „Kallid kaasteelised”

Mida tähendab ajalugu üksikisiku jaoks? Kas teeb ta ajalugu, mä­­letab aja lugu või ajalugu mäletab teda. Kes võiks öelda: mina olen ajalugu? Kas kõik või ainult vähesed? „Aine eluromaani jaoks on meis kõigis olemas,” on kinnitanud Jaan Kross.

„Aine suure ja kõikehaarava eluromaani jaoks on meis kõigis olemas,” on tosin aastat tagasi kinnitanud Jaan Kross, tehes žürii esimehena kokkuvõtteid eluloovõistlusest „Sajandi sada elulugu”.

Loo poolelt vaadates tõdes Kross, et vähesed panevad oma eluloo avaldamisväärselt kirja. Samas esinemises osutas ta ka mälukirjutuse teisele küljele – rohujuuretasandile, see on, rah­va mälu laialdase salvestamise tähendusele.

Mõistes küll elukirjutuse rohujuuretasandit, valis Kross kirjanikuna ise järjekindlalt need üksikud, kellest jääb jälg aega nagu meteoriidist maakamarasse. Liikudes ajalooromaanides teoshaaval läbi Eesti ajaloo viie sajandi, jõudis ta sajandisse, mida mäluga hõlmas ja mille teekaaslaseks oli. Krossi eesti lugu on kirjutatud suuresti elulugude kaudu, kord mõistu, siis otsesõnu. Suurelt kirjanikult oodatakse tavaliselt mälestusi, lugu sellest, kuidas kõik oli ehk mis oli „päriselt”. Tegelikult tuli kirjanik sellele soovile mitmekordselt vastu mälestuste kõrval ka loengutega ja raamatuga „Omaeluloolisus ja alltekst”. Mis on siis see, mis on „Kallid kaasteelised” tõstnud eesti memuaristika käilakuju kohale, eluloolise mälu sümboliks?

Vähe memuaristikat

Meie trükitud memuaristika on ju kahetsusväärselt noor, alates kindlamalt 1920-ndatel ilmunud väheste mälestusteraamatutega, autoriteks kirjanik August Kitzberg ja kirjanikuseisusesse pürginud maailmaparandaja Marta Lepp ning ajakirjanik Anton Jürgenstein. Eesti mälestuste traditsiooni lühidus on kõnekas, ta seostub vägagi otseselt oma toa ja oma loaga ja oma vabariigiga. Õieti hakkas asi edenema 1930-ndatel.

Kõik suured kirjanikud ei kirjuta mälestusi, mõni ei jõua, mõni hoiab varju. Kreutzwald ja Koidula kirjutasid, kuid mitte mälestusi. Vilde ja Tammsaare ei jätnud memuaare, Ristikivilt jäi vähemalt päevik. Tuglas, Luts, Hindrey, ka Metsanurk jätsid mälestused, Under ja Alver ei jätnud, Smuulist jäi kümmekond lehekülge.

Elu ja mälu üleskirjutamine eeldab triviaalseid asju, nagu tervis, et piisavalt elada, ja teadmist, et mälestuste eest ei saadeta külmale maale ei autorit ega neid, keda meenutatakse. Kindlasti ka teatud panoraami, möödunust üleolemist või hoopis tunnistamise kohustust, eluloo nägemist seotult ajaloo külge. Seetõttu on eriti rohkesti mälestusi ilmunud Välis-Eestis, kus neid kirjutasid sagedamini poliitikud ja kirjanikud. Ent mälestused pole vaid tõsielu täpsem või ähmasem kujutus, mälestused on ka tekst, jutustus, sõnakunst – sõnaga ümberkäimise oskus annab kirjanikule eelise mõnegi teise meenutaja ees.

Jaan Krossi ülikooliloenguist leiame palju korratud väite sellest, et kõik, mida kirjanik kirjutab, on ta enese lugu. Samal ajal selgitab ta, et tõelise ajaloohuvi kõrval pöördus ta varem minevikku ka ärapääsemise kaalutlusel. Teisiti öeldes – jälgede segamiseks, sest oleviku olulistest asjadest sai kõnelda ainult mineviku kaudu.

„Kallid kaasteelised” on autori liigitust järgides traditsiooniline autobiograafia, mille aluskaljuks on kirjutaja enda ehe story. Aga mitte ainult – Jaan Krossi mälestused on eelkõige laiahaardeline ajastu kroonika, samal ajal intrigeeriv autoportree. Mälestused algavad tegevuskoha kirjeldusega, kuid juba paarikümne lehekülje järel on peategelane gümnaasiumi lõpusirgel. Traditsiooniline tagasivaade lapsepõlvele, sissejuhatus isiksuseks kujunemisele on pressitud kokku paarikümnele leheküljele, et jõuda kiiresti ülikooliaastateni.

Värvikas ajalootund

Rutates 1939. aastani, kui said alguse määrava tähendusega sündmused Eesti järgnevale vähemalt poole sajandi ajaloole, jõuab Jaan Kross kiiresti poliitikani, millesse ta varakult sekkus. Suure osa mahuka teose lehekülgi hõlmab aeg, millal kirjanik oli poliitvangina Nõukogude Liidu põhjapiirkonnas Komi ANSV-s alguses vangilaagris tööl söekaevanduses ja seejärel väljasaatmiskohas Krasnojarski krais, kus ta töötas telliskivivabrikus. Ilmekaid stseene sotsialistliku riigi tegelikkusest – nii naeruväärsest majandusest kui ka totaalsest hirmust – on üpris meeldejäävalt esitatud ka neil lehekülgedel, mis jutustavad avameelselt autori elust Eesti NSV-s pärast tagasipöördumist. Nendele tulevastele lugejatele, kel oma kogemused ja ettekujutus Nõukogude impeeriumi tegelikkusest puuduvad, on siin värvikas ajalootund.

Mälestused lõpevad uue korteri saamisega kirjanike majas 1962. aastal. Kross ei ole pihtija, vaid eelkõige tunnistaja, kes on tegelikkust ja väljamõeldist segades ning kulisse vahetades tegelnud rahvusliku mahatrampimise ja pinnalejäämise ning Eesti reedetuse looga juba aastakümneid. „Kallid kaasteelised” on suurepärane õppevahend sotsialismi olemuse ja ajastu eluolu tundmaõppimiseks ning autor pajatabki ilmse mõnuga nii selle süsteemi väiksemast kurjast ehk paljudest iseloomulikest jaburustest kui ka suurest kurjast – riiklikust vägivallast, mida saatsid sageli pisikeste tegelinskite võimudemonstratsioonid.

Mälestuste paatos rõhutab korduvalt ajaloolist ülekohut, millega toodi pärast II maailmasõja lõppu ohvriks Ida-Euroopa. Vangil on väljavaade pääseda eeldusel, et ollakse elus, rõhutab meister. See on üsna avar raam, kuhu mahuvad nii kompromissid kui ka kangelasteod, kuid kirjanik mainib mõnegi meenutatava episoodi puhul kohtumõistmise kohatust. Kross rõhutab korduvalt, et Balti riikide taastumist ei tahtnud tollal mitte ükski maailma juhtivatest riikidest ja lääne demokraatiate reetlikkus mõistis pooled kontinendi rahvastest elama pooleks sajandiks isoleeritusse. Väga selgete seisukohtade tõttu võiks Krossi mälestusi nimetada ka poliitilisteks mälestusteks või poliitiliseks testamendiks. Kuid oleks raske leida poliitikut, kes kujutaks käidud teed nõnda värvikalt.

Maineka kirjaniku elegantne vabadus, haare ning oma aastate ja saavutuste kõrgelt mäelt alla vaataja leebe arrogantsus annavad Jaan Krossi mälestustele köitvuse ka nende lugejate jaoks, kes ei ole erilised mälestuste huvilised, ja teatava edumaa teiste enam-vähem sama generatsiooni väärikate meeste imponeerivate memuaaride ees. Jaan Krossi mälestused, mis lõimivad ajaloo ja kirjanduse, on esinduslik hüvastijätt kahekümnenda sajandiga.

Jaan Kross

19. veebruar 1920 – 27. detsember 2007

Sündis Tallinnas, lõpetanud Westholmi gümnaasiumi (1938) ja Tartu ülikooli (1945) õigusteaduskonna, töötas samas 1944–46 õppejõuna.

Arreteeriti 1944 Saksa julgeolekupolitsei poolt ja 1946 Eesti NSV julgeoleku poolt, viibis Komi ANSV-s vangilaagris ja Siberis asumisel 1946–1954.

Krossi loometee algas luuletajana (esikkogu 1958).

Alates aastast 1970 on avaldanud proosat, 12 romaani, mitu novellikogu, kriitikavalimikke, paar draamateost ja reisiraamatu, lisaks oli produktiivne tõlkija.

Rahvusvahelise tuntuse saavutas ajalooliste romaanidega, mille tegelased ületavad seisusepiire ja eelarvamusi. Ta peateoste hulka kuuluvad romaanid „Kolme katku vahel” I–III (1970–1980); viieteistkümnesse keelde tõlgitud „Keisri hull” (1978), „Paigallend” (1998).

Jaan Kross on pälvinud mainekaid preemiaid, on valitud Tartu ja Helsingi ülikooli audoktoriks ja Soome kirjanike liidu auliikmeks ning esitatud mitmel korral Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.