Kuid kui Pisa aruandesse süveneti, ei tundunud lood üldse enam nii head – eriti mis puudutab noorte lugemishuvi. Eesti 15-aastased naudivad lugemist hulga vähem kui naabermaade Venemaa, Leedu, Läti ja Soome õpilased ehk 38,6 protsenti vastas küsitluses, et lugemine neid ei tõmba. Ilukirjandust loevad Eesti õpilased vähem kui OECD maades keskmiselt; lugemist peab ajaraiskamiseks ligi veerand õpilastest ja koguni kolmandik eesti õppekeelega poistest. MOTT, ütles nii mõnigi „lu­gejate põlvkonna” esindaja. Nii et ikkagi loodritest arvutisõltlased?

Pisa tulemusi võib oluliseks pidada või mitte, kuid see on siiski kõige ulatuslikum värske uuring meie õpilaste lugemishuvi kohta. Igal juhul tekitab see küsimuse, miks väga hea funktsionaalse lugemisoskusega lapsed näevad lugemises pigem sundust, selle asemel et mõnu tunda. Ning kes ja kuidas peaks nad lugemisnaudinguni juhatama?

Jäme ots õpetaja käes

Hiljuti ilmus kirjastuselt Varrak väga huvitav raamat, prantsuse autori Daniel Pennaci „Nagu romaan” (tõlkinud Anti Saar). Pennaci esmakordselt 1992. aastal ilmunud teos sellest, kuidas teismelisi raamatuid armastama ja nautima panna, on ülemaailmne hitt, pedagoogiline essee, mida on keelatud kasutada „pedagoogilise piinamise otstarbel”. Muuseas, tollesama Pisa uuringu järgi on Prantsusmaal noorte lugemus naudingu eesmärgil Eestist täpselt ühe koha võrra tagapool, seega probleem on sealgi olemas. Mida siis kirjanik ja kunagine õpetaja Pennac ütleb? Laias laastus järgmist: kui lugemise mõnu teismeeas ongi kadunud, on see ometigi siinsamas ja hõlpsasti leitav. Lapsevanemad saavad oma teismelisega minna tagasi lapsepõlve – istuda õhtul ta voodile ja lugeda valjusti ette – ilma kohustuseta loetu üle arutada, täiesti jumalamuidu ja lapse lemmikjutte. Pennac lubab, et ühel õhtul teatab teie teismeline: „Ma loen sinuga koos.” Valjusti lugemist soovitab ta ka õpetajale. Seda, ja ka sunduse, kasumlikkuse ja mittearusaamise hirmu hajutamist. Lisaks sõnastas Pennec lugeja kümme õigust (mitte kohustust!), millest esimene on õigus mitte lugeda. Ülejäänud üheksa pole sellest vähem liberaalsed. 

Pähklikoorde surutuna – Pennac paneb lugemisarmastuse kriisi lahendamise mitte noorte õlgadele, vaid nende vanematele ja õpetajatele, lükates ümber stereotüübi loodrist teismelisest, kes on justkui ise oma huvipuuduses süüdi ja keda tuleks selle eest karistada. Näiteks raamatute lugemisega.

Ka Eestis on oma Pennace, ühega neist kohtusin külaskäigul Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi. Igor Kaasik on paarikümneaastase staažiga emakeeleõpetaja, kelle meetodid laste lugema panemisel on niivõrd tulemuslikud (vt kõrvallugu), et neid on üle võtnud ka kooli teised pedagoogid. Kaasiku lugemise „promo” üheks viisiks põhikoolis on lugemistunnid: üks selline tund nädalas, kus lihtsalt loetakse. Iga õpilane toob tundi raamatu kaasa ja kui läbi loeb, siis kirjutab sellest kirjandi. Oluline on, et laps peab mõtlema, mis raamatut ta lugema hakkab, arutama oma vanematega, raamatukogutöötajaga, kaasõppuritega. Ühesõnaga – rääkima kirjandusest.

„Lapsed loevad palju vähem kui varem, aga on neid, kes loevad jällegi väga palju,” räägib Kaasik. Tema kursustel on raamatud, mida kõik peavad lu­gema, kuid ülejäänu valivad lapsed ise. „Miks me sunnime kirjandust peale, kui loetakse niigi väga vähe? Nõukogude ajal oli kohustuslik kirjandus üks iseloomu kasvatamise vorme, hambad ristis loeti läbi „Noor kaardivägi”. Nüüd ei peaks see nii olema,” räägib poisteharus õpetav Kaasik. Selgub, et tema koolis polegi kõigi kohustuslike teostega lugu nii hull. „Näiteks „Kõrb­oja peremehe” kohta arvas üle poole klassist, et see on väga hea teos. „Tõe ja õiguse” esimene osa on väga meeldinud. Loll jutt, et see raamat on oma aja ära elanud, „Tõde ja õigus” on sügavalt eksistentsiaalne teos,” räägib Kaasik ja võrdleb A. H. Tammsaaret Camus’ga. Seevastu „Noore Wertheri kannatused” jätab Kaasiku külmaks. „Arvan, et seda romaani ei rünnatud omal ajal mitte sellepärast, et noored ennast ära võiksid tappa, vaid et see tekst on ikka hirmus soigumine.” „Kevade” on teine raske teos: juba esimeselt leheküljelt luges Kaasik kokku hulga sõnu, mida tänapäeva noor ei tea. „Mõni ei ole 7. klassiks lugenud Lindgreni „Hulkur Rasmust”. No seda peaks ikka lugema!” Või „Meisterdetektiiv Blomkvisti” – Kaasik on vaimustuses, kuidas juba esimese lausega äratatakse noore lugeja huvi „Veri! Ei mingit kahtlust!” ja siis rajatakse avar panoraam, kui Kalle kahetseb, et ta pole sündinud Londonis või Chicagos kurjategijate keskel.

Potterist hammas verele

Kui anda neile vabad käed, valivad paljud Kaasiku õpilased lugemiseks midagi fantaasiakirjanduse üha paisuvast varasalvest, kuid see õpetajat eriti ei morjenda. „Suur osa fantasy’st on tegelikult ju väga hea kirjandus. Või „Harry Potter” – see on ju tegelikult klassikaline kooliromaan, kuhu võlumaailm on lihtsalt juurde pandud,” ütleb Kaasik. Kuid liiga popiks ta asja ka ei lase. Kuuenda klassi lugemistundi tuleb noormees „Berti päevikute” sarja raamat kaenla all. „Tule näita, mis see on sul! Kas sa minu tunnis oled juba Berti lugenud? Ei ole? Siis võid,” kõmistab Kaasik.

Kui sisseastumiskatsetega vanalinna hariduskolleegiumi võib pidada omamoodi eliitkooliks, siis Paula Lindsalu juhatab 5.–6. klassi noori keele ja kirjanduse maailma täiesti tavalises Mustamäe 32. keskkoolis. Lindsalu räägib, et tema klassi õpilased suhtuvad kohustuslikku kirjandusse üldiselt hästi, aga palju sõltub tekstide valikust. „Enamik loeb kohustuslikke teoseid hea meelega ja pärast arutelus ütlevad paljud, et raamat väga meeldis. Minu jaoks oli suurimaks üllatuseks Pisa uuringus, kui erinev on poiste ja tüdrukute lugemishuvi. Oma õpilaste seas ma sellist lõhet ei ole märganud.” Et suurimat rolli mängib õpetaja entusiasm, tunnistab temagi. „Kui ma 5. klassile rääkisin Tolkieni „Kääbikust”, et see on kuulsa „Sõrmuste isanda” eellugu, sealt saab võlusõrmuse teema alguse, siis nad olid äärmiselt üllatunud ja motiveeritud „Kääbikut” lugema. Neile tuleb teost n-ö promoda, teha see aktuaalseks ja huvitavaks,” räägib Lindsalu, kes ei leia, et lapsi peab sundima lugema väga mahukaid ja igavaid raamatuid ainult austusest klassikute vastu. „Jätsin 6. klassi lektüürist välja „Saladusliku saare” ja asendasin selle Christine Nöstlingeri „Vahetuslapsega” – eelkõige mahu ja ka seepärast, et „Saladuslik saar” ei ole vististi nõrgematele veel jõukohane raamat. Raamat peaks õpilasele olema aktuaalse probleemiasetusega ja haarav, neid emotsionaalselt ja vaimselt rikastama.” Et Lindsalu klassis on palju lapsi, kes loevad ka vabal ajal ja oma lõbuks („Harry Potteri” ja „Videviku” sarja), võib öelda, et tal kui õpetajal on vedanud.

Suusad vs. raamat

Külastasin eelmisel nädalal ühe Lääne-Virumaa keskkooli 10. klassi tundi, kus lugemishuvi äratamine võrdlemisi trotslikes noortes on õpetajale pidevaks väljakutseks. Pärast kirjandustundi, kus lahendati iseseisvalt ülesandeid õpiku põhjal – teemaks keskaegne draama – esitasin klassile mõned küsimused. Arenes üsna lakooniline kahekõne. Miks te armastate lugeda? Vaikus. Piinlik. Poiss tagapingist: „Miks te arvate, et me armastame lugeda?” Hästi, miks te ei armasta? „Uni tuleb peale”. Kas lugema peab? Kooris: „Jaa.” Miks? „Arendab sõnavara.” Kui palju te mõnu pärast loete? Üks tüdruk: „Loen praegu Oksaneni „Puhastust”, muidu olen lugenud noorsooromaane.” Mida poisid loevad? „Ainult kohustuslikke raamatuid.” Kuidas need teile meeldivad? „Ainult mitte värsivormis.” Mida viimati lugesite? „Oidipust.” Kuidas meeldis? „Ei meeldinud. Raske lugeda.” Kui „Oidipus” poleks kohustuslik, kas te siis loeksite seda? „Ei. Siis me ei teakski seda raamatut!” Mille järgi ise raamatut valite? „Mida õhem, seda parem.” Kas sõpradega räägite raamatutest? Kaks tüdrukut: „Meie omavahel räägime.” „Kas te „Harry Potterit” olete lugenud? Üks tüdruk: „Mina olen.” Kui „Oidipuse” asemel oleks „Harry Potter”, kas siis loeksite parema meelega? „Oleneb paksusest ju, pigem „Oidipust” siis.” Kas teid huvitaks raamatumaailmaga paremini tuttavaks saada? Üks tüdruk: „Mind huvitaks.” Kõigile neile, kes lugemisse usuvad, tundub selline pilt muidugi nukker. Nendele noortele on lugemise alternatiiv trenn, arvuti, muusika, suusatamine. Kuid selle kooli emakeeleõpetajal oli ka hea lõpuga lugusid rääkida. Näiteks ühest abituriendist, kes esialgu kohustuslikku Remarque’i läbi ei lugenud, sai tunnikontrollis kolme, kuid mõtles siis, et loeks ikka teose ka läbi, mitte ainult internetikokkuvõtte. Pärast küsis lisa ja on nüüdseks päris palju Remarque’i lugenud. Sellised lihtsad lahendused saabuvad aga harva.

Appi tõttab uus ainekava

Õpetajatele, kes enam midagi teha ei oska peale käte rutjumise, tõttab aga appi uus kirjanduse ainekava, mis peaks ellu rakendatama juba järgmisest sügisest.

Selles on seatud üheks peamiseks eesmärgiks lugemishuvi õhutamine, kinnitab riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse peaekspert Mari Kadakas. „Raamatutest tuleks lastega niimoodi rääkida, et see ärgitaks neid edasi lugema, sest mõte on kasvatada inimest, kes pärast kooli ka raamatu tahab lahti lüüa,” selgitab Kadakas. Uues kavas rõhutakse kirjanduse kujundilise keele märkamisele. Senise kirjandusloolise käsitluse asemele astub tekstikeskne.

Gümnaasiumi kavas on segamini eesti ja maailmakirjandus žanrist või temaatikast lähtudes. Näiteks valikursused „Kirjandus ja ühiskond” või „Müüt ja kirjandus”. Kursused komponeerib õpetaja, mis näitab, et programm või mitte, suur tähtsus on endiselt pedagoogil. Eelmisel nädalal peetud konverentsil „Nurklikud nullindad” sõnas kirjanduse ainekava üks koostajaid Andrus Org, et olgugi uus suund juhatada õpilane tema enda aegruumilisse kirjandusse, on õpetajate hulgas omajagu sellist kontingenti, kes otsekui muuseumivalvurid valgustavad Koidula ja A. H. Tammsaare büsti, kuid näiteks Kivisildniku kataksid hea meelega kinni. Õpetajate alavääristav suhtumine nüüdiskirjandusse pole kuulujutt, nentis Org. Üks põhjusi võib olla pedagoogide enda puudulikud teadmised, tänapäeva kirjandusega peaksid neil aitama end kurssi viia täienduskoolituse keskuse kursused, samuti emakeeleõpetajate selts, kes korraldab koolituspäevi kaks korda aastas.

Teine suur probleem on teoste kättesaadavus ja siin on murelasteks maakoolid. Uude ainekavasse saidki kindlad teosed kirja pandud emakeeleõpetajate nõudmisel, kes on hädas, kui kogu klass ei saa ühel ajal raamatuid kätte. Ainekavasse läks palju Nõukogude ajal suurtes tiraažides välja antud klassikat, mis on kooliraamatukogudes olemas. „Aga tänapäeva teoseid peab juurde tulema, ei saa nii, et lapsed loevad ainult vana kirjandust,” räägib Kadakas. Kui üheks lahenduseks raamatupuudusel võiksid olla e-raamatud, siis õpetajate tööd peaksid kergendama uued, hiljemalt järgmise kooliaasta alguseks valmivad õpikud.

Ühte kirjandusõpikut kirjutab Priit Kruus, Tallinna ülikooli kirjandusteaduse doktorant ja õpetaja. Tema seitsmenda klassi õpik, mille eesmärk on dialoogi tekitamine õpilase ja teksti vahel, kannabki pealkirja „Kahekõne” (Koolibri). Kruus nendib, et suulist arutelu on klassis, eriti põhikoolis, kus distsipliin on väga raske tulema, keeruline tekitada. „Et sa saad nad korraks vait, et küsimus esitada, ja et nad saaksid vastata. Aga seda tuleb õhutada, sest kodus mõned kirjandusest ei räägigi. Kui õpilane oskab sõnastada kõige lihtsamaid asju – kas meeldis? mis meeldis? ja mis ei meeldinud? –, siis on suurim eesmärk juba saavutatud,” räägib Kruus. Tähtis on, et õpilases tõuseks esile väljakujunev lugeja, et ta hakkaks teadvustama oma eelistusi – milliseid seiklusi või elamusi ta raamatutest otsib.

Kruus nõustub, et kogu lugemishariduse ja kirjanduse vähese rolli probleemi kiputakse ebaõiglaselt noortele projitseerima. „Tihti võetakse üleolev poos „ah, need tänapäeva noored”, et siis nende arvel näidata end tervema ja kultuursema põlvkonna esindajana. See on ääretult kuritegelik.”

Teekond fantasy’st Krossini. Vahepeatus Üpruse juures

Priit Kruus viskab kinda meediale: millal ilmus viimati lugu noortest, kes tõepoolest armastavad lugeda? Sellised noored on väärt, et neist kirjutataks.

Aga palun, siin see on. Kõnelus vanalinna hariduskolleegiumi 14–15-aastaste poistega, Igor Kaasiku õpilastega.

„Me loeme nii palju sellepärast, et saame lugeda seda, mis meid ennast huvitab,” on esimesi asju, mida üks poistest, Hans, ütleb. Ta on teadlik lugeja – võtab selleks õhtuks aja maha. Tema vend Karl räägib, et loeb põhiliselt fantasy’t ja „Harry Potterit”: „„Potterit” olen lugenud umbes kümme korda, aastas loen ma läbi umbes kolmkümmend raamatut, kuid seal hulgas on palju neid, mida loen korduvalt.”

Kui pärin poistelt, kas nad ka klassikalist kirjandust loevad, siis küsib Hans, kas „Kolm musketäri” ka sinna alla kuulub. Vist kuulub küll. „„Kolm musketäri” on venitatud pikaks, aga meie oleme harjunud veidi kiirema kirjandusega. Aga kokkuvõttes olin rahul ja nüüd hakkasin lugema „Kahtkümmend aastat hiljem”,” on Hans Dumas’ga leplik. Ja kas Igor ei soovitanud meile mitte „Väikest printsi”?

Karl kirjeldab oma kogemust Lee Harperi romaaniga „Tappa laulurästast”: alguses ei võtnud lugemine vedu, kuid – „Tasus ära see läbi lugeda, sest seal oli peidus sügav mõte. Sain aru, et see on väga hea raamat.”

Kui küsin, kas nad on lugenud näiteks Bulgakovit või Goet­het, raputavad poisid natuke häbelikult pead ja tunnistavad, et nad on vist veel liiga noored, see kõik alles tuleb. „Oleme liiga kinni ühes žanris,” tunnistab ühel hetkel Karl. Kui väärtkirjandusest rääkida, siis mainib Hans Jaan Krossi „Kolme katku vahel”. „See on kirjanduslikus mõttes kõige parem teos, mis ma olen lugenud. Kross pidi olema ise seal maailmas sees, kõik on nii hästi edasi antud, et see on lausa müstika minu jaoks.” Keda te eesti kirjanikest veel loete? Rida pearaputusi, siis kostavad ni­med Kaupo Pähkel, Tamur Kusnets – mõlemad ulmeautorid.

Kaanekujundus aitab valida

Jakob räägib tunnustavalt George R. R. Martinist, kelle „Jää ja tule laulu” raamatud „sobivad igale vanusele, kui sa pole just alla kümne”. Karl palub võimalust vastu vaielda: „Martinil on palju täiskasvanute maailma sees, noored seda ei mõista ja kipuvad selle üle nalja viskama.”

Kas üksteisele soovitusi ka jagate? Karl, kes loeb Paolo Coelhot, ütleb, et on soovitanud raamatuid omavanustele, kuid mitte omavanuste raamatuid. „Inimeste tunnetus on erinev, võib-olla lugemine pole kõigile õige tee,” mõtiskleb ta.

Mille järgi raamatuid valite? Kaanekujunduse järgi! Eriti lähevad peale sellised raamatud, mille kaas annab edasi raamatu mõtte. Kui on parasjagu mõni raamatusari, siis ostetakse seda, kuid kui mõni sari on otsa lõp­penud, siis, tunnistavad poisid, ei oskagi valida.

Hans räägib, et käib palju raamatukogus, aga paremad raamatud tahab endale osta. Seda kinnitavad teisedki. Vennad kasutavad raamatuid ka toa dekoreerimiseks, panevad need riiulile vaatamiseks välja. Märgata võib raamatukogumispisikut: Karl räägib, et tahab endale osta ühte eksemplari Lloyd Alexanderi Prydaini kroonikate ingliskeelsest esimesest trükist.

Ühtäkki tunnistab Hans, et loeb viimasel ajal ka palju luulet, ja võtab kotist välja kooli raamatukogust laenatud Avo Üpruse luulekogu „Aja raamat”. „Ma ei võta mõnda kuulsat eesti luuletajat, vaid seda, mis mulle hetkel õige tundub,” selgitab ta üllatavat valikut.


Kommentaar

Siim Poll (28)

lugeja

Minu lapsepõlv keskkooli lõpuni möödus kõike muud tehes kui raamatuid lugedes. Mulle ei meeldinud kohustuslik kirjandus ja ma ei näinud ka mõtet veeta oma aega raamatutega. Ma arvan, et see oli „Harry Potteri” raamatusarja esimene osa, mida hakkasin lugema, kuna kogu maailm kiitis seda. Esimene pool sellest tundus tavaline kirjandus, kuid siis mingist hetkest suutsin reaalsest maailmast minna kirjaniku loodud maailma. Sellest alates ei ole ükski raamat enam lihtsalt mingi kogus paberit ja teksti, vaid omaette maailm, kuhu aeg-ajalt kaduda. Raamatud arendavad mõtle­misvõimet ja eneseväljendusoskust. Raamat on parim võimalus saada eemale igapäevastest toimingutest. Ja võrreldes filmiga saab raamatumaailmas olla alati kauem kui paar tundi.