Eesti mängufilmide madallend ühiskonna ääremaadel

Möödunud aastal linastunud eesti filmi „Lu­me­kuninganna” puhul maksis riik igale kinopiletile juurde 5895 krooni – et film üldse valmis saaks ja vaatajate ette jõuaks. Tegemist on ehk ka kõige äärmuslikuma juhtumiga, kuna „Lumeku­nin­gan­nat” tabas kinodes eriline ebaõnn ja teos ko­gus linastamiste jooksul kokku vaid 1317 vaata­jat. Ometi tõuseb järjest valusamalt küsimus, miks on eesti film sellises häbiväärses seisus.

Olgu siinkohal märgitud, et filmitegemine on nagu iga teinegi tegevus, kus tuleb võtta riske ja keegi pole ebaõnnestumise eest kaitstud. Ja päris kindlasti ei jää kinode statistika lõplikuks kohtuotsuseks – eesti filme näidatakse ju ka televisioonis ja seal küünib uue filmi vaatajaskond enamasti üle 100 000. Ent „Lumekuninganna” pu­hul on tõsiasi, et kõik vaatajad tõid kinode kassasse kokku 71 847 krooni. Filmi tegemisele kulus üksjagu raha ja seda tuli kõvasti ka maksumaksja taskust. Kultuurkapital toetas esmalt stsenaristi ja režissööri Marko Raati 24 000 krooniga, et stsenaarium saaks kirjutatud. Märtsis 2008 tegi kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital otsuse anda filmi tootmiseks miljon krooni. Eesti filmi sihtasutus andis projektile pool miljonit krooni arendustoetust. 2008 sai film tootmistoetust viis miljonit ja järgmisel aastal veel 980 000. „Lumekuninganna” sai ka 260 000 krooni levitoetust, et teose kinodesse jõudmiseks raha jätkuks. Kokku läks Eesti avaliku sektori raha kunstile 7,764 miljonit krooni ja lisa saadi mujaltki: välismaalt ja erasponsoritelt. Kui võrrelda kinode kassast tulnud omatulu riigi toetusega, siis vaatajatelt saadud raha on vähem kui 1%. See protsent on „Lumekuninganna” juhtumi puhul eelarves võrdlemisi tähtsusetu. Keegi millegagi rahalises mõttes eriti ei riskinud. Eesti filmirahva seas on viimasel ajal vindunud diskussioon ja selle käigus on välja öeldud ka mõte, et ega filmitegijad mõtle oma teost luues, et seda tehakse võimalikult väiksele vaatajaskonnale – ikka võimalikult suurele. Tõsi ta on, kedagi tahtlikus kahjurluses kahtlustada oleks ülekohtune.

Kallim kui ooper

Kaunite kunstide seas peetakse hirmkalliks ja elitaarseks ooperit, kus laval ja lava taga tegutseb samas suurusjärgus inimesi, kui saalis vaatab. Ka ooperipiletid on kinopiletitest kõvasti kallimad nii meil kui ka mujal. Piletite hind katab ooperi tegemise puhul vaid väikese osa kuludest, tavaline on see, et ooperiteatri kassatuluga kaetakse 5–10% kogu eelarvest. Eesti teatrite eelarveid on viimastel aastatel nüsitud ja kindlasti mitte vähem kui filmil. Estonia teatri 2009. aasta statistika kogutulude ja piletiraha, kavamüügi ja muu tulu kohta näitab, et meie rahvusooper saab publikult sum­ma, mis moodustab koguni 14% eelarvest. Ka Eesti sõnalavastusteatrites on omatulu osakaal suurem kui samasugustel repertuaariteatritel Saksamaal või Rootsis. Kas ka kunstisihid ja hariduslikud eesmärgid on samasugused, on raske mõõta, kuid võitlust oma kohakese eest peetakse Eesti teatrites kõvasti. „Lumekuninganna” napp omatulu protsent on muidugi äärmuslik näide ebaedu kohta. Kokku käis omamaist filmi mullu vaatamas 40 460 inimest, kes maksid kassadesse 2,16 miljonit krooni. Kuna aga kõiki filme kokku käis vaatamas 1,92 miljonit filmisõpra ja kinode kassakäive oli kokku 109 miljonit krooni, siis jääb eesti filmile napilt 2,1% vaatajatest ja 1,9% kassatuludest. Möödunud aastal finantseeris Eesti filmi sihtasutus mängufilmide tootmist veidi enam kui 20 miljoni krooniga.

Seda summat võrdlustes kasutada poleks siiski päris korrektne, sest selle rahaga maksti alles tulevate filmide eest. Lisaks on muidki avaliku raha kanaleid, mis filmitegemisse suubuvad. Ent laias laastus saab praeguse seisu kohta öelda, et Eesti filmi sihtasutuse ühe investeeritud krooni pealt tuli kinokassadest tagasi umbes kümme senti. Ehk siis skeem, mis toimib ooperiteatrite avaliku rahaga finantseerimisel ja millest meie oma ooperimaja alles unistab. Sellel, et nii läheb, on objektiivsed ja subjektiivsed põhjused. Eesti on filmituruna väga väike, see on tõsiasi, mida muuta ei saa. Aga see, et turg väike on, ei õigusta suutmatust ennast siin kehtestada. Kus siis veel? Avalikkuses kohtab arvamusi, et kuri filmikriitika teeb eesti filmile liiga, mis ei pea paika, kui lugeda maailma suures meedias ilmuvas filmikriitikas kasutatavaid epiteete. Eespool mainitud, rahva seas maha hääletatud „Lumekuningannat” eesti filmikriitikud pigem kiitsid kui laitsid, mis annab märku sellest, et kriitikud hoiavad rohkem filmitegijate kui laiema avalikkuse poole. Eesti filmi vaatamise statistikas on arve, mis on statistilise vea suurusjärgus. Nii et eesti filmist rääkides ei tule arutada mitte üksi seda, kas ta on hea või halb, vaid kas ta on ülepea olemas…

Räägitakse, et Lennart Meri enam kui neli aastakümmet tagasi kirjutatud „Suure üksiklase” jutt enam ei kehti. Meri väitis tollal, et Tallinnfilmi mõju eesti kultuuris on lahjem kui Vanemuise teatril. Vanemuise teatri etendustele ostis 2009. aastal pileti 162 093 vaatajat. Ja Vanemuine ei saa endale lubada, et ühel aastal pingutatakse ja järgmisel lastakse rihm lõdvaks ning müüakse pileteid mitu korda vähem. Praegused filmivaatajate ar­vud, mis tõstatavad küsimuse rahvusliku filmi madalseisust, pole mingi uus asi. 2009. aastal oli olukord veel hullem. Tollal käis omamaist filmi vaatamas 36 567 inimest. Kinokülastajate koguarv oli 1,78 miljonit. Nüüd on kõikide kinoskäikude summa teinud suure hüppe, jõudnud 1,92 miljonini ja tõmmanud veidi kaasa ka eesti filmi vaatamise. Suhteliselt hästi läks 2010. aastal linastunud teisel eesti täispikal mängufilmil „Punane elavhõbe”, mida käis vaatamas 27 235 vaatajat ja mis teenis kassadest ligi poolteist miljonit krooni. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et kodumaise filmi kehvas aastas on süüdi ka mõned filmikunstivälised tegurid. Osa filmide esilinastused on edasi nihkunud. Kui tootmisraha jagati, arvestati, et Sulev Keeduse film „Kirjad Inglile” tuleb välja 2010 sügisel, aga tegelikult toimus filmi esilinastus alles äsja. 2010 sügisel pidi rahva ette jõudma ka Ilmar Raagi film „Veel üks croissant”, mis sai raha juba 2009. Selle teose tegelikust valmimisajast pole midagi teada, kuuldavasti pole võtteperioodki veel alanud ja filmi tootmiseks eraldatud kuus miljonit krooni laagerdub stuudio arvel.

Euroopa film õitseb

Möödunud aasta 13. oktoobril peetud mängufilmikonverentsil kõlas mitu korda väide, et Euroo­pa rahvusriikide mängufilm on Hollywoodi toodangu surve all lookas ja virelemas ning Eesti seis pole millegi poolest eriline. See väide peab aga paika vaid osaliselt. Meie lõunanaabrite lätlaste ja leedulaste juures oli seis samamoodi kehvake ja mõne aasta lõikes isegi kehvem. On teisigi äbarikke. Ometi on praegu aktuaalne rääkida hoopis Euroopa rahvusfilmide buumist. Prantsusmaa kinode külastajatest oli kodumaise filmi vaatajaid möödunud aastal 34%. 19 filmi vaatajaskond kodumaal küünis üle miljoni. Viimasel ajal on olnud juttu soome filmi tõusust. Möödunud aastal ületas esimest korda kodumaise filmi vaatajaskonna arv kahe miljoni piiri. Soome filmile kuulus koduturust 27%.

Tegelikult on soomlaste edukäik osa samalaadsest protsessist Põhjamaades. Näiteks Norras läheb iga viies kinokülastaja vaatama ko­dumaist filmi. Taanis on kodumaise filmi osakaal veidi vähenenud, aga veel 2008. aastal oli see koguni 33%. Kui lugeda veidigi, mida filmikunstist mujal arvatakse, siis pole irooniline suhtumine Hollywoodi toodangusse kuhugi kadunud, kuid kõige kurja juurt selles ei nähta. Rahvuslike filmikultuuride edu on tõestanud, et kohalikel filmimeestel on võrreldes Hollywoodi omadega tohutud eelised. Need on olemas ka eestlastel. Ei Steven Spielberg, vennad Coenid ja isegi mitte M. Night Shyamalan ei tunne Eesti ajalugu, ühiskonda ja kultuuri nii, nagu kohalikud filmimeistrid, kes siin vahel löögile saavad. Ja mida väiksem ja üksiti ka sumbunum rahvuskultuur on, seda suuremad need eelised on.

Eesti kinode möödunud aasta edetabeli keskkohas, 92. kohal on üks väga huvitav film – „Polli päevikud”. Aasta lõpus linastunud teos kogus 4625 vaatajat, millele tiksub veel lisa, sest film jooksis kinodes ka jaanuaris. Selle päritolumaaks on märgitud Eesti, Saksamaa ja Austria. Eesti filmikriitikute siseringis on käinud arutelu, mil määral on tegu eesti filmiga, kas üldse on õigus seda epiteeti teose juures kasutada. Jättes kõrvale formaalsused, tuleb ometi nentida, et „Polli päevikud” on meie kinode repertuaaris kõva tegija, kui selekteerida teoseid selle järgi, kas nende teema Eestit ja eestlasi puudutab. Või antud juhul baltisakslasi, kes on osa eestlaste ajaloost. Ja publik käitubki „Polli päevikute” piletite ostmisel nii, nagu keskmist sorti kodumaise filmi puhul. Öelda, et Saksa mees Chris Kraus kajastab Eestimaad ja selle rahvast adekvaatselt ja huvitavalt, võib vaid hea fantaasiavõimega inimene. Kuna aga kohaliku publiku huvi filmi vastu pü­sib kaks kuud ja teos kogub lõppude lõpuks meie filmi üldise hä­biväärse seisu taustal täiesti tubli vaatajaskonna, räägib see nii mõndagi Eesti publiku ootustest.

Hea film on mõlemat

Publiku ootusi ei maksa alavääristada, sest teist eesti rahvast po­le meile antud. Andres Maimik kirjutas küll lõhest publiku ootus­te ja kunstniku eneseväljendusvabaduse (EPL 1.11.2010) vahel, kuid tegemist on näpust imetud probleemiga. Parim praktika on näidanud, et mingit vastuolu siin ei ole. Michael Haneke „Valge pael” ja Xavier Beauvois’ „Inimestest ja jumalatest” on mitmetasandilised kunstiteosed, kus on kasutusel keeruline kunstikeel. Ühtlasi vastavad nad olulistele küsimustele, mis tekivad sakslaseks või teisel juhul prantslaseks olemise kohta. Dilemma, kas teha kunsti või rahvafilmi, pole mingi dilemma. Sellise küsimuse püstitanud inimene määrab endale ette madala lennu. Miks mitte teha teos, mis on mõlemat? Eesti filmi sihtasutuses raha jagav Karlo Funk rääkis mängufilmikonverentsil tihedast konkurentsist kinos: „Seni elame täiesti ennustamatus olukorras, kus kasvava muukeelse filmi impordi juures ähvardab eesti filmi üha jätkuv marginaliseerumine. Eestis ei valitse selline olukord üheski teises kunsti valdkonnas.”

Marginaliseerumine on tõesti toimunud ja mitte ainult filmikunsti alal. Serva peale on jõudnud ka rahvuslik ilukirjandus, muusika ja kujutav kunst. Filmi puhul on aga üks erinevus tõesti olemas. Nimelt tehakse filmikunsti teos kollektiivselt ja kollektiivid on raskesti juhitavad, kui puudub tootmiskultuur, mis aga eeldab järjepidevust. Geniaalse ande ja geniaalse teose ilmumisel kujutavas kunstis või kirjanduses on eeldused need ka publikuni viia. Kui Andrus Kivirähk peaks viitsima uue romaani kirjutada, siis pole kahtlust, et see kirjastaja ja lugejad leiab ning teos ise laineid lööb. Kollektiivselt toimivates filmis ja teatris on asi keerulisem. Veelgi tähtsam on aga kino toimimise sotsiaalne fenomen. Filmikunst on teos, millest osa saamisel naeravad ja pühivad pisaraid sajad inimesed üheskoos. Kui saalis on paar inimest, jääb midagi olulist käivitumata. Ja kui see midagi olulist jääb järjest käivitumata, siis on teda iga järgmise korraga veelgi raskem käivitada. Et olukord on tõsine, näitas Manfred Vainokivi katse tuua kinosse oma dokfilm „Tsirkuselaps”. Patriootiline Eesti lugu, mis jooksis ladusas televisioonist tuttavas jutustavas keeles, täis huumorit ja vaimukust. Ja tulemus Solarise kinos – 80 vaatajat. Eesti rahva ja eesti filmi vahel on usaldusega kehvad lood.

Sestap hõiskaski Mart Kivastiku filmi „Üks minu sõber” produtsent Anneli Ahven esimesel nädalavahetusel kogutud 1415 vaatajast. Tegelikult on see arv tagasihoidlik, kuigi filmil „Üks mu sõber” on potentsiaal rahvani jõuda täiesti olemas. Aga arvestades kodumaise filmi ja rahva suhete keerulist seisu, annab ka see päris pisuke edu põhjust rõõmustada. Kui palju vaatajaid oleks eesti filmi jaoks edu? Soomes hakkavad filmitegijad vastu rinda taguma, kui kodumaine film on kogunud kinos 200 000 vaatajat. Jagame selle rahvaarvu erinevusele tuginedes viiega ja saame 40 000. Selle näitajaga võiks Eesti filmiinimesed rahule jääda. Ja selliseid filme peaks olema aastas vähemalt kaks, et kodumaine filmikunst omas ühiskonnas kuidagi ka nähtav oleks. Matemaatika on väikeste arvude vastu julm. Kui Eestis toodetud mängufilm ei kogu üle kuue tuhande vaataja, siis pole rahva jaoks suurt vahet, kas neid mängufilme toodetakse kaks, neli, kuus või kaheksa. See rahvuslikku filmikunsti ühiskonna perifeeriast peatänavale ei too. Marginaliseerunud filmikunst on justkui ühe jalaga tõkkejooksja, kes jõuab finišisse siis, kui võistlus läbi.

Kas raha teeb filmi?

Rist ja viletsus omamaise mängufilmiga pole siiski mingi pidev haigus. Alles 2007. aastal oli eesti filmil vaatajaid 232 478, mida on kõikidest kinokülastustest 14,2%. Filmivaatamiste esikümnes oli kolm kodumaist teost: „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, „Georg” ja „Sü­gisball”. Saab teha küll. Ja kui kodumaise filmi osakaal kinodes püsiks kas või 10% juures, tähendaks see uute teose tootmise jaoks enam kui kümmet miljonit krooni. Poole võtavad sellest küll kinod kulude katteks. Ent müüdud pi­letitest tähtsam on side ühiskonnaga, rahva toetus, mida need piletid väljendavad. Pärast mängufilmikonverent­si on arutelu edasi susisenud ja üldiselt on filmitsunfti kollektiivses alateadvuses välja joonistunud arengustsenaarium, mille kohaselt peaks järgmine kultuuriminister suutma Eesti filmi sihtasutuse eelarvesse miljoneid lisada. See raha teeks siis filmikunsti kobedamaks. Sinna suunda tüüris Artur Talvik ka PÖFF-i raames toimunud kärajatel, kus andsid selgitusi kanged poliitikud, kelle hulgast võib tulla ka järgmine kultuuriminister. Kas järgmine kultuuriminister läheb riigikogu kultuurikomisjoni ette filmile suunatavate summade suurendamisest rääkima? Pigem mitte.

Ja süüdi pole mitte tema suhe filmi ja filmitegijatesse, vaid demokraatia. Miks peaks poliitik tegema midagi, mis kutsub esile sapiseid kommentaare? Eesti filmil puudub praegu ühiskondlik kandepind. Häältesaak on nõrk. Publiku kinodesse tagasi toomine pole mitte kodumaise filmitootmise rahastuse suurendamise oodatav tagajärg, vaid pigem eeldus. 21. sajandil oli aastaid, mil filmi rahastamist kruviti järjekindlalt ülespoole. See toetus eelmisele publiku huvi tõusule, aastale 2002, mil tulid kinno „Nimed marmortahvlil” ja „Vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Kui rahvas näitas, et talle on filmi vaja, koukisid poliitikud lahti ka rahakoti. Tänavu on oodata seitsme pika kodumaise mängufilmi esilinastust. Lootus on, et äkki pööravad need uued teosed vinduva madalseisu tõusuks. Poliitikud on filmi suhtes isegi viisakalt käitunud. Ükski poliitik pole öelnud, et filmitegijad võiks filmide asemel teha näitusesaalides installatsioone, sest nii tuleb odavam. Kui kultuuri vallas on mingi jama lahti, siis käratab Jürgen Ligi või mõni teine millegipärast hoopis midagi Rakvere teatri kohta, mis on ülekohtune, sest seal käib usin töö ja inimesed hääletavad piletite ostmisega Rakvere teatri poolt meelsasti. Kust tuleb pööre, kui kultuuriminister seda ei too? Mängufilmikonverentsil kõlas ränki süüdistusi Eesti filmi sihtasutuse aadressil. Aga ka õigustamist, et kõik läheb hästi. Seisukoht sõltus suuresti sellest, kui kaugel seisukoha võtja pumbast asub.

Aga juttu publikust, kelle jaoks tööd tehakse, konverentsil suurt polnud. Polnud juttu teemadest, mis võiks rahva meeli köita. Ei kerkinud küsimust, miks meie dokumentalistid tahavad ja suudavad püüda teemasid, mis on õhus ja ühiskonnas tähtsad, aga kui mängufilmi tegemiseks läheb, siis kaob rahvas, kelle jaoks filme tehakse, olematusse. Ka Eesti filmi sihtasutuse välja käidud peentes strateegiaid puudutavates paberites pole sõnagi publikust ja selle ootustest. Soome Elokuvasäätiö juhid käivad oma praegusi saavutusi välja kui plaanitud töövõitu: nimelt oli neil aastateks 2006–2010 koostatud strateegiline arendusprogramm, mis nägi ette publiku usalduse taastamise. Ja ka uue viisaastaku arengukava algab paljulubavalt – soomlastele tuleb teha lugusid soomlasest. Nii et üht-teist annab teha ka ametnikel. Kui nad viitsivad mingeid pikaajalisemaid sihte võtta. Aga põhiliselt jääb lootus ikkagi filmitegijate peale. Nemad võiksid nuputada välja lugusid, mis rahvale korda lähevad. Inimesed ootavad. Veel.