„Memuaarkirjandus saab tekkida alles koos kultuurilise ja poliitilise elu tõusuga, juhtivate isiksuste olemasoluga,” nentis August Palm, tehes 1936. aastal ülevaadet eesti memuaarkirjandusest. Selleks ajaks oli mälestuste arv tublisti kasvanud.

Mari Raamoti mälestuste paeluvust tunnistab tõsiasi, et need on ilmunud juba kolmes trükis. Raamoti mälestuste aeg on peaaegu sajandipikkune, kajastades pöördelisi muutusi Eesti ühiskonnas. Mälestuste esimene osa lõpeb Eesti Vabariigi sünniga. Teine osa valmis paguluses ja ilmus koos varem kirjutatuga 1962. aastal. Väljaande palgelehel on juba kõrges eas autori esindusportree. Kuklasse kinnitatud juuksed näivad mustvalgelgi fotol hõbedased, vaade on ühtaegu sõbralikult naeratav ja võimukas. See on naine, kes on sündinud juhtima. Kui me ka ei tea, kellega on tegemist, usume selle foto sõnumit. Nii vaatab perenaine, kelle pihud on elu ohje hoidnud.

Koduõpetaja kutsumus

Kui üles lugeda Mari Raamoti algatatud ja juhitud ühiskondlikud tegevused, koolid ja -kursused ning asutatud organisatsioonid, märkame, et Mari Raamoti tegevust ühendab õpetajakutsumus. Naiste jaoks, kes pääsesid hariduse ligi, polnud 19. sajandi lõpus palju valikuid, kuid kooli pääsemine tähendas enese lahtilaskmist senisest külaühiskonnast, linnaõhk tegi vabaks. Eesti tüdrukud olid Venemaa pealinnas ja mujal koduõpetajad, õed ja isegi ammed.

Mari Raamoti mälestused algavad kuldsest kodukotusest, lapse silma ja südamega nähtud Mulgimaa patriarhaalse elu kirjeldustest, mis annavad ajalise tagasipilgu kadunud maailmale, elulaadile, mille juured otsapidi veel orjaajas. Pärit Tarvastu Tammede taluperest, kasvas pere neljas tütar hulga õdede kõrval. „Olin teiste laste seas igas asjas ja ettevõtmises ninamees,” meenutab Mari Raamot oma lapsepõlve.

Ainsast vennast Jaanist sai hiljem Eesti konservatooriumi asutaja ja metsasarvemängija, õde Aino Tammest tuntud laulja. Mõlemad läksid õppima Peterburi konservatooriumi, kuhu võeti ka naisi, samas sai haridust kodukanditüdruk Miina Hermann.

Teiste kannul läksid pealinna ka nooremad õed ja nii olid Mari kogemustepagasis ajastu edukamate neidude kogemused. Temagi oli koduõpetaja nooblimates vene peredes, kus ei koheldud koduõpetajat alamana. „Meie, eesti neiud, olime vene kõrgetes perekondades lugupeetud ja hinnatud tööjõud.”

1899. aastal Mari Tamm abiellub Soomes põllutöö instituudi lõpetanud Jaan Raamotiga. Koos minnakse Saksamaale, valmistutakse tulevikuks. Jaan Raamot õpib ja kaitseb doktorikraadi. Mari õpib mitmesugustel kursustel. Ärkamisajajärgne eesti haritlaselu ei saa aga tasaselt  kulgeda, sest ühiskonnas käärivad protsessid viivad plahvatuse poole.

Mälestuste teine peatükk on memuaaride kulminatsiooniks. Jaan Raamoti eesmärgiks saab Põltsamaa Aleksandrikooli reform, kuid enne kui midagi valmib, lahvatab 1905. aasta sotsiaalne ja ühiskondlik mullistus, baltisaksa seisuseühiskonna ja areneva talupojaühiskonna viimane traagiline vastasseis. Mari Raamot annab elavalt edasi õhustikku, kus senine tasane rahvas pead tõstab ja on järsku täis julgust, mida sümboliseerib ka keisri pildile rindu löödud nuga.

Ajal, mil nooreestlased nõuavad enam euroopalikku kultuuri ning eesti noored mehed ja naised lähevad Euroo­pa koolidesse, peksavad tsaariimpeeriumi karistussalgad Põltsamaa lossihoovis ja mujal mehi ja naisigi sadade kepihoopidega surnuks või vigaseks. Talunaised paluvad meestele ja poegadele põlvili armu. „Mitmeid neist tõugati ja aeti nagu koeri toorelt välja,” meenutab Mari Raamot. Vana laseb-käele-suud-anda-mentaliteedi rebenemist  illustreerib autor vastandlike seisukohtadega peksu talumisest. Meenutagem, et seda selja sirgulöömist on kujutanud Tammsaare oma „Tõe ja õiguse” III osas ja Aino Kallase novellis „Bernhard Riives” eelistab talumees peksule surma.

Mari Raamot kujutab oma mehe elu päästmist sedavõrd põnevalt, et võime küsida, miks pole seda kasutatud laval või filmilinal. Eesti Vabariigi ja 1905. aasta vahele jäi vaid tosinkond aastat, niisama pikk ajavahemik lahutab aastat 2010 näiteks 1998. või 1995. aastast.

Nende vahepealsete aastate jooksul algas Mari Raamoti elutöö, millega ta jäädvustas oma nime eesti kultuurilukku. Tartust viie kilomeetri kaugusel asuv Sahkapuu talu osteti 1910. aastal ning järgmisel aastal avas Mari Raamot seal Saksa ja Vene, aga ka Soome  tütarlastekoolide eeskujul Sahkapuu kodumajanduskooli tütarlastele. See oli aeg, mil räägiti ja kirjutati palju haridusest ja selle eesmärkidest, naisterahva ülesannetest elus ja sellestki, et naise allasurutud seisund on takistuseks ühiskonna arengule.

Ühiskonna tulevik: haritud naine

Mari Raamoti kool andis 1906. aastal asutatud Eesti noorsookasvatuse seltsi tütarlaste gümnaasiumi kõrval praktilist haridust, õpilaste arv osutas mõlema kooli vajalikkust, mõlemad koolid toetasid rahvusliku ideoloogia kaugemaid eesmärke anda naisi harides panus ühiskonna tulevikku. Sahkapuu kool tõi elu ümbruskonda ja kogu maale, õpetades maaharimise kõrval aiandust, käsitööd ja mesindust.

Mari Raamoti järgnevad eluülesanded said teoks juba Eesti Vabariigis. Naiskodukaitse ülesehitamine, rahvuslik kasvatustöö, vägikaikavedamine kaitseliiduga, sõprusvisiidid Soome – ta ei püüa tööpäevi Eesti Vabariigis idealiseerida, kuid mälestuste esimese poole vahetus ja isiklikud muljed asenduvad enam üldistava vaatega. Siiski võib nentida, et Mari Raamoti mälestused pakuvad ühiskonnategelaste mälestuste seas värske vaate Eesti ajaloole ühe isikuloo kaudu.

1957. aastal õhkab Ilmar Talve, et eesti memuaarkirjandus, kui seda võrrelda meie muude kirjandusliikidega, on arvuliseltki ebanormaalselt vaene: „Eriti silmatorkav on heade kultuuriajalooliste mälestusteoste puudus, milles oleks suudetud edasi anda midagi olulist ühe ajajärgu elustiilist, miljööst ja vaimsest õhustikust.” Kirjanik ja etnoloog Talve nendib, et mälestuste kirjutamine eeldab teatavat rahu ja aega, mida Eesti silmapaistvaile isikuile tavaliselt ei anta. Mari Raamot ei jäänud ilma oma rahulikust vanadusest, mille jooksul valmis mälestuste teine osa. Ta veetis selle poja peres USA-s, surres oli ta 93 aasta vanune.

Avalikku ellu astuvad naised olid kaua otsekui piiriületajad, vahel kui valgustäppi ründavad liblikad. Igal juhul olid nad ebatavalisemad oma keskkonnas kui sama teed läinud mehed. Paljudel nende hulgast oleks olnud, mida meenutada, esmast sõnaõigust kasutasid kõige söakamad.

Mari Raamot

(1872–1966)

Eesti ühiskonnategelane ja naishariduse edendaja Mari Raamot sündis Tarvastus taluperes, kus pöörati rõhku laste haridusele, tema õde Aino ja vend Jaan Tamm õppisid muusikat Peterburi konservatooriumis ja neist said professionaalsed muusikud. Mari õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, mille järel oli Venemaal koduõpetajaks, hiljem täiendas end Saksamaal ja Soomes naishariduslikel kursustel.

1899. aastal abiellus Mari Tamm põllumajandusteadlase Jaan Raamotiga (1873–1927), kelle poliitikukarjäär algas valimisega Vene riigiduuma IV koosseisu. Hiljem oli ta Eesti ajutise maavalitsuse esimene esimees ja Eesti ajutise valitsuse põllutööminister, seejärel tegutses äris.

Mari Raamoti ühiskondlik tegevus algas 1911. aastal Tartu lähedal Sahkapuul tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli asutamisega. Kool töötas 1918. aastani. Hiljem organiseeris ja juhatas Mari Raamot kodumajanduskursusi.

Tal on suuri teeneid Naiskodukaitse asutamisel, ta oli aastatel 1927–1936 selle esinaine, samuti osales ülemaailmse YWCA (Noorte Naiste Kristliku Ühingu) Eesti organisatsiooni loomisel ja oli 1924–1926 selle esinaine.

Mari Raamot põgenes 1944. aastal Saksamaale ja siirdus 1949. aastal koos poeg Ilmari perega USA-sse, kus ta elas surmani.