Eesti Mälu: Lauri Vahtre „Meenutusi kadunud maailmast”


Eesti Mälu: Lauri Vahtre „Meenutusi kadunud maailmast”
Enne tulevikku. Vasakult: Arthur Ruusmaa, Küllo Arjakas, Lauri Vahtre, Heiki Valk, Eero Medijainen, Tauno Pukk. Esireas Mart Laar ja Toivo KamenikErakogu

Ühtegi elu ei saa täiesti nurjunuks pidada ainult sellepärast, et elati ühe või teise hirmuvalitsuse või lihtsalt valitsuse all. See iseenesest lihtne asi on mõnel kabineti-totalitarismiuurijal ja sovetoloogil kahe silma vahele jäänud. Lauri Vahtre raamat demonstreerib nende eksitust.

Lauri Vahtre toob 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse Tartu linna ja Tartu riikliku ülikooli sovetliku elukorralduse kogu tema totruses me pilgu ette. Samal ajal näeme, et selle kiuste, sees ja kõrval oli täiesti võimalik elada päris elu.

Raamat käsitleb aega 1975. aasta sügisest 1984. aasta kevadeni, autori 9. klassi minekust kuni ajalooteaduskonna lõpetamiseni. Põhitähelepanu on ülikooliaastatel, mille puhul kirjeldatakse pisidetailideni üliõpilas-elu muresid, aga palju rohkem rõõme, kaugeid matku nii Venemaa lumistel mägedel kui ka Türkmenistani kõrbes, arheoloogilisi kaevamisi Padaorus ja mujal, seiklusi, pidusid, üliõpilastempe ja päris lollusigi.

Vahtre on ajaloolane, kes etnoloogina siiski ei alahinda kirjalike allikate tähtsust, mis on raamatu kirjutamisel abiks olnud: „Mu märkmik ütleb vaid, et 23. oktoobril käis Jüri Värv Tallinnas seda kirja ära viimas.” Ette heidan vaid pidurdamatut mõttelendu: rohkem kui 200 lehe-külge ilma ühegi alapealkirja ja vahekokkuvõtteta on mõnele lugejale kindlasti raske jälgida. Igav siiski ei hakka, kõik on kirjas, nagu oli ja liigne sündsus sõnavalikut ei kammitse.

„Meenutusi kadunud maailmast” vaatab tagasi praeguste viiekümneste kujunemisaega. Selliseid põlvkonnaraamatuid on me lugeja laual mitu, meenutatagu või Jaan Krossi „Wikmani poisse” (1998) või tingimisi ka Sergei Dovlatovi „Kompromissi” (1995). Kas Vahtrel olid need raamatud oma mälestusi kirja pannes silme ees, peaks ta enda käest küsima. Kui nimetatute puhul on tegemist eeskätt ilukirjandusega, siis Vahtre raamat on peaaegu kroonika. Wikmani poiste tegelaste prototüüpe on otsitud ja leitud ning Dovlatovi raamatu ilmuminegi põhjustas ehmunud kahinat mitmes seltskonnas. Sellepärast soovitan kindlasti sirvida ka Vahtre raamatu nimeregistrit, et leida kas vanu tuttavaid või praegusi tegelasi 30 aasta tagustes oludes.

Astusin Tartu ülikooli ajalooteaduskonda viis aastat pärast Vahtret. Nõukogude Liit ja TRÜ olid endised. Kursusesüsteem oli täiesti sama koos arheoloogia-, pioneerilaagri- ja koolipraktika ning sügisese kartulivõtmise, esmaspäevase sõjalise õpetuse, teadusliku kommunismi ning parteiajaloo, materialismide, ateismi ja poliitökonoomiatega – need viimased ka muidugi teaduslikud. Õppejõud olid samad, ajalooring tegutses endiselt ja auditooriumidki olid samad. Kui 1980. aastate alguses ei jõudnud Tõnu Luik filosoofia ajalugu õpetades isegi mitte Hegelini, siis 1990. aastal jõudis ta veel vaid Parmenideseni. Mis loengute sisukust kuidagi ei kahandanud. Kuid niisugust kursusevaimu, kus viis aastat järjest muresid ja rõõme jagati, enam olla ei saanud.

Kui Vahtre ja tema sõprade jaoks oli kaks aastat Vene sõjaväge veel vaid permanentne ähvardus, siis viis aastat hiljem ülikooli astunutele tähendas see juba paratamatut tegelikkust kas kohe sügisel või pärast esimese kursuse lõppu. Niisiis – üheskoos õpinguid alustanud naistudengid olid poiste tagasi jõudes juba neljandal kursusel. Hiljem tulid juba seltsid ja korporatsioonid, ainesüsteem, massiülikool ja

3 + 2. Vene nõukogude ülikooli kursusesüsteem, mis üliõpilastel tuli läbida rivikorras kui üks mees, koos oma sajaprotsendiliselt ette kirjutatud programmide, igihaljaste loengukonspektide ja etteantud eksamiküsimuste pähetuubitavate vastustega ei olnud ega ole mingi akadeemiline ideaal. Aga selles süsteemis kasvas ligi 50 aastakäiku eesti haritlaskonnast. Vahtre mälestused dokumenteerivad neist mõnekümne loo ja neid ümbritsenud tegelikkuse perfektselt.

Ainulaadne ajalookursus

Loe veel

Oma korrektiivid Vahtre-järgsesse üliõpilasellu tegi ka alates 1985. aastast viljeldud alkoholipoliitika. Lõbusad peod ja päikesetõusuni peetud intellektuaalsed vestlused on olnud sajandeid üliõpilaselu lahutamatu osa. Küllap nii mõnegi aastas joodavaid liitreid rehkendava puritaani ehmatuseks – ja täies teadmises liigse viina ja nõrga iseloomu nahka läinud andekatest noortest meestest, kelle seas Vahtre raamatu kontekstis tuleb meenutada hulka EÜE-veterane – on joovastavate jookide pruukimine mitmel viisil üks Vahtre raamatu taustateemasid. Seda alates viletsast õllest, tuletistest ja „sumakast” ning lõpetades õilsamate jookidega näiteks Kiievis: „Meie seadsime Jura juhtimisel sammud kunstiinstituudi poole ja ostsime teel kaasa mõned veinid. Heade veinide lai valik lõi lausa silme eest kirjuks.”

Rkatsiteli maitses seal ka aasta eest samuti. See tähendab, mitte eriti.

Raamatu põhitoon on nukker. Esiteks muidugi nostalgiast kas just kadunud maailma enda, aga kindlasti sõprade, koostegutsemise, rõõmude ja noorusarmastuste järele. Teiseks langes raamatu üks peategelasi, mitme-külgselt andekas Tauno Pukk 1983. aasta sügisel Tartus sovetisoldatite röövmõrva ohvriks. Kolmandaks oli autor samal kevadel KGB käsul ülikoolist välja visatud ja pääses üle noatera sõ-javäkke saatmisest.

Vahtre kursus oli ajalooteaduskonnas ainulaadne kokku sattunud säravate isiksuste hulga ja nende leiutatud asjade ja kommete pärast, millest mõnda veel aastaid järele tehti või aimati. Siis oli ka toonaste ajalooõp-pejõudude seltskond oma võimsuse tipul. Professorite trio Vahtre-Piirimäe-Ligi – kusjuures kaks esimest olid saanud ajalooprofessoriks parteisse astumata – ja enamik nende nooremaid kolleege kasvatasid oma üliõpilastest Eesti, mitte Eesti NSV ajaloolasi. Sellest on pärast Eesti riigi taastamist olnud palju tulu.

Oli aeg, kus paljusid asju tuli hoomata ridade vahelt. Muidugi ei saanud õppejõud üliõpilaste antisovetlikke ettevõtmisi avalikult õhutada. Tartu KGB-l olid ohvitserid ülikooli jaoks ja kursustel koputajad mitte ainult üliõpilaste, vaid ka õppejõudude järele valvamiseks. Võimalus, et korralisest professorist saab öövaht, oli suurusjärkude võrra tõenäolisem kui praegu ja hoopis teistel põhjustel. Siiski mõistis enamik ajalootudengeid juba esimesel kursusel, et nõukogudevastasus pole õppejõudude meelest kuritegu, vaid veidi isegi vastupidi. Just nooremate õp-pejõudude juhtimisel sündisid Eesti üliõpilaste ehitusmaleva rühmad Persostrat ja Euromais, mis parodeerisid nõrkemiseni ümbritsevat tegelikkust ja ametlikku ideoloogiat. Mitu sel ajal sündinud laulu on jõudnud praegustesse üliõpilaslaulikutesse ja toonased lood on saanud selle põlvkonna laste jaoks kangelasmüütideks.

Kuid samal ajal uuriti ajalooringi ekskursioonidel Eesti ajalugu ega peljatud kõneks võtta ka Vabadussõja sündmusi ja Teise maailmasõja lahinguid. 1980. aastate alguse Noor-Tartu, mis sündis õieti Tallinna Kodulinna-liikumise eeskujul, arenes palju kaugemale kui pelk võsaraiumine unustatud Tartu kalmistutel. Hoogne akadeemiline seltsielu, arutelud ärkamisaja, 19. sajandi venestamise ja teistelgi tol ajal „kahtlastel” teemadel ning eestimeelsus ja nõukogudevastasus viisid Noor-Tartu sulgemise ja selle juhtide tagakiusamiseni. Küllap põhjustas Lauri Vahtre kõige karmima karistamise osalt ka see, et tema isa oli üks Eesti ajaloolaste käilakujusid – vastalistele tuli nende koht kätte näidata. Kuid midagi ei olnud ilma-asjata – juba mõne aasta pärast jätkas muinsuskaitse selts nii võsaraiumist kui ka Eesti asja ajamist üle-eestilises ulatuses.

„Süsteemi seestpoolt õõnestajaid” Vahtrest ja ta kursusekaaslastest ei saanud, sest süsteemi sisse pürgimine polnud nende eesmärk – erinevalt mõnestki eakaaslasest mõnes teises teaduskonnas, nagu autor vihjab. „Me ei planeerinud oma elusid arvestusega, et peagi on uued ajad. Aga me ei laulnud ka kommunistlikku hosiannat arvestusega, et igikestvas N Liidus kaua ja õnnelikult elutseda. Arvatavasti oli selles oma osa meie eal ja sellel, et olime koos. Mis tulevik oleks toonud, kui N Liit kauem oleks püsinud, ei tea.”

Lauri Vahtre

Sündinud 22. märtsil 1960 Tartus ajalooprofessor Sulev Vahtre (1926–2007) pojana

Õppinud Tartu 5. keskkoolis ja Tartu 2. keskkoolis

1978–1983 õppis Tartu ülikoolis ajalugu, eksmatrikuleeriti KGB nõudmisel enne lõpetamist. 1984 lõpetas ülikooli kaugõppes.

1983–1984 Tallinna 2. keskkooli õpetaja

1983–1985 vabaõhumuuseumi vanemteadur, 1985–1988 õppis teaduste akadeemia ajaloo instituudi aspirantuuris, 1988 kaitses ajalookandidaadi kraadi.

1988–1992 ajaloo instituudi nooremteadur ja Tartu ülikooli vanemõpetaja

1990–1992 Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige, 1991–1992 Eesti Põhiseaduse Assamblee liige ja aseesimees, 1992–1996 Tallinna linnavolikogu liige

1992–2003 ja a-st 2007 riigikogu liige

Rohkem kui kahekümne ajalooraamatu ja õpiku autor ja kaas-autor. On tõlkinud inglise keelest eesti keelde kümmekond ajalooraamatut. Ta on avaldanud mitusada artiklit, kirjutanud kaks romaani, mõne filmistsenaariumi ja kümmekond näidendit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare