Eesti Mälu: Tamara Miljutina „Inimesed minu elus”


Eesti Mälu: Tamara Miljutina  „Inimesed minu elus”
1946. aastal Tartus: doktor Grigori Bogdanov, doktor Klavdia Bežanitskaja ja Tamara Lagovskaja (Miljutina)Erakogu

Tamara Miljutina pikast eluteest möödus suurem osa Eestis, mõni aasta Prantsusmaal ja neliteist aastat Siberi vangipõlves. Ta ei olnud mõjukates ametites ega teinud erakordseid tegusid peale ühe: ta jäi kõigis olukordades osavõtlikuks ja abivalmis inimeseks, kes pidas ligimese teenimist inimese ülimaks kohuseks ja suureks rõõmuks.

Meie kaks kõige põlisemat naabrit on olnud (balti)sakslased ja venelased, kelle kohalikud kultuurid on tugevate eesti joontega. Vene intelligents eksisteeris Eestis enne, kui eesti oma intelligents tekkima sai hakata. Kahe ilmasõja vaheline aeg kasvatas kõigist rahvustest haritlaste arvu, kuni saabus 1940. aasta, mil võimu haarasid need, kelle jaoks intelligent oli sõimusõna. Omamine ja olemine tunnistati võrdselt süüks, varandus ja haridus olid ühevõrra piisavad põhjused karistamiseks ja tegelikult ei olnud põhjust tarviski, kui oli otsustatud kellestki vabaneda.

Tamara Miljutina mälestusteraamat viib meid mitte ainult vene, vaid raamatu esimeses osas ka väga rahvusvahelisse maailma. Ja teises osas kohtame ju ka mitmeid rahvusi ja erinevaid ühiskonnakihte.

Koos autoriga tõdeme, et 1920. aastate algul said enamikust Euroopa riikidest vene diasporaa maad, sest revolutsiooni järel valisid paljud venelased paguluse ja – nagu näitas järgnev areng – neil ei olnudki rohkem valikuid, kui nad tahtsid ellu jääda. Baltikum, kus oli olemas vene põliselanikkond, oli üks paiku, kus ajal, mil Venemaal hävitati kirikuid ja kloostreid, võis venelaste elu jätkuda tavalises rütmis.

Tamara Miljutina esivanemad olid Eestis elanud juba ammu. Vaarisa Stefan ja ta viis poega olid õigeusu preestrid. Neist üks, Nikolai Stepanovitš, oli Tamara Miljutina vanaisa. 1919. aasta hakul mõrvasid Tartust taganevad punased Krediidikassa keldris tema ja teised pantvangid, sealhulgas piiskop Platoni. Kuni 1940. aastani meenutati igal aastal seda kuritööd. Bežanitskite järglaste jaoks oli see kindlasti märgiks, mille tähendus ulatus nende eluteele. 1911. aastal sündinud lapselaps Tamara alustab oma mälestusi just nendest sündmustest.

Miljutina ema Klavdia Bežanitskaja nime mäletab mitu põlve tartlasi – doktor Bežanitskaja oli kopsuarst, kes keerulistel aegadel päästis paljusid inimesi mitte ainult arstiteadmistega või arstivande tõttu (koos arstidiplomiga antud vande tekst seisab 1912. aasta versioonis ka raamatus, sest Klavdia Bežanitskaja sai just sel aastal ja esimeste naiste hulgas arstidiplomi), vaid pigem sellest eetilisest imperatiivist, mis seab ligimese teenimise ülemaks muust. Niisugust tingimusteta suuremeelsust, soojust, südamlikkust ja sõbralikku huvi ka võhivõõra külalise vastu, kõike seda, mida sisaldab sõnapaar „vene külalislahkus” kohtas igaüks, kes astus üle Bežanitskite kodu läve ja hiljem üle Tamara Nikolajevna Miljutina koduukse.

Doktor Bežanitskaja ainuke tütar lõpetab oma eessõna mälestusteraamatu esitrükile 1997. aastal lausetega „Eestis olen sündinud ka mina” ja „Minu vaimne kodumaa on vene kultuur”. Need kaks lauset on selle mälestusteraamatu võtmeks, üks sisaldab kohamälu, seotuse selle paigaga, mis jättis jälje lapsemälusse ja köitis kogu eluks; teine vaatab maailma läbi vene kultuuri akna.

Tamara Miljutina mälestuste lühiversioonis, mis selle rikka raamatu kõrval on kavapunktidena käsitletav (vt Eesti rahva elulood I. 2003, lk 61–71), jagab autor oma elu kümnenditeks. 1916 kutsuti ta ema arstiks Kaukaasiasse, perekond läks kaasa ja tagasi Eestisse jõuti 1920. aastate alguses.

Kaunid kolmekümnendad

Teine elukümnend sisaldas õpiaastaid ja liitumist 1927. aastal Vene Üliõpilaste Kristliku Liikumisega, mille delegaadina saadeti Tamara Bežanitskaja konverentsile Prantsusmaale. Järgnes abielu liikumise aktivisti Ivan Arkadjevitš Lagovskiga, mis viis tütarlapseohtu naise paljude huvitavate inimeste hulka. Kolmekümnendad moodustasid ta elu kõrgaja. Ta nägi ja kuulis palju, külastas vene kultuuri tippude (Tsvetajeva, Berdjajev) esinemisi, suhtles eriliste inimestega (nunn ema Maria, Boris Vilde); kohtus eesti kultuuri jälje jätnud inimestega (Želninite perekond) ja ootamatute võõrastega – Lydia Koidula tütre Anna Michelsoniga.

Loe veel

Kaunid kolmekümnendad möödusid, järgnesid traagilised neljakümnendad: algas Nõukogude anneksioon ja Ivan Lagovski otsus jääda Eestisse maksis talle elu. Ta võeti kinni kohe 1940. aasta sügisel ja hukati vanglas. Tamara Lagovskaja arreteeriti aasta hiljem, teda süüdistati spionaažis ja saadeti nii nagu küüditatudki Siberisse: Nõukogude režiim ei talunud, et keegi oli minevikus välismaal viibinud. Viieaastane karistus lõppes 1946. aastal. Kuid see polnud kõik. 1949. aasta märtsi-küüditamisega viidi ära doktor Bežanitskaja, samuti ta tütar Tamara. Taas oli ta ümber kasvamas nende suurepäraste inimeste juures, nagu ta paljusid Siberis kohatud inimesi iseloomustab. Seal kohtas ta oma teist abikaasat Ivan Miljutinit.

Mälestusteraamatust on vangistusele pühendatud ligemale kaks kolmandikku. Ometi nendib Tamara Miljutina, et paneb kirja oma õnneliku elu.

Raamat on kirjutatud vanuigi ja on autoril ainukene. Tamara Miljutina tõestab end suurepärase jutustajana ja vene hinge-omaduste (ei ole vist kohasemat eestikeelset sõna) kandjana selles vanaaegses tähenduses, mis võiks tähendada ühekorraga empaatiat, lugupidamist ja kõigi võõrase kohtlemist võrdse suursugususega.

Vaba inimene võib teisest vähem või rohkem erineda, aga kuidas erineb üks pagulane teisest? Vähe, kui võrdleme selle raamatu kaudu vene ja kas või eesti pagulust. Kas üks vang erineb teisest, kas venelasest vang on teistmoodi vang kui eestlane? Vaevalt, vastab meile Tamara Miljutina.

Suur osa Tamara Miljutina nendest eluaastatest, mis võiksid olla pühendatud kõigele muule, ka õppimisele, mööduvad vangina. Tundub, et lugejale aitab küll, ent inimese elu, täpsemini, isiksus on tervik: ta ei saa rääkida muidu, kui omaenese isiku kaudu. Päris raamatu alguses väljendab seda autor ise: „Mul on raske pidada läbielatut möödunuks /- - -/ Kogu minu minevik on minuga… See on andnud elu minu tänasele päevale.”

Me võime tõdeda, et autoril on päikseline iseloom ja teda saadavad esivanemate head vaimud. Vanasti nimetati seda ka vanemate õnnistuseks, mis tuleb muidugi vastu võtta. Tamara Miljutina alustabki oma emast. Mälestused algavad väljavõtetega mitme teise autori raamatuist, kus on Bežanitskitest juttu (Mari Raamot, Veera Poska-Grünthal jt). Raamatu lõpu poole on väljavõte Jaan Kaplinskilt, kelle lapsepõlve kuulus doktor Bežanitskaja sõjajärgne laste jõulupuu. Ring saab täis. Tamara Nikolajevna vanuigi kirjutatud mälestused jäädvustavad inimesi, kellega elu teda kokku oli viinud, ja perekonna, kelle kohta sai öelda: „...märkimisväärse osa Tartu elanikest ristis ja laulatas minu vanaisa, õpetas minu tädi Zina (Dormidontova) ja põetas mu ema.”

Tamara Miljutina (1911–2004)

Sündis Tartus vanaisa, ülem-preester Nikolai Bežanitski perekonnas. Tamara ema, üliõpilane Klavdia Bežanitskaja ei võtnud abielludes abikaasa perekonnanime Tsitsianov.

1916–1921 viibis Kaukaasias ja Türgis koos emaga, kes töötas seal arstina.

1927 liitus vene üliõpilaste kristliku liikumisega.

1929 lõpetas gümnaasiumi.

1930 abiellus Tartus teoloogi ja publitsisti Ivan Lagovskiga.

1930–1933 elas Pariisis, 1932 tegeles heategevusliku tööga.

1933 pöördus tagasi Eestisse.

1940 augustis arreteeris NKVD Ivan Lagovski.

3. juulil 1941 arreteeriti Tamara Lagovskaja (Miljutina). Samal päeval viidi täide tema abikaasa hukkamise otsus.

1946 juulis vabastati ja tuli Siberist tagasi Eestisse.

Märtsist 1949 juunini 1957 viibis väljasaadetuna Siberis.

1950 abiellus insener Ivan Miljutiniga. 1951 sündis poeg Nikolai, 1953 poeg Andrei.

1957–1987 elas Tallinnas, töötas meditsiiniõena.

1987–2004 pensionär  Tartus.

1997 ilmus „Inimesed minu elus”.

1999 määras Avatud Eesti Fond Tamara Miljutinale Üksmeele auhinna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare