Eesti muusika veab jala küljes leierdatud valemite sangpommi

 (13)
Karmi lavalise olekuga Evestuse nunnum pool.
Karmi lavalise olekuga Evestuse nunnum pool.Foto: Kristjan Järv

Metsakucci, gootimuinasjutuline ooperiaaria, sädelevad chillwave’i võnked, Marju Länik, naisräpparid, kodukootud EDM, euroveteranidest popmuusikasaadikud ja folginäitsikud – tundub, et Eesti Laulu kümnendaks sünnipäevaks kogunenud seltskond on kirjum kui kunagi varem.

See žanrismuuti, kui kasutada ühe tuttava kirjatsura väljendit, on igati tervitatav peale meelelahutusliku aspekti ka selle tõttu, kui palju avastamata artiste ja muusikalisi suundasid see laiema avalikkuse ette toob.

Võtkem või näiteks Pärnu trio Sibyl Vane, mis on tegutsenud juba 2010. aastast ja jõudnud teha omajagu tiire ka välismaal, kuid väljaspool indie-ringkondasid suurema tähelepanuta jäänud. Nende „Thousand Wordsi” võib minu meelest pidada üheks selle aasta suurimaks üllatajaks. Positiivses mõttes on see tabanud ühtviisi nii alternatiivsema suuna kui ka peavoolu austajate närvi.

Sibyl Vane Foto: Taavi Sepp
Samal teemal:

Sama käib Eestist pikalt eemal viibinud uustulnuka Aden Ray ja tema loo „Everybody’s Dressed” kohta, mis juba eelžürii töö käigus selgelt ülejäänud massist eristus. Poolfinaalist see siiski edasi ei jõudnud. Lisame Evestuse, Girls in Pearlsi või hoopis Elina Nechayeva triumfi. Minu mäletamist mööda katsuti ooperiga viimati edukalt õnne 1999. aastal, kui Joel De Luna, Mati Kõrtsi, Jassi Zahharovi ja Mait Trinki esitatud „Opera on Fire” end igaveseks eesti rahva mällu vajutas. Tõsi, Eesti Laulu kontseptsioon polnud toona veel sündinudki.

Eesti laul 2018 teine poolfinaal Foto: Kristjan Järv

Nendest ilmingutest olenemata tundub mulle siiski, et Eesti muusika veab ühe jala küljes endiselt kaasas mingit 1990-ndate ja 2000-ndate, maailmas üldiselt valitsevate trendide ja lõpmatuseni leierdatud valemite sangpommi, mille raskus muudab loodetud superhitid või uudsusepüüdlused mitme pügala võrra lahjemaks. Žüriitoolis on enda meelisžanrite reetmine kerge tulema, kui sel korral tõesti välja ei venita. Ega pelgalt selle eest punkte loopida saa, kui popp üks või teine artist ja muusikastiil parasjagu on, sest pühad lehmad sirguvad ruttu ja iga lugu pole sündinud, kuldmuna suus. Lõpuks loeb kogu komplekt, kust leiab nii värsket kõla, head meloodiat ja, oh jumal, seda tüdimuseni leierdatud „miskit”, mille puudumisel ei päästa ka erilisusega üledoseerimine.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare