Eesti Mälu: Oskar Luts „Ladina köök”, „Kuningakübar”
Oskar Luts avaldas aastail 1930– 1941 kolmteist köidet mälestusi ning see omaelulooline vabas vormis muljetav jõgiromaan on olnud Tootsi-lugude kõrval Lutsu loetavaim teos. Isegi köidete pealkirjad on muutunud eesti keele kinnisväljendeiks, võtkem või esimesed viis: „Vanad teerajad”, „Talvised teed”, „Läbi tuule ja vee”, „Vaadeldes rändavaid pilvi”, „Kuldsete lehtede all”. Ja seejärel tulevad mälestuste kuuenda ning seitsmenda köitena veidi salapäraselt kõlavad „Ladina köök” (1934) ja „Kuningakübar” (1935), millest esimene tähendab apteeki ja teine keisrikrooni ehk Lutsu kohustuslikku kroonuteenistust apteekrina Vene valitseja leival.
Need on humoorika ja veidi nukrameelse, aga igas olukorras toime tuleva Liivimaa apteekri ülestähendused Vene riigi olustikust tsaariaja lõpul. Miski meenutab siin Gorkit: peaaegu kõik kas joovad, manduvad moraalselt, abielluvad valesti või surevad tuberkuloosi. Miski meenutab Hašekit: väravail leidub silte stiilis „Alamväelastele ja koertele sisseminek keelatud!”. Ajalisteks piirideks on aastad 1902–1910 ja tegevuspaikadeks põhiliselt Tartu Kivisilla apteek, Narva Biedermanni apteek, Tallinna Oppermanni (Veneturu) apteek ning sõjaväeapteegid Poolas Holmis (Chelm) ja Peterburis. Aeg-ajalt käib Luts ka vanemate juures Rakkes. Aga üle kõige on ta armunud Tartusse, juba linna nimi teeb ta võõrsil härdaks.
Tootsi-lugude apteekri vaim
Luts oligi elukutselt apteeker ning orjas seda piirituselähedast ametit enne kutseliseks kirjanikuks saamist viisteist aastat. Õieti algas kõik olude sunnil. 1902. aastal ei suutnud Luts ära teha matemaatikaeksamit Tartu reaalkoolis, lahkus sealt ja asus õppima ladina keelt, et sooritada apteekriõpilase eksam. Algebras küll enda sõnul „pudrutiit”, omandas Luts keeli mängleva kergusega, sai 1903 apteekriõpilaseks ning tõusis oma farmaatsiakarjääri tipul 1915–1918 osakonnajuhatajaks Vitebski väliapteegis praeguse Valgevene alal.
Lutsu Tootsi-lugude kuulsamaid kõrvaltegelasi on nimetu apteeker, kes oma palja pealae, suure vikerkaarevärvilise nina ja alatise napsitamishimuga meenutab hilisemat Lutsu ennast. Selle kummalise mehe filosoofia kohaselt kuulub tulevik maakeral kiilaspeadele ning elu pole muud kui üks keskmise pikkusega reis tundmatusse, kus õnnestub aeg-ajalt mõnes vaksalis pudel õlut juua, rahumeeles, „mis on enam kui kõik muu siin ilmas”.
Sellesama apteekri vaim suunab ka Lutsu mälestusi. Elu on koht, kus tuleb kohver kätte võtta ja paar jaamavahet edasi viia, ajades vahepeal sortsu juttu inimestega ning tehes võimaluse korral paar tiripitskit või šnabilivopskit. Inimeste ja olukordade haprusele loob stoilise tausta teadmine, et nii see jumala ilmas käibki. Näe, kus tubli tohter, kes igal hommikul teeb tervisejooksu – aga poole tunni pärast on ta laip. Näe, kus väike tüdruk küsib kella – aga hetk hiljem tabab teda pomm. Näe, kui kirglik on esimene suudlus igavesti väljavalituga – aga hiljem enam elus ei kohtutagi.
Oma mälestuste ulatuslikkusest hoolimata (esmatrükkides kokku 2655 lk) ei jõudnud Luts neis abieluaastate kirjeldamiseni. Aivar Kull on tähele pannud, et mida lähemale abielule, seda aeglasemalt venib Lutsu aeg ning jääb viimaks enne abielu suisa seisma. Ju siis ei sobinud rändava apteekri hoiak enam abieluga kokku. Ju siis ei olnud abielu enam see pudel õlut, mida vaksalis juua, et edasi minna. Elu kui reis sai otsa, algas elu kui kirjutamine armsa naise valvsa pilgu all. Seda liigutavam on näha, kuidas tundmatu apteeker Luts oma esimest ja tähtsaimat raamatut „Kevade” alles salamisi ainult enese tarbeks paberile paneb. Küllap oli see salaasjade ajamine tookord õndsam kui kogu hilisem avalik tootmisprotsess „kirjanikult lugejale”, mis tõi tuntust, teenistust ja tüli.
Lutsu apteekerlik vaatenurk ajaloole selgub mõnest iseloomulikust seigast. 1905. aasta revolutsioon oli enamiku ta põlvkonnakaaslaste jaoks pöördepunkt, mis tõi kaasa vabaduse, vaimustuse, isiksuse ja ühiskonna piiride avardumise (Noor-Eesti liikumine!) ning pöörased sotsialistlikud ideed, hiljem ka vangla, Siberi või paguluse. Apteeker Luts tajus tollal ainult kerget nõksatust tööalases rutiinis ning võttis toimunu kokku enam-vähem kahe morni lausega: „Vene ja poola studeerivate farmatseutide mõjustusel me ühes teiste Tartu apteekide teenijaskondadega tõstame streigi liiga pika tööpäeva vastu ning lahkume töölt... Longi tänaval ja muudkui tee „revolutsiooni”! Üsna kehv on see värk: kuhu sa, hing, lähed?” Umbes niisama tusases stiilis oleks Luts ilmselt hinnanud ka 1988. aasta laulvat revolutsiooni. Luts ei olnud ei rahvuslane, individualist ega sotsialist, vaid vaikne kaasatriivija, kes püüdis hoolt kanda eeskätt oma hinge eest – nagu kunagine Paunvere köster seda oleks öelnud.
Moodsa Eesti kultuuri võrdpilt
Niisama ükskõikne kui Luts oli ühiskondliku kõrgstiili suhtes, niisama hästi valdas ta elu madalstiilseid kihistusi. Apteek oli koht, kus inimesed käisid oma alamaid vaevusi näitamas: kes reedab end retsepti, kes pidurdamatute peeretustega. Juute, keda on veel kõik kohad täis, ei kohtle Luts mitte Teise maailmasõja järgse poliitilise korrektsuse vaimus, vaid Vana Maailma ülbete reeglite kohaselt. Tartus käivad apteegis ka professorid Dehio, Raupach ja Tšiž, eesti tegelastest Treffner, Hermann ja Wiera. Kõneldakse saksa keelt, mida mõni vene jõhkard püüab asjatult ignoreerida; eesti keel tuleb arvesse vaid tagakambreis. Luts tunneb end vabalt kõigis kohalikes keeltes. Tema mälestused on hiilgav näide selle kohta, kuidas saksa- ja venekeelses kultuurikeskkonnas tegutsevast inimesest sirgub ometi eestikeelne kunstimeister. See on ju tegelikult kogu moodsa Eesti kultuuri võrdpilt.
Kui mälestusi pannakse enamasti kirja jutustavas laadis, siis Lutsu memuaarides kohtab erandlikult palju kahekõnet. See vihjab nende teatraalsele tegumoele: Luts lavastab oma möödaläinud elu. Inimestest, kellega ta läbi käib, saavad tegelased näitemängus. Mõnes neis on luulet ilmselt rohkemgi kui fakte, näiteks minategelase suures armastuses õde Augustes. Iseennast laseb Luts kutsuda nii Andreseks kui ka Toomaks ning väänab teisigi nimesid.
Ja veel: kui mälestuste kirjutaja püüab oma isikut enamasti – olgu või vaoshoitult – glorifitseerida, siis Luts pilkab iseennastki. Küllap väljendub selles Lutsu mõnikord peaaegu piinav iha kirjutada end välja kõiketeadva autori rollist ja kaduda võrdsena oma teose tegelaste sekka. „Ega ma pole mõni sõjakirjanik, kes lugejale surub peale oma kangelastegusid; mu südamesoov on: olla mitte midagi.”
Oskar Luts
(1887–1953)
Töötas apteekides alates 1903, õppis 1911–1914 Tartus farmaatsiat, alates 1922 kutseline kirjanik Tartus.
Abiellus 1917 valgevene-poola segarahvusest Valentina Krivitskajaga (1892–1982). Poeg Georg Luts (1918–2004) õppis nagu isagi Tartus farmaatsiat, teenis Saksa sõjaväes ja elas hiljem Rootsis.
Luts oli väledaima sulega eesti kirjanik, tema töid avaldati ta eluajal emakeeles kokku 134 raamatuna.
Tõlgetena ilmus autori eluajal vaid kolm näidendivihku läti ja soome keeles, pärast surma tõlgiti aga enamasti „Kevadet”, mis on ilmunud enam kui kümnes keeles, sh vene keeles enam kui kümne väljaandena.
Teatris on Lutsu teoseid lavastatud ligi 150 korral, tehtud on viis filmi.
Lutsu peetakse kõige kõvemaks viinameheks eesti kirjandusklassikute seas, kuid alkoholi kütke jäi ta sõja ja apteekriameti toel alles umbes 30-aastaselt.
