Eesti raskepärane poliitika

Sajandi saja suurkuju ühiskonnategelaste nimekirjas on välja pakutud 111 kandidaati, kellest peaaegu pooled on tänapäeva tegelased.

Viimaste puhul on aeg halastamatu selekteerija ja "ajalukku" pääsevad neist vähesed. Poliitikategelased ja riigimehed unustatakse kiiresti, kui nad pole enam võimul.

Norida võib ka sajandi esimese poole kandidaatide kokkuseade üle, kus puudub näiteks Villem Reiman ja rahvusliku sotsialismi rajaja Peeter Speek. Vaevalt saab suurkujude hulka arvata Eesti riigi vaenlasi ja okupantide truid sulaseid.

Tahaks loota, et eelkõige pääsevad saja väljavalitu hulka need kakskümmend, kes on loonud üle aegade kestnud üldrahvuslikke väärtusi, olgu need ühiskondlikud ideed või institutsioonid (näiteks Eesti riik), ning on seotud positiivsete muutustega eesti rahva ajaloos.

Riigivõim on kümme korda vaheldunud

"Eesti eliidi poliitiline looming on äpardunud seni õige palju sellepärast, et meie juhtkonna riiklik mõtlemine pole küündinud üle isiklike või parteiliste vastuolude ega ole kristalliseerunud eestiliseks riigifilosoofiaks või viimisteldud ideoloogiakski mitte," on öelnud Eesti poliitilise juhtkonna (ülemäära) karm kriitik Oskar Loorits, keda nüüd on moes tsiteerida. "Poliitilise mõtlemisvõime arenematust demonstreeris meie parteiline killustatus ja ideoloogiline ebamäärasus rühmitumisel, mida provotseeris sageli saamahimu enam kui põhimõt-

ted," leidis Loorits. Ilmselt on niisuguseks selginemiseks, millest Loorits kõneleb, aega olnud liiga vähe.

Siiski on poliitika ka teatud mõttes kunst, Otto von Bismarcki sõnul "võimaluste realiseerimise kunst". Sõna poliitika on kreekakeelses algtähenduses seotud riigiga (polis – riik). Eestlastel on oma riiki olnud tühiselt vähe, kõigest 30 aastat.

Riigivõim on 20. sajandil vaheldunud kümme korda. Vähe on olnud vene või saksa võõrvõimu all võimalusi teha vabalt oma eestilikku poliitikat. Enamasti on tulnud laveerida halva ja veel halvema vahel selleks, et üldse ellu jääda. Niisugusele ebasoodsale taustale vaatamata on just 20. sajandil aetud kõige rohkem eesti poliitikat ja kõige tulemusrikkamalt.

Eesti poliitikute tipphetk oli iseseisva rahvusriigi loomine, mis tähendas tohutut pööret eestlaste uusaegses ajaloos, nende saamist riiklikuks rahvuseks. Tõeline kunst oli kasutada ära võnkuvaid sise- ja välistegureid, seda harukordset olukorda ja võimalust, mis tekkis mõlema ajaloolise vastase – Venemaa ja Saksamaa – lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas.

Võib eeldada, et Eesti omariikluse loojad, eelkõige Konstantin Päts, Jaan Tõ-nisson, Johan Laidoner ja Jaan Poska on eesti ühiskonnategelaste edetabeli

eesotsas. Nad on ka piisavalt tuntud. Nende poliitiline tegevus algas juba tsaariajal, mil kogu poliitiline elu oli sordiini all. Päts esindas siis käremeelset, Tõnisson mõõdukat suunda, esimene seisis nn majandusmeeste, teine aatemeeste eesotsas. Mõlemad olid liberaalse põhikoega rahvuslased ja valitsusega opositsioonis.

Rahvusluse kõrval sotsialism

Rahvusluse kõrval oli teine peamine poliitiline peavool sotsialism. Eesti sotsialistid (väljaarvatud enamlased) olid meelestatud rahvuslikult ja pooldasid eestlaste enesemääramist. Tsaariaegset eesti poliitikat iseloomustavad ajaleheerakonnad ja lehetoimetajate erakordselt suur mõju ühiskonnas. Eestlased on ju lugemist-kirjutamist armastav rahvas.

Rahvusvaheliselt tuntuim eestlane iseseisvuseelsest ajast on tõenäoliselt endine sotsialist Aleksander

Kesküla, keda on peetud suure kaliibriga avantüristiks ja Saksa-Vene topeltagendiks. Kesküla oli vahendaja Saksa valitsuse ja Lenini vahel rahutegemisel ning mõjutas nii maailma saatust. Ta oli ka esimene, kes tõstatas rahvusvahelisel areenil Eesti küsimuse.

Eesti poliitika oli algaegadest alates suhteliselt mõõ-dukas. Kuigi selles ei puudunud revolutsiooniline suund, polnud niisugustel äärmustel nagu poliitiline terrorism ja anarhism kandepinda. Ka polnud eestluse ideoloogias kohta vanameelsusele, sest noorel rahvusel polnud selliseid poliitilisi väärtusi, millest kiivalt kinni hoida. Eesti poliitika tugines küll rahvuslikule idealismile, ent oli reaalpoliitilise suunitlusega. Päts deklareeris korduvalt valmisolekut "tantsuks kasvõi vanakuradi vana-emaga" kui see eestluse huvides vajalik peaks olema.

Temperamentsemate rahvastega võrreldes on eesti poliitika raskepärane ja ilmetu, selles on vähe värve ja mängulusti. See tugineb väikerahva enesetunnetusele, pigem kainele arvestusele ja püsivale andumusele kui ülekeevatele emotsioonidele. Eestlane on umbusklik ega rutta maailmaparandajaid kohe toetama. Nii on rahvuslik iseloom ja rahvuslik poliitika omavahel kooskõlas.

Saja suurkuju kandidaadid

Juhan Aare, Karl Friedrich Akel, Jaan Anvelt, Eduard von Dellingshausen, Ivi Eenmaa, Kaarel Eenpalu, Aleksander Einseln, Ferdinand Eisen, Ferdinand, Kalle Eller, Arnold Green, Ardo Hansson, Mati Hint, Toomas Hendrik Ilves, Anton Irv, Ernst Jaakson, Jüri Jaakson, Rudolf Jalakas, Rein Kaarepere, Ants Kaljurand, Siim Kallas, Voldemar Kappel, Nikolai Karotamm, Tunne Kelam, Tiiu Kera, Johannes Kert, Aleksander Kesküla, Krista Kilvet, Viktor Kingissepp, Tõnis Kint, Emmanuel Kirss, Konstantin Konik, August Kork, Anna Kukk, Johan Kukk, Jüri Kukk, Kalle Kulbok, Julius Kuperjanov, Johannes Käbin, Ants Laaneots, Mart Laar, Johan Laidoner, Marju Lauristin, Tiit Madisson, Paul Maitla, Mihkel Martna, Arnold Meri, Lennart Meri, Ilmar Mikiver, Jüri Mõis, Hjalmar Mäe, Helmi Mäelo, Raul Mälk, Harry Männil, Mart Niklus, Ülo Nugis, Harald Nugiseks, Mart Nutt, Johannes Orasmaa, Ants Paju, sir Arvi Hillar Parbo, Lagle Parek, Karl Parts, Ants Piip, Johan Pitka, piiskop Platon, Ernst Põdder, Jaan Poska, Joakim Puhk, Karl Robert Pusta, Konstantin Päts, Mari Raamot, Alfons Rebane, Nikolai Reek, August Rei, Harald Riipalu, Alfred Rosenberg, Ernst Rotermann, Hando Ruus, Oskar Rütli, Arnold Rüütel, Richard Saaliste, August Sabe, Bruno Saul, Edgar Savisaar, Klaus Scheel,

Mart Siimann, Jaan Soots, Otto Strandman, Arnold Susi, Hannes Tamjärv,

Andres Tarand, Enn Tarto, Jaan Teemant, Otto Tief, Aleksander Tõnisson, Jaan Tõnisson, Indrek Toome, August Torma, Valter Udam, Jüri Uluots, Lauri Vahtre, Karl Vaino, Heinz Valk, Johannes Vares-Barbarus, Andra Veidemann, Rein Veidemann, Aleksander Veiderma, Trivimi Velliste, Väino Viilup, Jüri Vilms, Tiit Vähi, Vaino Väljas.

Nimekiri hõlmab poliitikuid, riigitegelasi, väejuhte, sõjakangelasi, majandustegelasi.