Eesti näidend jätkab võidukäiku
Eesti näitelava on kümne aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Omamaine algupärane näitekirjandus on leidnud seal jõulise ja kindla koha. Uut eesti näitemängu ootavad nii lavastajad-näitlejad kui ka publik.
Kirjasõnas pole draama seis sugugi nii helde. Kogumikke kirjastatakse paar tükki aastas, ehk pääseb mõni nätemäng kuidagi ka ajakirja kaante vahele. Samal ajal on õige mitu uut teost jõudnud lavalaudadele juba alanud teatrihooajal, oodata on tublit lisa.
Kümme aastat tagasi tähendas eesti näidend teatrile ootamatusi ja publikuriski. Vaataja suhtus sellesse pigem eelarvamusega. Täna on oma näitemäng in nii kirjutajatele kui vaatajatele.
Eesti näitemänguagentuur on korraldanud kolm näidendi-võistlust ja nende toime võib vähemalt stimuleerivaks lugeda. Sündis ju just draamavõistlusest Jaan Tätte fenomen, kelle “raha pärast” kirjutatud “Ristumist peateega” mängiti kolmes Eesti ja mitmes välisteatris. Tätte on tänaseks jõudnud kolmanda suure näidendini ja ilmselt mõjub ta eeskuju teistelegi innustavalt.
Tätte elas aasta Kultuurkapitali “Ela ja sära” stipendiumiga ja selle tulemusel valminud tükki “Palju õnne argipäevaks” lavastab parasjagu debüüdina Linnateatris Andrus Vaarik. Lavavalgust peaks see nägema 3. novembril.
NELJAINIMESENÄIDENDI TEGELASED on kaks meest ja naist ning teos meenutab veidi Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Tätte on uues näidendis jõudnud “Ristumise peateega” rahasuhetest läbi “Silla” noorte inimeste armumiste keskea mehe-naise suheteni.
Keskealise Fredi perekondlik idüll puruneb, kui naine Anett toob koju oma uue kiindumuse Manfredi ja pakub välja üllatuslikke kooselulahendusi. Asjasse puutub veel naabrinaine Anna, kelle pidev kohalolek on koormanud Anetti ja Fredi abi-elu pikkade aastate jooksul. Elektrit täis suhted on Tättel näidatud läbi absurdiprisma, mis peaks andma näitlejatele mõnusa koomika bvõimaluse.
“Palju õnne argipäevaks” on võrreldes “Sillaga” rohkem well- made-play, seal on küllaga ootamatuid pöördeid, koomilisi situatsioone, tegevuslikku arengut. Tavaliselt valitakse lavastajadebüüdiks klassika või mõni läbilöönud uudisnäidend. See, et Vaarik julges lavastajana debüteerida Tätte uue tööga, räägib iseenesest tänase eesti draama kvaliteedist ja usaldusest selle vastu.
Sel sügisel on olnud edukaid esietendusi, kus lavale on jõudnud näitemängud, millega proovisid draama alal jõudu tuntud kirjutajad kirjutajad.
Sven Kivisildnik kirjutas Kauksi Üllega Vanemuisele võrukeelse “Pühaku”, kus mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri kaudu ühendatakse Võrumaa globaalsesse maailma.
Rünno Saaremäe kirjutas Rakvere Teatri peanäitejuhist vennale Üllarile Ida-Viru-ainelise draama “Jaanituli”. See näitab kujukalt kaevurialevis elava kahe joodikvenna omapäraseid suhteid viletsuse taustal, milles peab virelema suur osa Eesti maaelanikest. Mõlemad lavastused on saanud kriitikalt kiita.
TEATRIDEBÜÜDI TEGI KA OLEV REMSU, kelle ajalooline näitemäng “Vabaduse rist” jõudis Ugalasse. Kahju, et Remsu tei-sed näidendid on jäänud lavastamata, sest koos ohtra liiglihaga on kirjanikul alati ka põnevaid konflikte ja häid stseene.
Ugalas on klaarilt esil näidendis peituvad ilusad pöörded. Peeter Jürgensi eaka ja kogenud õpetaja manitsused pöörduvad tegevuse jooksul mitu korda ootamatul moel. Intiimse lavastuse võtted teevad talutavaks tekstis peituva mõõduka pateetika.
Draamateatris tuleb 10. oktoobril välja Andrus Kivirähki “Rehepapp”, mille autor ise romaanist näitemänguks kirjutas. Tähelepanuväärne, et algatus palju kiitust leidnud romaan näidendiks teha tuli just Draamateatrilt, kus näitlejad pärast lugemist seda mängida tahtsid. Nimiosas on Aarne Üksküla.
Rakvere Teatris on 16. novembril tulekul veel teinegi uus eesti näidend. Filmimees Peeter Simm toob seal lavale koos Toomas Raudamiga kahasse kirjutatud “Kino-Mati unenäo”.
Nüüd on asutud murdma ka dramaturgia lugemise vastupanu. Tundmatuks jääda sooviva rahastaja toel hakkas ilmuma raamatusari “Sõnalava”, kus on kirjastatud eesti lavale jõudnud põnevamaid tekste. Juba on trükitud Saaremäe “Jaanituli” ja Mati Undi lavaversioon Bulgakovi “Meister ja Margaritast”. Kavas on kirjastada umbes tosin uut näidendit, mille teatrivaataja saab koos kavaga meeldejäävalt õhtult koju viia.
Näitemängude kirjastamisel on seegi pluss, et ehk märkab neid lugeda ka näitekunsti preemiaid jagav kirjanduse sihtkapitali auhinnakomisjon. Lavastamise seisukohast on neid preemiaid seni jaotatud väga asjatundmatult – meie kirjandusinimesed ju teatris ei käi.
