Eesti pidu ameerika muusika saatel
Lisaks sellele, et on tähtis, keda kultuurkapitali kunstide, rahvakultuuri ja kehakultuuri preemiate jagamisel tunnustatakse, on oluline ja paljuütlev seegi, kuidas seda tehakse.
Kuigi see, kas kultuurkapitali aastapreemia peaks olema elutööpreemia või siiski auhind möödunud aasta jooksul silmapaistvalt tegutsenud inimestele, on omaette küsimus, tunnustati 2005. aasta säravamate kultuuritegelaste kõrval ka mitmeid auväärseid isikuid, kes on oma jälje eesti kultuuriajalukku jätnud aastakümneid kestnud pika ja viljaka tegevusega: heliloojad-pedagoogid Eino Tamberg ja Alo Põldmäe, koorijuht Olev Oja jt. Nemad on sedalaadi inimesed, kelle kohta kasutatakse väljendit “meie (rahvus)kultuuri kandjad” ja teisi ilusaid ütlusi.
Mulle isiklikult tundub, et kui Eesti ühel aasta olulisemal kultuuripreemiate jagamisel venitatakse viisikest, mis 1985. aastast on New Yorgi ametlik hümn, ja antakse siis Ingrid Rüütlile üle preemia “kauaaegse tulemusliku tegevuse eest rahvamuusika populariseerijana”, annab see väga vastuolulise sõnumi.
Kas meil puudub kultuur oma kultuuri väärtustamiseks?
1925. aastal rajatud Eesti kultuurkapital võib õigusega uhke olla oma pika ajaloo ja hulga suurte nimede üle, keda aastakümnete jooksul on toetatud. Kas tõesti ei leitud sellest nimekirjast kedagi piisavalt head, kelle loominguga “kulka” tegevust ülistada?
Tekib tunne, et KUMU kunstimuuseumis tunnustatud eesti kultuur on midagi, mis tegelikkuses kuulubki sõna otseses mõttes vaid muuseumiseinte või raamatukaante vahele. Kas elusa eestlase südamesse jõuavad vaid ärakäiatud ingliskeelsed hitid?
