Tänapäeva mees kui kujund kasvab välja juba näitlejakoosseisust viis meest ja üks naine. Lavastuse vaieldamatu pluss on psühholoogiline täistabamus. Karakterid ja olukorrad on silmanähtavalt äratuntavad. Nii see elus on. Teatrilavale on see kõik välja laotud kujul, kus midagi on rõhutatud, midagi naljaks tehtud, ehk siis üldistatuna, raamistatuna, läbitöötatuna. Ikka natuke rohkem, kui üksnes elupildikesed. Milline siis on eesti mees? Virisev ja vinguv hädapätakas. Haledaima kuju loob Andres Raag, mängides usutavalt välja hädavarese, kes ei saa hakkama grilli kokkupanekuga.

Pahad lood meie meestega

Eesti mees on labiilse närvisüsteemiga. Sisemuses kogunev viha maandatakse jõuliselt väljapaiskuva ropu sõna abil. Allan Noormets ja Margus Tabor mängivad koolivendi, kelle kohtumine paljastab individuaalsuse puudumise. Kolleeg Mikk Salu kirjutas ühiskonnateadlastest, kes ehitasid oma teooria sellest, kui magedad on mehed ja kui toredad naised, üles sotsioloogilistele näitajatele, milles meeste ja naiste andmed erinesid võimaliku vea suurusjärgus. See on praegu trendikas. Selle moe alla mahub ka tüki „Homme näeme” läbiv sõnum. Linnateatri juhtumi puhul on huvitav, et see sõnum sün­nib suure hulga meeste kaas­abil. Teoses on nähtav meeste enesekriitika. Mehelik muhedus loob sõnumile usaldusväärsuse. Publikule põnevust jätkus. Vajadus millegi lõõgastava ja samal ajal sü­gavalt urgitseva järele on praeguses ajas täiesti olemas. Kui just head näite­mängu teha ei taheta.