Eesti meesluule argipäev
##Sellest hoolimata arvan, et ka “objektiivses” mõttes polnud loetud kogude seas ühtki, mis vapustaks eesti kirjandust. Kas siis selliseid raamatuid on üldse vaja? Minu vastus on põiklev, kuid ühemõtteline: mõnda on vaja ja mõnda mitte.
Kõnealused kirjutajad jagunevad kaheks noorsoojõuguks ja üheks vanemaks meesterahvaks: ühel pool Andro Küüni kujundatud (raamatutega) meeskond Mathura ja Martin Oja, teisel pool Ilmamaa meeskond (teisisõnu Runnelite vennaskond) Simo Runnel ja Klaus Eduard. Nende rühmade vahele jääb hõljuma Peeter Ilus. Sellist jaotust õigustavad selged stiilierinevused: Klaus Eduard ja Simo Runnel armastavad riimida ja nalja teha, Mathural ja Ojal on jälle riime vähem ning tõsist meelt rohkem.
Mõttetu Runnel
Konkreetselt Simo Runneli “Uneriik” on minu arvates mõttetu raamat. Ütlen seda sõbralikult – minugipoolest jätkaku inimene kirjutamist, aga vähemalt hetkel soovitan trükimustast kaugemale hoiduda. Pole mõtet avaldada värsikesi, kus maadeldakse ilmselgete sõnastamisraskustega. Ja pole ju ka Simo Runnel enam debütant, kellele peaks vormikohase pai tegema.
Klaus Eduardi “Pommikutsikas” on debüütkogu, aga hoopis osavam – kiita võib seega ka etiketti arvestamata. Raamat võrsub vahetult pinnast, mis eesti luules juba aastakümneid haritud – täpsemalt kolmnurgast, mille tippudeks Hando Runnel, Andres Ehin ja Jüri Üdi. Tundub, et nendest kolmest on Klaus Eduardile kirjanduslikult kõige lähem viimane. Tehnilisi probleeme “Pommikutsikas” eriti ei sisalda, küll aga on raske öelda, kui palju on raamatus algupärasust ja kui palju värsivemmelduse kloonimist. Algupärasuse ja jäljendamise suhted on siin üsna segased ka tsitaatide ja parafraaside juures – tihti ei ole aru saada, kas on tegemist tahtliku mänguga või kogemata tekkinud kokkukõladega.
Emotsioon pimestab
Martin Oja “keelatud raamat” on samamoodi “lootustandev luuledebüüt”, hoolimata sellest, et stiil on teistsugune ja hoolimata sellest, et tegelikult ei ole tegemist autori esimese raamatuga: varem on talt ilmunud tõhusat noorsooproosat. Võib-olla lugemisel segabki pisut teadmine, et mulle on too proosa pakkunud suuremat lusti. Luulekogus on melanhooliat, pehmust ja armastust, mida ei suuda varjata ka mõned teravad kujundid, mis ilmselt tehtud selleks, et tekstis oleks löögijõudu. Miks ka mitte, seda enam, et Oja luuletustest mõjuvadki köitvalt mõned “tehtumad”, samas kui paljudel juhtudel, kui taotletakse algupärast siirust, on keelelisi klišeesid rohkem. Sageli näib kirjanduses siirus muutuvat ebasiiraks just seetõttu, et kirjutama ärgitav emotsioon pimestab ja nõrgestab keele reflekteerimise võimet. Midagi sellist ma “keelatud raamatu” puhul oletan, kuigi leidsin siit ka toredaid asju.
Mathura “Sõstramesi” on ühtlasem kui “keelatud raamat”. Ühelt poolt pole siin niivõrd värvikaid luuletusi kui Ojal, teisest küljest teeb “Sõstramee” sümpaatseks just hoiaku terviklikkus, mis ei muutu ei liialt magusaks ega ka mitte hapuks. Raamatus tegeldakse pidevalt seisundiga, mida võiks nimetada kõiksuslikuks paradoksiks – see kirjeldab olukorda, kus asjad on samaaegselt eraldi ja koos, erinevad ja sarnased, subjektid ja objektid – inimene on “üksinda / koos kogu maailmaga” (“Kevadised piisad langevad”) jne. Mathura ütleb oma võrguleheküljel, et ta on “brahma madhva gaudiya vaisnava koolkonna õpilane”. Teda on hea tuua näiteks religioossest alternatiivsusest eesti kirjanduses, ehkki küsitavaks jääb, kas luuletaja ülesanne on olla pelgalt näide. See olemine sõltub aga nii luuletajast kui tõlgendajatest. Just “Sõstrameest” rääkides kõhklen minagi, sest tajun võimalust, et selle raamatu filosoofiahõnguse pinnalisuse taga võib olla sügavusi viidete näol, mille allikaid ma ei tunne.
Kultuuri ümber ja vahel
Peeter Ilusa “Mõned luuletused” on nägus nagu külalisraamat kuskil peenemas majapidamises – köide, kuhu visandatud juhuslikke ridu kõiksugu kohtumistest. Ilus kirjutabki sageli ilusat juhuluulet – pühendustekste, kultuurilisi tervitusi ja kummardusi. Sellisena ta looming nagu kaotaks iseseisvust, aga samas nagu muutuks ka vältimatuks, põimides ennast kultuuri ümber ja vahele. Ilusa luule on eriti vältimatu nähtus 1960.–1970. aastate teisitiolemiskultuuris, kus ristusid luuserlus ja aadellikkus, ürgrahvuslikkus ja euroopalik manerism. Eks tõsi ole seegi, et tema uues raamatus leidub palju vanu tekste – neid, mida õilistab ajalooline ümbrus.
Kõnealustest luuletajatest kõige kultuursemad on Ilus ja Klaus Eduard, kõige kenama raamatukujundusega Ilus ja Mathura, kõige inimlikumad Mathura ja Oja, kõige huvitavamad Klaus Eduard ja Oja, kõige professionaalsem Ilus ja kõige geniaalsemat polegi. Lugeja on ilmselt juba ammu mõistnud, et eesti luule argipäevades ei saa olla palju geniaalsust. Kriitikaga on muide sama lugu.
