Eesti rahva kõmulood esimestest rahuaastatest


Vahepeal paistis, et päevikupidamise iidne komme on meil täitsa välja surnud, aga otsustades netis vohavate weblog’ide arvukuse põhjal see päris nii siiski pole. Sirvin mõnikord üht või teist virtuaalset päevaraamatut ning tuleb tunnistada, et nii mõnigi suudab oma elust täitsa huvitava loo teha.

##Teadagi mässavad arvutivärgiga eelkõige nooremad inimesed, aga kahtlemata leidub küpsemaski eas inimesi, kel leidub mahti isiklikku laadi ülestähenduste tegemiseks. Sellist praktikat tuleb kiita ja igati ergutada. Võib juhtuda, et aastakümneid hiljem osutuvad taolised märkmed väärtuslikuks ajastukroonikaks. Oh mida annaksin võimaluse eest lugeda Edgar Savisaare päevikuid! Või Jüri Pino või Kivisildniku või Savisaare naise omi.

Igal juhul on päevaraamat midagi isiklikku ja intiimset, isegi siis, kui ta on sõprade jaoks varjulisse internetisoppi üles riputatud. Kaasaegsetest on eranditeks ehk ainult Uku-Ralf Tobi ja Jaan Kaplinski, kes on oma annaalide publitseerimisest lausa sissetulekuallika teinud.

Viimastest aastatest on eesti lugejale kättesaadavad mõningad äärmiselt tähelepanuväärsed päevaraamatud. Pean siin silmas eelkõige Elo Tuglase “Elukirja” ja “Tartu päevikut”. Aru ei saa, kus on produtsentide ja dramaturgide silmad? Proua Tuglase vaimukate, ausate ja kohati väga õelate päevaraamatute põhjal saaks vändata homeeriliselt naljaka teleseriaali, mis ei jää alla “Fawlty Towersile”. Seevastu Oskar Lutsu “Viimane päevaraamat” on masendavalt sünge kirjeldus alkoholismist vaevatud rahvakirjaniku viimastest eluaastatest. Mati Unt võiks seda Vanemuises lavastada.

Äsja jõudis lõpusirgele Jaan Roosi päevaraamatute publitseerimine. Neli köidet aastatest 1944–1952, mille väljaandmist Eesti Kirjanduse Selts alustas kaheksa aastat tagasi Jaan Isotamme, Triinu Variku ja Mart Orava toimetamisel. Pealkirja all “Läbi punase öö” avaldatud raamatu lugu on äärmiselt iseäralik ja omapärane – nagu sisugi.

Jaan Roos (1888–1965) oli eestiaegne kooli- ja kirjamees ning bibliofiil, kes sõjajärgsetel aastatel varjas end julgeoleku eest. Ta rändas mööda Eestit ning leidis peavarju sugulaste, sõprade ja tuttavate juures. Roosi tuttavate hulka kuulusid ka Elo ja Friedebert Tuglas, Mait Metsanurk, Aadu Hint ja Minni Nurme ning paljud teised omaaegsed kuulsused. Harva veetis Roos mitu ööd ühes ja samas kohas, niimoodi läks tal korda redutada kuni 1954. aastani, mil Roos ühe endise EÜS-i kaasvilistlase pealekaebuse tõttu tabati.

Kuni arreteerimiseni pidas Jaan Roos päevikut, kuhu pani iga päev kirja tähtsamad sündmused ja rahvasuus ringlevad kuulujutud. Stalini aeg Eestis oli märksa segasem kui tänapäeva perspektiivist vaadates paistab, segadus peegeldub ka Roosi päevikutes, mis sisaldavad kummalisi ja vastuolulisi ülestähendusi. Kuulati Ameerika Häält, oodati valget laeva ning klatšiti mõnuga nii võimumehi kui ka Siberisse küüditatud rahvuskaaslasi.

Märtsis 1947 kirjutab Roos: “Viimaste päevade välisteated on meie kommunistlikud tegelased väga ärevusse ajanud nii Tartus kui mujal. H. Kruus olevat juba mõnda aega morfinist ja joovat hirmsasti. Üldiselt ollakse väga pahased F. Tuglasele tema alalise pugemise ja kaasategemise pärast.”

Paar nädalat hiljem: “Enamik eesti naisi Siberis olevat väga alla käinud, eriti endised tõusiklikud ja kerget elu elavad naised. Nad pöörlevad mudas ja ajavat ringi kõige räpasemate venelaste ning hiinlastega.”

Ning juulis 1947: “Kõnelesin mehega, kes eesti omariikluse lõpuaja Tallinna elu hästi tundis. Ta ütles, et kui katastroof ei oleks tulnud nii, siis oleks ta tulnud teisiti. Nii ummikusse oli viinud Eesti elu K. Pätsi poliitika. Eluideaaliks oli muutunud jaht rahale. Tuttavad on J. Laidoneri tohutud sissetulekud, mida ta poolatarist naine välismaal mängupõrgutes maha mängis. Nii ei võinud see kaua kesta.”

Roosi päevikute peamiseks väärtuseks ongi rikkalik kollektsioon kuulujutte, mis ju tegelikult samuti rahvaluulesse kuuluvad. Aga olete te kunagi kuulnud mõnest Eesti rahvaluulekogujast, kes viitsiks kõmulugusid üles tähendada?

Loe veel

Nagu näiteks järgmine Viljandimaal levinud jutt: “Siin oli läinud sajandi keskpaigas köstriks Magnus Muselini nimeline mees, rahvuselt eestlane. Tema onu oli rännanud Itaaliasse omal ajal. Selle onu otsene järglane olnud suur Itaalia riigimees Mussolini. Nii on siis Mussolini eestlane.”

Või selline pajatus: “Venelased avaldavad Saaremaal inimestele kõige hävitavamat mõju. Vene sõdurid pole enam inimesed, vaid täielised loomad. Seal olevat laialt levinud sodoomia, seksuaalsed anormaalsused. Suvel ei tohtivat lambaid välja lasta. Vene sõdurid ei jätvat neid rahule.” Jah, naljakad ning kohati fantastilised on need esimeste rahuaastate lood.

Viiekümnendate aastate alguses, kui oli selge, et valget laeva ei tule niipea, muutub päevaraamatu toon. Üha rohkem ruumi hakkavad võtma autori enesevaatlused ja mõtisklused igavikulistel teemadel. Omamoodi huvitavad on needki.

30. detsembril 1951: “Läinud aastal elasin läbi omamoodi metafüüsilise sündmuse. Mind pandi magama üksi uude majja. Õhtul tuli minuga vestlema majaperemees. Korraga ütles majaperemees, et näita seda haruldast raamatut, millest olin talle rääkinud rohkem kui ükskord. Mõeldud on Oleariuse reisikirjelduse eksemplari, ilmunud 1662. aastal. Selle raamatu kinkis mulle üks Eestimaa sakslane. Kõige huvitavam on selle raamatu puhul, et ta on inimnahka köidetud, vähemalt nii ütles kinkija. Tõin foliandi välja ja vaatasime seda. Kaasvaataja ütles, et kas selle inimese hing peaks teadma, kus tema nahk on ja et meie seda praegu vaatame ning tema rahu segame. Ma ütlesin, kes teab. Varsti lahkus majaperemees ja raamat jäi laua peale. Minnes ütles majaperemees, et pane välisuks luku ja jäta võti sissepoole ette, toa uks aga pane kõvasti linki. Nii ma ka tegin ja heitsin magama. Öösel korraga aga kuulsin selgesti, et toa uks tehakse lingist lahti. Küsisin, et kes on? Ühtegi vastust ei tulnud. Mul hakkas natukene kõhe, tõusin voodist ja läitsin tule. Uni enam ei tulnud, vaevlesin kuni hommikuni.

Hommikul tuli majaperemees. Kõnelesin kogu loo temale. Ta hämmastus. Siis aga lausus, seda kõike sünnitas selle inimese hing, kelle nahka see raamat on köidetud. Meie segasime eile ta rahu. Ta tuli öösel teada andma, et ta on teadlik oma nahast.”

Huvitav, kas see inimnahka köidetud Olearius peaks praegu alles olema? Kus, kelle käes? See küsimus on väljakutse uurivale ajakirjandusele, niipaljukest, kui seda Eestis leidub. Mõni tubli reporter võiks probleemiga tõsiselt tegeleda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare