Eesti mälu: Karl Ipsberg „Ühe sirge mehe elukäik”


Eesti mälu: Karl Ipsberg „Ühe sirge mehe elukäik”
Karl Ipsberg oli 1922–1923 riigivanem Juhan Kuke valitsuse teedeminister. Esireas vasakult välisminister Aleksander Hellat, sõjaminister Jaan Soots, Juhan Kukk, raha- ja kaubandus-tööstusminister Georg Vestel, haridusminister Aleksander Veidermann. Taga vasakult põllutööminister Bernhard Rostfeld, Karl Ipsberg, siseminister Kaarel Eenpalu, töö- ja hoolekandeminister Christian Kaarna, riigikontrolör Aleksander Oinas.Eesti Filmiarhiiv

Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole nobedad sulge haarama. Ka tabasid sovetlikud repressioonid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.

Karl Ipsberg sündis jõuka ja edasipüüdliku taluomaniku pojana, kes hoolitses nii selle eest, et ta lapsed kunagi puudust ei peaks tundma, kui ka nende hea hariduse eest. Ipsberg kirjutab, et „ei või ka ütelda, et talupojaseisus minule senimaani mingisuguseks takistuseks oleks olnud, mitte sugugi. Meie kasvasime kodus üles täies vabaduse arusaamises, ei olnud meil teopäevi, ei ülepea mõisaga midagi tegemist, ei kartnud ühtegi ülemust, sest kõik, nii mõisnikud kui ka kohtunikud, olid isa sõbrad. Rikkas talukohas kasvades ei tundnud meie puudust, ei kartust ega kadedust, ja noorelt juba linna vaba eluga tutvudes ning heade õpetajate juhatuse all olles tundsin ma end täiesti vaba kodanikuna”.

Kuid talupidamise perspektiiv Ipsbergi ei paelu. Ehkki ta lõpetab Tartu reaalkooli, pole kirjandus talle võõras. Seda tunnistavad nii luulekatsetused, rohked saksa klassikute tsitaadid mälestustes kui ka ladusalt kirja pandud mälestused ise. Ülikooli ta ei astu. Takistuseks on ka reaalkooli diplom, sest seal ladina ja kreeka keelt ei õpetatud, kuid neid oskamata päris ülikooli ei pääsenud. Ipsberg astub Riia polütehnikumi ja õpib ehitusinseneriks.

Raudteeinsenerina Venemaal

1890. aastad olid Venemaa kiire majandusliku tõusu aeg. Raudteede ehitamisega kaasnenud murrang ühiskonnas oli võrreldav muutustega, mille tõi sajand hiljem kaasa interneti jõudmine igaüheni. Ipsbergist saab raudteeinsener ja tema mälestuste esimesest poolest õhkub vaimustust progressi üle nii Venemaa suurlinnades kui ka Baikali-tagustes karukolgastes. Miks läheb ta üldse Venemaale? Ipsberg on realist ja teab, et temal kui eestlasel on Balti kubermangudes karjäärivõimalusega teenistuskohta leida peaaegu võimatu: siin on kontroll venestusele vaatamata ikkagi rüütelkondade käes, kes oma feodaalseid eesõigusi kiivalt alal hoiavad.

Venemaal on võimalusi rohkem ja suhtumine esimese põlve haritlastesse teistsugune: „Igal pool Venemaal kadusid haritud isiku, eriti kõrgema haridusega isiku ees kõik seisuslikud vaheseinad. Nii näiteks oli mõisnikkude peamees Nikolai Lvov, pärastine duumaliige kadettide rühmast, üks sõbralikumatest ja vastutulelikumatest inimestest,” kirjutab ta, meenutades teenistust Sise-Venemaal. Kuid Siberis kohtab ta ka seisuslike igandite elujõulisust. Riik oli sunnitud ülendama postijaamade kirjutajad riigiteenistuse madalaimasse astmesse vaid selleks, et vihased rändajad neid ei peksaks – riigiametnik oli kõrgema seisuse liige, kelle löömine oli karistatav.

Ipsbergi mälestuste huvitavaimad leheküljed käsitlevad tema ligi seitsme aasta pikkust teenistust Baikalimaa raudteede ehitamisel. Irkutski–Vladivostoki raudtee on nüüdseks juba sajandi olnud Venemaa jaoks suure strateegilise tähtsusega. Toona oli nõrk Hiina riik lääneriikide, Venemaa ja Jaapani mõju all ning aja ja vahendite kokkuhoiu mõttes ehitati raudtee läbi Hiina. Hiina ei jäänud nõrgaks ja Leonid Brežnevi ajal tuli raudtee piirist tükk maad põhja poole ehitada. Ipsbergi ajal oli tegemist täiesti metsiku võimsa looduse ja veel võimsamate loodus-stiihiatega maaga, mida ta kaasahaaravalt kirjeldab.

Teenistus möödub kasakate, endiste, aga ka põgenenud sunnitööliste, õnneotsijate ja eelkõige Ida-Aasia rahvaste seltskonnas. Siberis linnud ei laula ja lilled ei lõhna ning seetõttu pole ka armastus niisugune nagu Euroopas, kirjutab Ipsberg. Mõned tema üldistused kõlavad päris kaasaegselt: „Müstiline, saladuslik on nende rahvaste hing. Ehk tuleb aeg, kuna nad jällegi täielisteks peremeesteks muutuvad omal maal, igatahes maa Baikali järvest kuni Vaikse ookeanini ei ole Venemaa, ta on kuulunud kollasele rassile ja saab kord jällegi kollastele kuuluma. Hea veel, kui Baikal piiriks jääb ja see piir ei nihku Uuralini ning Kaspia mereni.”

Loe veel

Baikali ääres teenides Ipsberg abiellub. Suure armastusega alanud kooselu varjutavad vanima poja surm sarlakite tagajärjel, ka tütar jääb ühest kõrvast kurdiks ja keskmine poeg ei tervene päriselt. Sarlakitesse sureb tütretütar, tütre abielu on nurjunud ja temagi sureb noorelt, abikaasast ei möödu need saatuselöögid jälgi jätmata, vihjab Ipsberg. Aeg-ajalt kohtub ta Euroopas oma varasema kiindumuse Aureliaga, kelle abielu on samuti nurjunud.

Vaatamata sümpaatiale ei jää Ipsberg Venemaale. „Kuigi vene rahval palju häid omadusi on, tuli siiski mulle mõnikord nagu hirm peale, kui meelde tuletasin neid 1905. aastal nähtud rüüstamisi ja seda, missuguseks metsikuks massiks võib muutuda seesama nii heatahtlik, pehme südamega vene rahvas. Mulle näis, et Pugatšovi ajast, mil orjad pisarsilmil omi peremehi poosid, kuni kõne all oleva ajani vene rahvas oma suures massis palju kultuurilisemaks ei olnud läinud, vaatamata oma peenekultuurilisele ülemkihile. Kas pidin mina oma lapsi ka selle massi sisse uppuda laskma? Ei!”

Tagasi Eestis

Siberis raudtee teenistuses olles on Ipsbergist saanud rikas mees. Esimese maailmasõja eel lööb ta ehitusettevõtja ja majandustegelasena kaasa Tallinna eestlaste ettevõtmistes, saades ka osa selleaegsest Tallinna majandus-tõusust, kullavihmast, nagu ta seda nimetab ja nagu seda nimetas oma mälestustes ka Aadu Lüüs. Ipsberg mitmekordistab oma varanduse. Enamlik riigi-pööre ja Saksa okupatsioon on tema jaoks tagasilöögid.

Ehkki Ipsberg teenib Vabadussõja ajal ja Eesti Vabariigi esimestel aastatel juhtivatel ametikohtadel, on parlamendi liige ja minister, ei ole miski enam päris endine. Oma osa mängivad ka isiklikud tagasilöögid: tema ettevõtted Atlanta ja Lignum lähevad pankrotti ja varandus oksjonile. Samuti ei tule ta toime poliitikas: raudtee ja juhtimise asjatundjale jääb demokraatlik poliitika oma suure jutu ja kildkondlike pisihuvidega lõpuni võõraks. Seetõttu tunneb ta suurt sümpaatiat Pätsi ja Laidoneri autoritaarse valitsemiskorra vastu. Eriti vastumeelsed on talle sotsialistid, kuid ka tsentristlikumad erakonnad, oma osa saab Jaan Tõnissongi. Kaks sotsialistide ajalehe toimetajat kaebab Ipsberg laimu eest kohtusse ja neile mõistetakse tegelik vanglakaristus. Ehkki need isiklikust kibestumisest laetud mälestused eesti poliitikast on huvitavad lugeda ja mõtteparalleele meie riigi teise algusega leiab igal leheküljel, ei saa seda ilma erapooletu kõrvalpilguta niisama uskuda. Kõrvalpilku aga ei paku ei teised mälestused ega ka ajalooraamatud. Liiga isiklik ja detailne on Ipsberg selleks.

Endale hinnangu andmist ei jäta ta lugeja hooleks: „Ma ei ole kunagi oma selga küürutanud kasutoovate kohtade otsimisel, ma olen selles suhtes alati uhkelt oma iseseisvust alles hoidnud... Vaatamata oma lahkele ja vastutuleliku iseloomule, on mulle mu iseseisvust ja teataval määral uhkust paljude poolt pahaks pandud, kõige rohkem küll poliitiliste tuttavate ja vaenlaste poolt. ... Ma olin peale selle iseloomu-omaduse ka ikkagi meie kodumaa väiklastest oludest nagu kõrgemale kasvanud. Need, iseseisvas töös ja võitluses Siberis läbielatud aastad olid mu selgroogu kõvendanud, vaimuelu süvendanud ja silmaringi laiendanud. Sellise iseseisva iseloomu algidud on muidugi pärit mu isatalust, Jaskalt. Veel lahedamat kodu maitsesid mu lapsed ja ka nende juures on samasugused iseloomuomadused ilmsile tulekul, mis aga praeguse aja kohta küll ennem nendele kahjulikuks kui kasulikuks võib osutuda.”

Karl Ipsberg

(3.01.1870 Suure-Kambja vald, Jaska talu – 27.06.1943 Kirovi oblast, Kaiski rajoon, Lesnoje)

Sündis Jaan Ipsbergi (1829– 1889) pojana, kes oli end teopoisist üles töötanud kahe talu omanikuks ja kihelkonnakohtu liikmeks.

Õppis Kambja kihelkonnakoolis, Tartu õpetajate seminari algkoolis, 1882–1888 Tartu reaalkoolis ja 1890–1897 Riia polütehnikumis (ehitusinsener). Oli eesti korporatsiooni Vironia asutajaid.

1894 ja 1895 praktikal Sise-Venemaal Rjazani-Uurali ja Tambovi-Kamõšini raudteel, 1896 Valga-Põtalovo kitsarööpalise raudteeliini ettevalmistamisel.

1897–1898 Rjazani-Uurali raudtee jaoskonnaülema abi Bala-šovis, 1898–1899 Taga-Baikali raudteeliini sihiajamisel jaoskonnaülema abi, 1899–1901 samas raudtee ehitusel jaoskonnaülema kt, 1901–1905 jaoskonnaülem Baikali ringraudtee ehitusel, 1906–1911 raudtee piirkonnaülem Smolenskis; tõusis Vene riigiteenistuses õuenõunikuks (1912).

Juhtis 1911–1913 juhtis Tallinnas Estonia teatri ja Krediitpanga hoone ehitustöid, 1913–1917

„Ehitus- ja tehnikakontori ins. K. Ipsberg & Rosmann” osanik, osales Tallinna suurettevõtete (Vene-Balti ja Peetri laevatehas, Volta, Noblessner) projekteerimisel ja ehitamisel.

1918–1919 Eesti laiarööpalise raudtee ülem ja teedeministri abi

1919–1920 Asutava Kogu liige, 1920–1926 I ja II riigikogu liige

16.12.1921–21.11.1922 teedeminister ning kaubandus-tööstusministri kt, 21.11.1922–2.08.1923 ja 2.8.1923–13.11.1923 teedeminister

1919–1923 kaubandusettevõtte Atlanta, 1924–1931 metsatööstuse aktsiaseltsi Lignum osanik. 1925–1926 juhtis kino Gloria Palace, samuti Kehra tselluloosivabriku ehitamist.

1928–1933 uute raudteede ehitusdirektsiooni (-ameti) juhataja, juhtis Tartu-Petseri laiarööpmelise ning Rapla-Virtsu kitsarööpmelise raudtee ehitamist.

Kuulus Tallinna Intelligentide Klubi, Metsatöösturite Ühingu, Tallinna Krediitpanga, Tallinna Laevaühisuse, Balti Päästeseltsi, AS-i Ilmarine, AS-i Eesti Siid,

AS-i Royal-Film ja elukindlustusseltsi Kotkas nõukogusse või juhatusse. 1918 oli Eesti Tehnika Seltsi asutajaid, Eesti Inseneride Ühisuse liige ning 1932. a asutatud Tehnilise Hariduse Edendamise Seltsi esimene esimees; Inseneride Koja sekretär ja Eesti Kirjanduse Seltsi eluaegne liige.

Abiellus 1903 Saratovi saksa kolonistide perest pärit Angelika Kindsvateriga (1884–1945), tü-tar Elfriede (1903–1933), pojad Eugen (1905– 1909), Aleksander (1909–1943), Georg (1910–1990).

Küüditati 14. juunil 1941 koos naise ja vanema pojaga Venemaale. Mõisteti NKVD otsusel algul surma ja hiljem kümneks aastaks vangilaagrisse, kus suri.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare