Eesti Mälu: Karl Ast Rumori „Aegade sadestus” vaatab maailma sotsialisti pilguga


Eesti Mälu: Karl Ast Rumori „Aegade sadestus” vaatab maailma sotsialisti pilguga
Rühm Riia vanglast oktoobris 1905 vabanenud poliitvange. Keskel Karl Ast, ees vasakul Alma AniEesti Kirjandusmuuseum

Sarjas „Eesti mälu” täna ilmuvas raamatus võtab Karl Ast Rumor lugeja kaasa oma eluteele, mis kujunes peaaegu seiklusromaaniks.

Sotsialistide memuaaridel on „Eesti mälu” sarjas täita oluline koht. August Rei juba ilmunud mälestustele lisanduvad nüüd Karl Asti omad, juulis on järge ootamas Marta Lepa ning aasta lõpul Friedebert Tuglase elulooteos. Eriti just 1905. aasta revolutsiooni keerises oli kõigil nimetatuil omavahelisi kokkupuuteid ning mälestused pakuvad ka vastastikku täiendavaid isikupeegeldusi.

Karl Ast on mõnes mõttes selle sotsiaaldemokraatliku seltskonna kese: oli ta ju võrdselt nii poliitik (nimega Ast) kui ka kirjanik (nimega Rumor) ning suhtles ladusalt mõlema kogukonnaga. Ta võis oma truuks sõbraks nimetada nii hilisemat riigivanemat Reid kui ka kirjanik Tuglast, kes juba 1930 avaldas revolutsiooniaegsest seltsimehest lühimonograafia. Ja küllap käis just särtsaka iseloomuga Ast kõige agaramalt läbi noorte naissotsialistidega, kelle seast ta endale ka esimese elukaaslase valis.

Marx ja Nietzsche

Ent mis peamine: ei ole meil vist ühtegi teist mälestusteraamatut, mis nii veenvalt tooks esile sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi tähtsuse kogu Eesti elu uuenemisel 20. sajandi alguses, uuemas pruugis öeldult – Eesti moderniseerumise protsessis. Sotsialistlik maailmavaade ei levinud toona mitte eeskätt parteilise hegemonismi tõusva tähe all (hoidusime Leninist, hoidsime Marxi poole, kordab Ast), vaid selle all mõistis õppiv noorsugu laiaulatuslikku programmi isiku vabastamiseks ühiskondliku osaluse kaudu. Igaühele pidi antama koht ühiskonna tootlikus organismis ja igaühel oli poliitiline õigus oma isikule vastavaks eneseväljenduseks. Ei seisuslik, rahvuslik ega religioosne ideoloogia tohtinud kitsendada indiviidi loomuliku arengu piire. Marksismi taheti mõista kui ideoloogiatest vabanemise ideoloogiat. Kirjanikuna tegi Ast proovi näiteks erootilise avameelsuse vallas.

„Marx ühes, Nietzsche teises käes, nii teeme rahva tööd” – umbes nõnda kõlas see kreedo, mis uut elu takka kihutas. Marx ja Nietzsche ehk sotsialism ja individualism said ka Eestis 20. sajandi algul maailmavaateliste otsingute märksõnadeks, ning oli loomulik, et mõned Noor-Eesti individualismi kuulutavad juhtkujud olid seotud sotsialistliku kihutustööga. Teisalt said algajad poliitikud just Noor-Eestilt julgust isikukeskse lähenemise õigustamiseks ka sotsialismis. Nii kirjutas 23-aastane Hans Kruus: „Alles järkjärgulise kasvamise teel hakkasime aru saama, et sotsialismi aluseks väga sügav ja omapärane individualism on; hakkasime nägema sotsialismis sotsiaalpoliitilist vormi, individualismis aga selle eetilist sisu. Meie ilmavaateks sai sotsialistlik individualism.”

Noormehed ja neiud tegutsesid 1905. aasta sotsiaalse pöörde aegu suuremas soolises tasakaalus, kui seda eales varem Eestis nähtud. Seegi tähistas moodsa ajaloo algust. Kõrvalolev foto kaheksast poliitvangist, kellest täpselt pooled on naised, on selle väite piltlik tõestus. Naiste osalust avalikus elus sai üha vähem küüniliselt võrrelda prostitutsiooniga („avalikud naised”), naiste nõrk esindatus ühes või teises ürituses muutus pigem puuduliku organisatsiooni tunnuseks.

Nihkeid toimus 20. sajandi algul ka rahvuslikes kuvandeis. Kohalik saksa elulaad ei tulnud radikaalsemate plaanide eeskujuna enam kõne alla. Saksa keele tundmine oli Astide-Tuglaste-Reide venestusaegses põlvkonnas nagunii alla käinud, uus informatsioon laiast maailmast saabus vene keeles. Ast näitab ilmekalt vene üliõpilaste osatähtsust moodsa poliitika vahendamisel Eestisse. Ajaleht Iskra, mida anti välja vene sotsialistide pesas Šveitsis, oli oodatud maiuspala. Rahvustevaheline õpilasühing, millesse Ast algul kuulus, kandis nime Borba (Võitlus), tema enda põranda­alune tunnusnimi selles oli Bosjak (Paljasjalgne). Maksim Gorki teoste paljasjalgsete-romantika viljelusena sooritaski Ast 1904 ihuüksi rännaku Volga-maile.

Loe veel

Eesti sotsialistid jagunesid laias laastus kahte leeri, föderalistideks ja tsentralistideks. Föderalistid, keda juhtisid Peeter Speek ja Asti vanem vend Gottlieb, asutasid Eesti sotsiaaldemokraatide iseseisva partei. Nooremad, eesotsas Rei ja Asti, ent ka Tuglasega, otsustasid „permanentse” maailmarevolutsiooni parema kulgemise nimel – et jõudu mitte killustada – ülevenemaalise parteilise alluvuse kasuks. Siiski ei tähendanud see rahvuslikku loidust ja hiljem näeme Eesti riigis tegutsemas just neid otsekui vähem rahvuslikke sotsialiste.

Nägi endas Peer Gynti

Asti mälestustele annab kaalu sallivus poliitiliste vastaste suhtes. Jaan Tõnissoni rahvuslikult sirget selga tunnustades osutab Ast ka tema psühholoogilisele lihtsameelsusele, millel võis olla naeruväärseid ja isegi vägivaldseid tagajärgi. Konstantin Pätsi hilisemat enesesalgamist kahetsedes näitab ta Pätsi ajalehe Teataja (1901–05) pöördelist tähtsust lääneliku meediamaastiku kujundamisel. Sotsialisti teravdatud pilk võimaldab Astil anda suurepäraseid „füsioloogilisi” kirjeldusi 20. sajandi alguse Tartust, kus Emajõe Ateena fassaadi taga vohas palju ainelist viletsust.

Ast on iseenda suhtes kütkestavalt aus, kuid jätab meile mõistatada oma rahutuse põhja. Ta armastas endas näha Peer Gynti, rändavat egoisti ilma egota. Asti sotsialism on üdini demokraatlik, mis välistab mis tahes iidolite tekke. Kuid ses marksismis kui ideoloogiatest vabanemise ideoloogias haigutab kuskil ka tühjus ja tõmbab tuul. Ast tundis kogu elu huvi massipsühhooside ja ideelise fanatismi vastu ning kirjutas oma suurima proosateose „Krutsi­-fiks” usuhullusest Brasiilias. Seegi on arveteõiendamine uskumusliku kire kui inimlike meelte hägustajaga, aga kuskil tagaplaanil aimub ka uudishimusse segatud igatsust: mis on see, mis mõned hinged nii tuliselt leekima paneb ja teised kogu eluks tõmbetuulde jätab?

Sotsialist, ärimees, minister ja kirjanik

Karl Ast (kirjanikunimega Rumor, 1886–1971)

•• Sündis 19. veebruaril 1886 Võrumaal Orava vallas Päevakeste talus, õppis 1901–1905 H. Treffneri gümnaasiumis Tartus, mis jäi lõpetamata. Osales vanema venna Gottlieb Asti (1874–1919) eeskujul sotsialistlikus kihutustegevuses, 1905 oli vangis Riias, 1906 maapaos peamiselt Šveitsis, 1907–1910 vangis Tartus, Riias ja Tallinnas. Hiljem töötas ajakirjaniku, Asutava Kogu ja Riigikogu liikme ning ministri ja ärimehena.

•• Oli 1939–1940 pressiatašee Eesti vabariigi Stockholmi saatkonnas, 1941–1958 konsul Rio de Janeiros, alates 1959 elas Montrealis ja 1961 New Yorgis, kus suri 9. juulil 1971. Tema tuhastatud põrm puistati Hudsoni lahte.

•• Oli 1912–1933 abielus Alma Aniga (1884–1958) ja 1936–1971 tolle õetütre Leili Abramiga (1903–1976). Tal olid tütar Iris (1917–1965) ja poeg Orvo (1920–1999).

Tuntud novellist

Avaldas ka reisikirju

•• Avaldas novelle kogudes „Sääsed tormis” (1911), „Tuled sügis-öös” (1919), „Siiruviiruline” (1921), „Mürgine vili” (1926), „Sammud kaduvikku” (1928) ja „Kui Saara naerab” (1929).

•• Eriraamatuna ilmusid sümbolistlik jutustus „Lumiste kõrguste poole” (1913) ja näidend „Valge naine” (1928), reisikirjad „Palava päikese ja fanaatilise usu maal” (I–III, 1930–31, Tseilon ja India) ning „Allah ja ta rahvas” (1936, Maroko).

Suurteosed ilmusid paguluses

•• Paguluses ilmus uudislühi­proosat kogudes „Uned ja mured” (1953), „Tuuleviiul” (1962) ning „Liivakella all” (1971). Suurteosteks kujunesid romaan

„Krutsifiks” (1960) ja mälestused „Aegade sadestus” (I–II, 1963–65, 2. tr ajakirjanduses ilmunuga täiendatult 2004).

•• Asti publitsistika on koondatud „Eesti mõtteloo” kogumikesse „Maailma lõpus” (2007), „Lääs-Ida-Lääs” (2008) ning „Tule ja päikese all” (2009). Eritrükisena ilmus Eesti lähiajaloo ülevaade „Kahe tule vahel” (1943, 2. tr 1999).

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare