Eesti riigi sünnitunnistus — Maanõukogu 15. novembri otsus
20. sajandi alguses oli Eesti Vene impeeriumi ääremaa. Ülejäänud maailmal polnud ei Eestist ega eestlastest suuremat aimu. Eestlaste sõnaõigust omaenda kodustes asjades piirasid Vene ametnike ja baltisaksa aadli käsud ja keelud. Kuigi eestlastel oli juba 1905. aasta revolutsiooni päevil kujunenud selge paleus – rahvuslik autonoomia –, takistasid selle saavutamist Venemaa poliitilised olud.
Autonoomne Eesti sai võimalikuks pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni. Kasutades saabunud vabadust, koostasid rahvuslikult meelestatud poliitikud autonoomiaseaduse eelnõu ja esitasid selle kinnitamiseks Venemaa Ajutisele Valitsusele.
30. märtsil (uue kalendri järgi 12. aprillil) ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu ajutise valitsemiskorra kohta. Määruse alusel ühendati Eestimaa kubermang (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (Lõuna-Eesti) terviklikuks rahvuskubermanguks, mille kõrgemaks võimukandjaks nimetati kubermangukomissar Jaan Poska; tema kõrvale loodi nõuandva funktsiooniga Eestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev).
Maanõukogu moodustati üldvalimiste teel, kusjuures esimest korda ajaloos said valimisõiguse kõik Eesti elanikud (alates 21. eluaastast). Pisut vähendas valimiste demokraatlikkust vaid nende mitmeastmelisus: alustuseks valiti valdades valijamehed ja seejärel valisid maakondade kaupa kogunenud valijamehed oma esindajad Maanõukogusse; eraldi läkitasid saadikud Maanõukogusse linnade omavalitsused.
Maanõukogu esimene koosolek peeti 1. (14.) juulil Toompea lossi Valges saalis. Otsuste elluviimiseks moodustas Maanõukogu täidesaatva asutuse – Maavalitsuse. Selle eesotsas seisis esialgu Jaan Raamot, alates oktoobrist Konstantin Päts.
Mõnda aega rahuldusid eestlased saavutatuga ega seadnud uusi suuri rahvuspoliitilisi sihte.
Uued eesmärgid kasvasid välja Venemaa jätkuvast nõrgenemisest ja Saksa sõjalise sissetungi ohu teravnemisest. Augusti lõpus loovutas moraalselt laostunud Vene armee sakslastele Riia, kuu aega hiljem aga Lääne-Eesti saared. Mõni päev pärast Riia langemist arutati kujunenud olukorda Maanõukogu koosolekul. Jaan Tõnisson leidis, et kuna Venemaa “on surmani haige”, siis suureneb paratamatult Saksa okupatsiooni tõenäosus, ning soovitas tugineda demokraatlikele lääneriikidele, kes on samuti huvitatud Saksa ekspansiooni pidurdamisest. Tõnissoni arvates võinuks osutuda mõeldavaks luua Entente’i toetusel Venemaa ja Saksamaa vahele neutraalne Balti puhverriik. Kui esialgu ei leidnud Tõnisson erilist poolehoidu, siis Lääne-Eesti saarte kaotus tegi lõplikult selgeks, et Vene armeele ei saa enam loota ja Eesti tuleviku kindlustamiseks tuleb otsida uusi võimalusi. Nüüd tõusid poliitikute seas päevakorrale mitmed kavad: Eesti–Läti kaksikriik, Eesti–Soome unioon, Balto–Skandia ühendus jms. Siiski oli tegemist vaid fantaasiatega, mille teostamiseks puudusid võimalused.
Nüüd ei jää muud teed
Otsustavalt mõjustas Eesti poliitilise mõtte arengut enamlik oktoobripööre. Vahetult pärast seda olevat Jaan Poska öelnud: “Nüüd ei jää muud teed, kui Eesti iseseisvaks kuulutada”, ning tema arvamus ei jäänud ainsaks omataoliseks. Iseseisvuse väljakuulutamise idee tulenes ennekõike hädatarvidusest – ilmtingimata oli vaja eralduda Venemaast, sest sealse arengu variandid (enamlik diktatuur, kodusõda, vasturevolutsioon, anarhia jne) näisid tõsiselt ohustavat Eesti tulevikku. Ainsa poliitilise jõuna olid Venemaast lahkulöömise vastu enamlased.
Kuigi vormiliselt kuulus kõrgeim võim Eestis pärast oktoobripööret enamlastele, tegutses isehakanud sõjarevolutsioonikomitee kõrval endiselt ka Maanõukogu. Enamlased nõudsid küll selle laialiminekut, kuid maanõunikud otsustasid korraldust eirata ja astuda Eesti tuleviku kindlustamiseks vajalikud sammud.
15. (28.) novembril 1917 kogunes Maanõukogu ajaloolisele istungile. See kujunes rekordiliselt lühikeseks, sest kõik esitatud eelnõud olid hoolikalt ette valmistatud ja fraktsioonides läbi arutatud. Tänu sellele sai otsus üksmeelne: 39 saadikut hääletasid poolt, üheksa jäid erapooletuks (esseerid ja mõned vähemlased), vastu polnud keegi (enamlased ei osalenud).
Maanõukogu otsustas: 1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu; 2) kuni Asutava Kogu kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu; 3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogus kinnitatud seadusandlikud aktid.
Sündis uus riik
See otsus tähendas senise riikliku sideme katkestamist Venemaaga, sest ei Vene Asutaval Kogul ega Ajutisel Valitsusel (ammugi mitte enamlikel võimuorganitel) olnud nüüdsest õigust Eesti asjadesse sekkuda. 1920.–1930. aastatel leidsid toonased juhtivad õigusteadlased (Ants Piip, Jüri Uluots, Artur-Tõeleid Kliiman jt), et Maanõukogu otsus tähendas, vähemalt juriidilises mõttes, iseseisva Eesti riigi loomist. Sest kuigi otsus ei kõnelenud otsesõnu iseseisvast Eesti riigist, siis eraldumine senisest emamaast ja Venemaast sõltumatu seadusandliku võimu loomine tähendas paratamatult ja automaatselt uue riigi sündi. Sama loogika kohaselt oli 15. november 1917 Eesti riikluse sünniloos märksa olulisem daatum kui 24. veebruar 1918. Maanõukogu otsusega konstitueerus iseseisev Eesti riik, iseseisvusmanifestiga aga üksnes deklareeriti iseseisvust, s.t teavitati avalikkust juba varem loodud riigi olemasolust ning täpsustati Eesti riikluse iseloomu – iseseisev demokraatlik vabariik.
Maanõukogu otsust tähtsustati ka jaanuaris 1919 valminud eelnõus “Eesti Vabariigi pühade määrus”, kus leidsid äramärkimist kaks omariikluse sünniga seotud tähtpäeva: “iseseisvuse päev” 28. novembril ja “vabariigi päev” 24. veebruaril. Kuid nimetatud määrus jäi üksnes paberile, sest peaminister Konstantin Päts kirjutas dokumendi servale resolutsiooni: “Niisuguste pühade määramine jääb Asutava Kogu hooleks.” Vastupidiselt Pätsi resolutsiooni mõttele võttis aga valitsus 12. veebruaril 1919 vastu otsuse: “Vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruar.” Just see otsus sai aluseks Eesti Vabariigi sünnipäeva pühitsemisele 24. veebruaril ja määras 15. novembri tasapisi unustuse hõlma vajuma.
On igati mõistetav ja tervitatav, et Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta avatakse just Maanõukogu otsuse aastapäeva tähistamisega 28. novembril.
