„Torm” on põnevus- või hoiatusromaan, mille peategelasest eestlane Adam satub CIA kaastöölisena Kuubale dissidente nõustama, elab üle sajandi tormi ning leiab ennast seejärel katastroofijärgses düstoopias, kus Che Guevara särkidega varustatud mässajad innukalt maailma alustalasid kõigutavad. Tõsi, ka tormieelses maailmas pole palju meeldivat. Adami naine huvitub abikaasa asemel feng shui’st ning töökohal heidab eneseleidmisnõustaja talle ette selliseid ebamoodsaid loomu-omadusi nagu heteroseksuaalsus ning kiindumus oma lastesse. Kõlab nagu kontoritulistaja elu-lugu, ent erinevalt Mihkel Raua debüütromaani peategelasest ei asu Adam flirtima terroristidega, vaid jääb algusest peale seaduse ning korra poolele. Võib-olla oleks saanud põnevama teose, kui autor oleks katastroofide ja kaose kujutamisest loobunud, keskendudes hoopis peategelase kui „normaalse valge keskklassi mehe” argistele kannatustele ja konfliktidele. Et tapmine ja tagaajamine ei vii siin eriti kuhugi ning süžeepöörded ei mõju just üllatavalt, jääb raamat näiteks Raua omale alla. Põnevik peaks olema ikkagi eelkõige põnev ja ühiskondlik sõnum oleks ridade vahele peidetuna mõjusam.

„Torm” on siiski huvitav, kuna selle on kirjutanud parlamendi ja koalitsiooni liige, kes teab ilmaasjadest eeldatavasti rohkem, kui rääkida tohib. Tõdemused nagu „Loll valitsus tegi, mida rahvas nõudis, ja rahvas nõudis, mida ajakirjanikud talle ette ütlesid” mõjuvad Vahtre suust valgustavamalt kui suvalise kriitilise konservatiivi omast. Nagu kõik head tegelased nõustuvad, on kataklüsmiliste sündmuste eel ja ajal abiks „totaalne ja intensiivne desinformatsioon”, mida nad  kasutavad üksnes kõrgema hüve saavutamise nimel. Seega – asjad võivad olla tõeliselt halvad, aga kui rahvas sellest haisu ninna saaks, oleks ikka täiesti p***s. Äkki on „Tormi” ridade vahele siiski midagi olulist peidetud?

„Torm”

Lauri Vahtre

Varrak 2010