Eesti raamat paguluses

 (1)

Aastatel 1944–2000 anti pagulasühiskonnas välja üle 4000 raamatu, neist ilukirjandusteoseid üle 1500. Pagulaskirjanduse tase oli kõrge, sest Eestist põgenes arvukas kirjanikkond.
1944. aasta sügisel venelaste sissetungi eest läände põgenenud eestlastel tekkis demokraatlikes ühiskondades vaba loomingu võimalus.



Rootsi, Kanada, USA, Suurbritannia, Austraalia ja Saksamaa eestlaste kogukond pani aluse pagulaskultuurile, milles oli märkimisväärsel kohal kirjastustegevus.


Paguluse esimestest päevadest sai olulisemaks teabeallikaks kirjasõna, millest loodeti leida teateid kodumaa kohta. See osutus keeruliseks, sest raudne eesriie oli sulgunud ja objektiivset teavet võis mingil määral saada ainult vaba maailma pressist. Nii oligi esmane ülesanne luua omakeelne kirjandus, esialgu ajakirjandus, sest kehv võõrkeelte oskus ei võimaldanud kaugeltki kõigil maailmas toimuvast aru saada.

Kodumaalt lahkudes haarati kaasa vaid hädapärane, emakeelseid raamatuid sattus pagejate paunadesse haruharva. Põgenikelaagrites oli aga lugemiseks palju vaba aega, lapsed vajasid õpperaamatuid, muret tegi võõrkeelte oskamatus. Seetõttu vajati nii ilukirjandust kui ka õppe- ja sõnaraamatuid.

Pagulaskirjanduse tekkimise tegi võimalikuks Eestist põgenenud arvukas kirjanikkond. Ainuüksi Rootsi oli jõudnud ligi poolsada kirjanikku, kes soovisid oma loomingut avaldada, mõnelgi kaasas kodumaal valmis kirjutatud käsikirjad.

Nii tekkis vabas maailmas väljaspool Eestit teine, eesti pagulaskirjanduse ruum, mis ei olnud määratletud mitte geograafiliselt, vaid poliitiliselt. Aastail 1944–2000 anti  pagulasühiskonnas välja üle 4000 raamatu, neist ilukirjandusteoseid ligi 1500, algupärandeid ligi 1000. Aastail 1944–1954 ilmus esitrükke paguluses isegi rohkem kui kodumaal.

Esimesed raamatud ilmusid juba 1944. aasta sügisel. Kirjutajaid oli rohkesti ja leidus vähemalt üks äriliselt mõtlev mees – Andres Laur, kes haistis tegevusest tulu. Haritlased toimisid siiski missioonitundest. Tuntumad ja suuremad pagulaskirjastused tegutsesid Rootsis ja seal nägi trükivalgust üle poole paguluses välja antud raamatutest.

Vanim paguluses tegevust alustanud kirjastus oli Andres Lauri loodud Orto. Esimese raamatuna ilmus 1944. aasta sügisel Ristikivi romaani “Tuli ja raud” kordustrükk. Esialgu ilmus Ortolt eesti autorite kordustrükke, kuid ka pagulusse siirdunud kirjanike uudisteoseid: Ain Kalmuse “Öö tuli liiga vara”, Valev Uibopuu “Võõras kodu”, Salme Ekbaumi “Valge maja”, August Gailiti “Leegitsev süda” jt. 1951 kolis kirjastus Kanadasse ja andis välja peamiselt väliskirjanduse tõlkeid ja vähem tuntud väliseesti autorite loomingut.

Orto väärib hindamist kui pagulaseestlaste esimene kirjastus, mis üllitas üle 400 raamatu, sealhulgas hädavajalikke sõnaraamatuid ja õpikuid, ning pakkus ka eesti autoritele võimalust oma loomingu avaldamiseks.

Kuna Orto käes oli esialgu pagulaskirjanduse väljaandmise monopol, ei arvestatud kuigivõrd kirjanike huve. Autorite honorarid olid väikesed ja väljamaksmisega oli pidevalt probleeme. Protestiks lõid eesti kirjanikud oma kooperatiivse kirjastuse, kus otsustati hakata kirjastama oma loomingut, arvestades teoste kunstilist väärtust ja rahvuslikkust.

Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) ümber koondus väliseesti kirjanike tuumik ja see kujunes pagulaseestlaste hulgas tuntuks ja mõjukaks. Kirjastust juhtis Bernard Kangro, kes toetus asjatundlikule kolleegiumile. Aastail 1951–1994 ilmus 415 raamatut, sealhulgas 333 algupärandit. Esimestel tegutsemisaastatel ilmusid Valev Uibopuu, August Gailiti, Gert Helbemäe, Ain Kalmuse, Albert Kivikase, Bernard Kangro, Pedro Krusteni, Arvo Mägi, August Mälgu, Arved Viirlaiu, Ilmar Talve teosed. Kokku avaldas EKK-s oma loomingut 82 autorit.

Esimene raamat, Henrik Visnapuu “Päike ja jõgi” ilmus 1951 ja seda trükiti rohkem kui 5000 eksemplari. Hiljem trükiarvud vähenesid ja kirjastuse viimastel tegutsemisaastatel langesid alla 1000. Lisaks ilukirjandusele ilmus kirjastuselt olulisi ülevaatlikke koguteoseid ja kirjandusteaduslikke uurimusi: “Eesti Rootsis”, “Tartu Ülikool”, “Eesti Vabariik”, “Meie maa”, “Eesti kirjandus paguluses 1944–1972”, “Arbujad”, “Kirjanikult lugejale”, “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid” jpt.

Loe veel

Läbimõeldud tegevuse poolest paistsid paguluses silma kaks Imant Rebase juhitavat kirjastust: Eesti Raamat ja Vaba Eesti, kus ilmus heatasemelisi ja kauneid raamatuid. Eesti Raamat andis välja üle paarikümne teose, teiste hulgas Raimond Kolgi ja Kalju Lepiku esimesed luulekogud “Ütsik täht” ja “Nägu koduaknas”, Gert Helbemäe “Raekooli õpilase”, Gustav Ränga uurimuse “Vana Eesti rahvas ja kultuur”.

Ilukirjandus esiplaanil

Vaba Eesti jõudis paguluses juhtivate kirjastuste hulka. Suurem osa ilmunust oli ilukirjandus, milles tooni andis luule. Au sees oli Underi, Suitsu, Alveri, Oksa, Talviku, Laabani, Lepiku, Kolgi, Grünthali jt looming. Suursündmuseks kujunes Andrus Saareste “Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” avaldamine, mille kirjastamisega tekkis tõsiseid majanduslikke probleeme, sest mahuka teadusliku väljaande tellijaid oli paguluses vähe. Ilmus ka võõrkeelseid raamatuid, teiste seas laiemale publikule suunatud  “The drama of the Baltic peoples”.

Kirjastuste EMP ja Välis-Eesti (hiljem ühise kirjastusena) eesotsas oli Lembit Kriisa. Välis-Eesti alustas 1944 õppe- ja tarberaamatute kirjastamist. EMP avaldas peamiselt ajalookirjandust ja mälestusi. Ilmusid suurteosed “Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” kümnes köites ja “Eesti saatuseaastad 1945–1960” kuues köites, ka mälestusteraamatuid Jüri Remmelgalt, Oskar Angeluselt, Aadu Lüüsilt, Kaarel Robert Pustalt, Oskar Mamersilt, Elfride Lenderilt ja teistelt.

Suurema hoo sai Välis-Eesti & EMP sisse 1980-ndatel aastatel, mil ilmus rohkesti ilukirjandust, mälestusteraamatuid, teatmeteoseid ja poliitilist kirjandust nii väliseesti kui ka kodueesti autoritelt Gustav Rängalt, Ilmar Raamotilt, Ilmar Külvetilt, Tiit Madelt, Mart Laarilt jt.

Juba 1945 alustas tegevust Rootsi-Eesti Õpperaamatufond, kus anti välja eestikeelset õppekirjandust, mida saadeti kasutamiseks ka teiste eestlaste pagulasmaade koolidele. Rootsi-Eesti Õpperaamatufond sai majanduslikku tuge Rootsi riigilt ja eesti organisatsioonidelt. Ilmus üle poolesaja vajaliku õpiku eesti keele, kirjanduse, ajaloo ja maateaduse alal.

Arvukalt vajalikku kirjavara andsid välja Rootsis tegutsevad eesti organisatsioonid, esirinnas olid poliitilised ühendused Eesti Rahvusfond ja Eesti Rahvusnõukogu, kuid ka Eesti Komitee Rootsis, Balti Komitee jt. Nende ülesanne oli koguda informatsiooni Nõukogude Eesti kohta, paljastada kommunistliku süsteemi kahepalgelisust, viia eesti ja balti rahvaste esindajad rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, tutvustada Eesti ja Balti riikide probleeme maailmale. Ilmus arvukalt suurtes tiraažides võõrkeelseid trükiseid, milles käsitleti olukorda Eesti ja Nõukogude Liidu majanduses ja poliitikas, tutvustati eesti kultuuripoliitikat, eestlaste vabadusvõitlust, inimõigusi.

Alates 1945. aastast tegutsenud Eesti Teaduslik Selts Rootsis on välja andnud 12 aastaraamatut, mis kajastavad eesti teadlaste uurimusi peamiselt Eesti ajaloo, etnograafia, keele, rahvaluule ja muudelt aladelt. Insitutum Litterarum Estonicum on avaldanud bibliograafiaid Eesti etnoloogia, ajaloo, filoloogia, psühholoogia ja kirjanduse alalt. Eesti keele ja kirjanduse instituut tegeles eesti keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega. Üliõpilasorganisatsioonid ja korporatsioonid, skautide ja gaidide ühendused avaldasid oma organisatsioonide bülletääne, aastaraamatuid, liikmete nimekirju, mitmesugust tarbekirjandust.

Vello Salo suur panus

Viiekümnendate aastate algul alustati ajakirjade ja raamatute väljaandmist Kanadas, kus aastail 1951–2000 ilmus ligi 1000 trükist. Kanadas tegutses pikemat aega Vello Salo ühemehekirjastus Maarjamaa, mille eesmärk oli kristliku kultuuri levitamine. Ilmusid Uku Masingu luulekogud, mõned kodumaal elavate autorite raamatud, Saagpaku “Sünonüümisõnastik” jm. Väikekirjastused Esto-print, Varrak, Eesti Kirjastus Kanadas ja Libra andsid välja luulekogusid ja romaane. Tuntumad kirjanikud – Arved Viirlaid, Salme Ekbaum, Arvi Kork, Aino Thoen – avaldasid oma raamatuid EKK kaudu.

Arvestatava osa Kanadas ilmunud trükiseid üllitasid mitmesugused organisatsioonid. Teiste pagulasmaade väljaannete kõrval paistsid silma mahukad koguteosed, mille eesmärk oli jäädvustada pikemaid ajajärke teatud liikumiste või organisatsioonide tegevuses (“Eestlased Kanadas” kolmes köites, “Soomepoisid”, “Välgumärgi kasvandikud”, “Saare rahvas vabas maailmas”, “Hiiumaa ja hiidlased”, “Maakondade pärandi jälgedel”, “Eesti Üliõpilaste Selts paguluses” jt.).

Vaatamata USA arvukale eestlaskonnale jäi kirjastustegevus seal vägagi tagasihoidlikuks. Kirjastustest tegutses lühemat aega Saksamaalt sinna kolinud Kultuur. USA-s elas mitmeid tuntud kirjanikke – Henrik Visnapuu, Pedro Krusten, Ilmar Külvet, Ilmar Mikiver, Ain Kalmus, Elin Toona, Valve Saretok, Ivar Ivask, Asta Willmann jt –, kes avaldasid oma loomingut EKK ja Orto kaudu.

Enamiku USA-s ilmunud trükistest moodustasid organisatsioonide väljaanded. Hoolitseti õppekirjanduse avaldamise eest, kuid avaldati ka poliitilisi Eestit tutvustavaid brošüüre,  nagu “Estonia – Story of a Nation”, mida trükiti 15 000 eksemplari.

Saksamaal asusid eestlased ainult lühikesel põgenikelaagrite ajajärgul 1945–1950, kuid nende kultuuriline aktiivsus oli üllatavalt kõrge. Anti välja üle 400 raamatu, ainult pisut vähem kui USA-s 50 aasta jooksul. Erilist tähelepanu pöörati õppekirjandusele, kõige enam keeleõppele. Ilmus ka tarbekirjandust ja lasteraamatuid. Tuntumatest kirjastustest tegutses Kultuur, mis andis välja eesti klassika kordustrükke, Pedro Krusteni jutustuse “Päästja”, mälestustekogumiku “Hiiekaldal” ja lasteraamatuid.

Saksamaal ilmus sel perioodil 76 ilukirjanduslikku teost, neist 40 algupärandit. Tuntud kirjanike Henrik Visnapuu, Aleksis Ranniti, Pedro Krusteni kõrval tegutses Saksamaal arvukalt eesti ajakirjanikke, millest tingitult oli Saksamaa põgenikelaagrite ajakirjanduslik tegevus eriti elav.

Austraalias avaldati vaid paarsada raamatut. Kirjanikest elas seal Peeter Lindsaar, kes lõi oma kirjastuse Luuamees, andes selle kaudu välja oma raamatuid, kuid olulisem osa kirjaniku loomingust ilmus EKK vahendusel. Peeter Lindsaarelt ilmus 1950 ka esimene eestikeelne ilukirjanduslik teos Austraalias, jutustus “Vana hobune”. Ajalooline tähendus on organisatsioonide tegevust kajastavatel trükistel, mida on rohelisel mandril ilmunud suhteliselt rohkem kui teistes eestlaste asukohamaades.

Suurbritannias tegutses tuntud kirjastustest Boreas hiljuti lahkunud kirjaniku Einar Sandeni juhtimisel. Londonis elas üks paremaid pagulasprosaiste Gert Helbemäe, kes oli sealse kultuurielu käivitaja ja toimetas ajalehte Eesti Hääl. Helbemäe avaldas oma loomingu EKK kaudu.

Eesti pagulaste kirjastustegevus kujunes, arenes ja püsis pagulaskonna omaalgatuslikul aktiivsusel. Tegutses üle paarikümne arvestatava eesti kirjastuse, kuid raamatuid andsid välja ka sajad paguluses tegutsenud organisatsioonid ja ühendused, samuti autorid ise. Kaardistamata on eestlaste panus maailma teaduskirjandusse.

Eesti pagulased suutsid kaasa aidata oma kultuuri säilitamisele, täiendades kodumaal katkenud objektiivset ajalookäsitlust mälestusteraamatute ja ajalooliste koguteostega. Eesti kirjandusajalugu täienes omanäolise, vabas maailmas tekkinud algupärase ilukirjandusega. Eesti kultuuriajaloole annavad märkimisväärset lisa eri pagulasmaades ilmunud pagulust puudutavad koguteosed, pagulasorganisatsioonide ja ühenduste tegevuse ülevaated. Pagulaskirjandus on üks osa Eesti kultuuripärandist, millest on jäänud aineline jälg – ilmunud raamatud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare