Eesti riigi vanune Kadri kasuema Silvia Rannamaa

 (3)
Eesti riigi vanune Kadri kasuema Silvia Rannamaa
Rauno Volmar

Kui tulevane kirjanik Silvia Rannamaa 1918. aastal sündis, oli Eesti Vabariik nädal aega vana. Isegi tema 1959. aastal romaani talletatud 14-aastane peategelane Kadri jõuaks praegu juba pensioniikka.

Silvia Rannamaa, kelle kõige uhkemaks “lapseks” oli ja on “Kadri”, pani ilmselt emadepäeval mõnegi ema pisarateni heldima oma ausa, lihtsa ja hingestatud poeemiga “Sulle, ema”, mis alles nüüd eraldi raamatuna lugeja ette jõudis.

Autorita tekst sünnitusmajast

See tähendab seda, et Rannamaa nimi jõudis emadepäeval taas raamatumüügi edetabelitesse! Lastekirjaniku ja prosaistina tuntud Rannamaa avaldas poeemi. Kirjastuse Pegasus kinkeraamat “Sinule, ema” on 72 leheküljega, fotodega, linases köites.

“Hoidu ohvritest, ema!/ Ära kiitle ega kaeble nendega./ Säästa ennast,/ et su lapsed säästetud saaksid./ Pane rahulikult pidukleit ülle/ ja mine, kuhu sind kutsuti./ Su lastele jääb pidulikust, rõõmuelevil emast/ mälestus,/ mis neid elu poole ahvatleb./

Aga sinu rebenenud nööpaukudega kittel,/ võidunud rinnakumerused,/ higirandilised kaenlaalused,/ lohverdavad tuhvlijäänused jalas, /su pidetu jooks/ valikuta ajas/ paneb neid hirmu tundma elu ees./ /--/ Olgu su pidu kaunis / ja väärigu su laste unistusi/.

Pegasuse toimetaja Tiiu Kraut ütleb, et tema jaoks oli see pikka aega autorita tekst. Esmakordselt luges ta seda kaksteist aastat tagasi sünnitusmajas, kus ta oma poega sünnitas. “See oli masinakirjas lehtedega laual ja emadele lugemiseks välja pandud, mäletan, et kirjutasin seda käsitsi ümber, sest paljundusaparaati polnud,” tunnistab Kraut. “See, et selle teksti võiks välja anda, kumises mul kogu aeg peas, aga võimaliku autori küsimus oli õhus. Mõtlesime alul, et tegu võiks olla tõlkepoeemiga.”

Samal teemal:

Siis leidsid rahvusraamatukogu bibliograafid, et trükitud lehtede paljundus pärineb Silvia Rannamaa 1990. aastal kirjastuses Eesti Raamat ilmunud mälestusteraamatu “Maast madalast” esimesest osast.

Rannamaa kirjeldab seal oma vähki sureva ema viimaseid kannatusi, mis panid teda kirja panema oma testamenti tulevastele emadele. Rannamaa ema – noor, uhke, ilus ja paariaastase lapsega – kaotas oma Peterburis tüürimeheks õppinud ja mängusõltlasest soomlasest kaasa mõneaastase abielu järel. Soome see mees jäigi.

Uut kasuisa väike Silvia ei saanudki. Päris isagi oli tahtnud teda pansionaati sokutada, rääkimata siis ehk mõnest võõrast… Rannamaa kirjutab ema muutumisest oma mälestusteraamatus: “Naise armastusele sai saatuslikuks mehe küündimatus. Mees tegi emale ettepaneku mind kuhugi välismaa internaati või pansionaati saata. Laps saaks seal hea kasvatuse ning hariduse, õpiks võõrkeeli, ja mis kõik veel. Ema oli sügavalt vapustatud. Nagu kinnitab ta õde, jäänud ema sellest peale tõsiseks, endassesulgunuks ja inimeste suhtes umbusklikuks. Lõbusad laulud ja kitarrimäng ununes sootuks. Jäi kohustuste koorem.”

Võimalikust internaati saatmisest kuulis ta alles täiskasvanuna, kuid vaistlikult võõrastas ta meest juba lapsena. Ta kirjeldab raamatus oma matriarhaadist perekonda – pärast seda, kui vanaisa varakult manalateele läks, jättes neli naist omapäi toimetama.

Nüüd üritas ema surivoodil oma matuseid korraldada. Ootamatult palus kirjaniku ema, et tema matused oleksid kiriklikud, kuid lisas siis oma hingelist tütart vaadates: ära lase orelit mängida, see ajab sind nutma ja su pea hakkab jälle valutama. “See oli mu ema testament mulle,” kirjutab Rannamaa mälestusteraamatus. “Kunagi, see oli kaheksakümnendal aastal, püüdsin sõnastada järglastele oma testamendi: “Las ma ütlen sulle midagi, ema, /kes sa võiksid olla mu tütar/ või tema tütar,”” alustab ta oma poeemi.

Traagiline on, et Rannamaa pidi oma naiseliku testamendi kirjandusse valama, mitte tütrele või tütretütrele edasi

andma. Tema vaimupuudega ainuke tütar ei saa ju kunagi emaks.

Korteris, kus aeg seisab

Silvia Rannamaa elab oma Mustamäe korteris vaikset igapäevaelu ja uut raamatut pole ta ise veel näinudki.

Kirjastuse Pegasus toimetaja Kraut ütleb, et raamatu avaldamiseks tarviliku lepingu teksti sõlmisid nad autoriga pärijate juuresolekul ja selle vajaliku seltskonna kokku korraldamine oli päris keeruline.

Loe veel

”Eks see elu seal korteris tundus trööstitu,” tunnistab toimetaja. Lepingut autoriõiguste osas nimetab ta konfidentsiaalseks, kuid sõnab, et autor saab protsenditasu läbimüügilt. Ja müügiarv pole praeguseks veel teada. Ehkki kirjastus oli autori tarvis varunud lillekimbu ja autorieksemplarid, Rannamaa oma kõrge vanuse ja vähese liikumise tõttu esitlusele ei jõudnud.

Vahel ei tule kirjanikule meelde aadress ja vahel see, kuhu ta uksevõtme pani. Mis on ka kõrget iga arvestades loomulik. Seinakell selles korteris seisab. Ajal lihtsalt pole enam tähendust. Sellel, mis oli aastakümnete eest, on suurem tähendus kui sellel, mis oli eile või kaks tundi tagasi.

Rannamaa igapäevaseks seltskonnaks on 50-aastane lapsemeelne tütar ja televiisor. “Ma tahtsin endale noorena peret, kus oleks palju lapsi, aga vanajumal tahtis nii, et mul on laps, kes jääb eluks ajaks lapseks,” ütleb Rannamaa muiates. Selles muiges on ka muret, sest kuhu jääb laps siis, kui ema lahkub?

Kujunemisjärgus inimesed

Samuti teevad neile visiite sotsiaaltöötajad ja sugulased, kes vastutuse intellektuaalse omandi kasutamisel ja lepingute sõlmimisel on enda kanda võtnud. Rannamaa 2000. aastal manalasse lahkunud kaasa Harald Suislepp oli Tiina Vallikivi-Valtoni onu. Kirjanik ArvoValtoni pere seda vastutust kannabki.

Ja iseseisvalt vanaproua korterisse ilmunud lepingute sõlmijatele ei vaata nad just hea pilguga. Kohati välgatab naerusuises prouas kratilikku kelmi plikat, mis lubaks oletada, et päris täiskasvanuks pole ta end kunagi pidanud. Tundub, et praegugi sobiksid talle kõik hüüdnimed, mis tal on olnud: Silvi, Sipu, Sips, selle anagramm Pusi.

Ehkki elu pole kerge olnud, pole see talt elurõõmu võtnud. Kolmest abielust kaks läksid vett vedama. “Kui ma praegu kuuleks naisest, kes on kolm korda abielus olnud… ega ma sellest midagi ei arvaks,” sõnab Silvia. “Aga elu läks nii. Esimese mehe võttis lühikese abielu järel mobilisatsioon ja sõda, teine läks teiste naiste nahka ja kolmandaga elasin ma aastakümneid.”

Silvia ütleb, et Harald oli tõsine mees. “Minule pole “täiskasvanute kirjandus” kunagi pinget pakkunud, mind on huvitanud kujunemisjärgus inimesed, noored. Eks ma sudisin ka Haraldit takka lastest ja noortele kirjutama,” tunnistab Rannamaa. “Vanad inimesed, mis nendega jamada,” lisab ta itsitades. Haraldilgi olnud päevi, mis polnud kõige helgemad ja selgemad.

Ainult Silvia suurima rõõmu – lugemise – on kehv nägemine ära võtnud. Mida sa selle luubiga loed või teed. “Hea, et see pildikast veel on,” ütleb ta ohates teleri poole osutades. Tema, kes ta ise on kirjutanud: “Ära usalda kõike masinate ja mehhanismide hooleks./ Keera televiisor korrakski kinni,/ et ta elavat eemale ei tõrjuks, / sest ELU ISE ON MÕÕTMATULT ENAM/ KUI TA LIIKUV VARI IGANES!”

“Kadrist” film?

Eelmise aasta 16. oktoobril külastasid Rannamaad noor filmitegija Anu Aun ja kirjanike liidu esimees Jan Kaus, kes kirjutasid alla lepingu “Kadri” autoriõiguste osas filmitegemiseks. “Minu huvi on praegu pigem põhimõtteline ja ma ei tahaks, et sellest jääks mulje, nagu me käinuks seal õigust välja petmas,” ütleb Anu Aun, kes on alles lühifilmidega algust teinud noor režissöör. “Täispika mängufilmi tegemisega on lood Eestis nagu on, et esiteks ma kirjutan alles stsenaariumi, milleks peab autoriga lepingu sõlmima, ja teiseks pole teada, kas EFSA üldse “Naerata ometi” järel, mis on “Kasuema” järgi tehtud, “Kadri” filmi tegemist toetabki. See idee võib realiseeruda kolme või viie või seitsme aasta pärast.”

Kui film tootmisse jõuab, räägitakse autori või tema pärijatega läbi ka võimalik autoritasu. Anu Aun ei pea Leida Laiuse “Naerata ometit” Kadri-loo otseseks filmilavastuseks, vaid selle ainetel tehtud filmiks. “Mulle on “Kadri” ideaalselt filmilikult kirjutatud teosena kogu aeg meeldinud, ma eelistaksin pigem autori- ja ajastutruud filmi, mis ilmselt läheks rohkem maksma kui selle tänapäevastatud variant,” ütleb Aun.

Ideaalis näeks ta suisa kaht filmi samade tegelastega: nii “Kadrit” kui ka “Kasuema”, ühes oleksid tegelased 13–14-aastased ja teises 17–18-aastased.

“Ma olen lugenud ja kuulnud räägitavat, et meie maal elavad õnnelikud lapsed, et lastel on muretu lapsepõlv./–/ Ainult ühest ma ei saa aru – miks siis mina, kes ma ju ometi ka elan samal õnnelikul maal, nii ütlemata õnnetu olen?” on Kadri esimesed laused. “Mis õnne või head ma võiksingi elust loota, kui mul pole ei ema ega isa!”

Tagantjärele vaadates tundub ootamatu, et 1959. aastal stalinlikult reipa marsimuusika ja suure kollektiivse õnnetunde ajastul keegi üldse tohtis õnnetu olla. Ja üldse omada sellist isa kui Kadril – isa, kes ilmselgelt oli välismaal emigratsioonis redutanud ja siis raudse eesriide taga asuvale kodumaale tagasi pöördunud.

Küllap siis inimesed olid võitlemisest sedavõrd tüdinud, et tahtsid tundeid. Eriti selliseid, mis õpetasid, et keegi pole teisest halvem, kui ta suudab ise ennast maksma panna ja alla ei vannu. Internaatkooli elu käis Rannamaa ise Rakveres uurimas. Nii et isegi ööbis lastega samas toas. “Algul nad võõrastasid mind, aga pärast hakkasid järjest rohkem rääkima, eks ma ise olen ka kaua laps olnud ja tundus, et mingil hetkel pidasid nad mind vägagi omasuguseks,” ütleb ta.

Kord kui “Kadri” järel “Kasuema” oli avaldatud, just uusaasta eel, vaatas autor, kuidas inimesed järjekorras tunglesid. Lootus apelsine osta – sest mis muud sai sellise järjekorra eesmärk olla – ajas Silviagi järjekorda. Tegelikult müüdi hoopis “Kasuema”. “Siis ma läksin küll kodu poole lennates,” tunnistab kirjanik.

Kadri – sündinud 28. mail

Tegelikult võiks Kadri sünnipäeva pidada just 28. mail, sest sel päeval 1959. aastal lõi tsensor Rannamaa käsikirjale templi, mis lubas klassikalise tüdrukuteraamatu ilmumise ENSV-s. Avaldamiseks pidi käsikirja ümber tegema.

Toonase toimetaja Aino Perviku nõuandel jõudsid raamatusse pioneerid ja pioneeriliikumine. Nüüd on isegi mõni raamatut lugenud laps küsinud, et kas tema võiks ka pioneeriks saada, sest see tundub nii huvitav ja lõbus.

“Eks poliitiliste oludega tuleb arvestada,” ütleb kirjanik nüüd. “Selle raamatu edu on mind laisaks teinud. “Kadril” läks nii hästi, et iga päev tuli mõni “Kadri” tõlge võõrkeelde. Kui mõni kirjutab terve riiulitäie raamatuid, siis mina sain selle ainsaga terve riiuli täis. Ju mul siis rohkem ja suuremaid asju teha polnud vaja.”

Rannamaa on hiljem, 90-ndatel antud intervjuus öelnud, et tema pole tahtnud algvarianti “Kadri” käsikirjast uute aegade saabudes uuesti avaldada. Esiteks pole seda käsikirja enam olemas, teiseks ei pea Rannamaa õigeks, et must muudetakse valgeks ja punane sinimustvalgeks.

On ju ka vabariigiaegsete tüdrukute bestselleri, Leida Kibuvitsa “Soomustüdruku” uudistrükid omandanud uutes publikatsioonides uusi ideoloogilisi tähendusi.

Pardipoeg ja kuri võõrasema

Arkaadia toimetaja, lastekirjandusest magistrikraadi kaitsnud Ilona Martson ütleb, et enne viiekümnendate lõpu autorite tulemist oli eesti lastekirjandus “suht külmutatud”. Uusi lasteraamatuid ei avaldatud, 40-ndate ja 50-ndate lapsed lugesid seda, mis keegi kätte sai, olgu selleks omaaegsed “Laste Rõõmud”, eestiaegsed “Targad tähed” ja “Kuldlooduse” lasteraamatud, ilmusid ka Tolstoi “Buratino” ja PusŠkini luuletused.

“Siis korraga tulid Eno Raud, Ellen Niit, Silvia Rannamaa, Iko Maran, Heljo Mänd oma raamatutega,” ütleb Martson. “Arvata võib, et osa neist käsikirjadest oli juba vabariigi ajal valmis kirjutatud, aga avaldamisvõimalust ei olnud.”

Martsoni sõnul tekkis Rannamaaga koos inimlik ja intiimne jutustamislaad, millega Eesti sai omale just sellise kurva ja ilusa lõpuga tüdrukuteraamatu, millest võib arvata, et see on tunduvalt varem valmis kirjutatud eestiaegne lugu.

1994. aastal ütleb Rannamaa intervjuus Martsonile, et üheks algtõukeks “Kadri” kirjutamisel sai tema gümnaasiumiaegne koolitund, kus kirjandusõpetaja rääkis sellest, kuidas Anderseni muinasjutt inetust pardipojast ellu kanda. “Tundus, et Rannamaa võttis sellest tuld, sest “Kadri” aluseks ongi ju tegelikult inetu pardipoja luigeks saamise lugu,” lausub Martson. “Samamoodi on “Kasuema” arhetüübiks muinasjutt kurjast võõrasemast.”

Mis nägu on Kadri 2002. aastal

Kadri näoga on kunstnikud kõvasti vaeva näinud – keegi pole teda päris täpselt kujutada osanud. Ikka on raamatukaantel trooninud paksu juuksepahmakaga suuresilmne neiu luigeparvega. Pigem unistus haprast ja hingelisest neiust kui neiu ise. “Kunagi küsis üks noormees minult, et kas tegelikult on ka sellised tüdrukud olemas, ideaalsed,” muigab Rannamaa oma tugitoolis. “Ju siis poistele on seda raamatut ka vaja olnud.”

Nagu nüüd on välja uuritud, loevad poisid meelsamini “Kadrit” kui tüdrukud “Meelist”. Viimane “Kadri” ja “Kasuema” trükk ilmus 2002. aastal kirjastuses Steamark. Kirjastusele oli see kuldaväärt idee, sest kohustusliku kirjanduse nimekirjas olevana on sellele raamatule alati müügiedu tagatud.

Aga kui vaadata kusagilt suurest fotopangast ostetud välismaa tüdruku näoga “Kadri” kaanekujundust, ei tule muud sõna meelde kui odav kilekott. Ka “Kasuema” modellidest ema ja tütre klantspilt kaanel võiks samahästi illustreerida ajalehe suhtelugu või hambapastareklaami.

Kuidagi ei suuda ette kujutada, kuidas mõni kirjandusõpetaja võtab koolis kätte sellise raamatu ja hakkab selle tunderikkusest rääkima. Pakendi järgi otsustades on tegu odava kriminulliga ja kiri kaanel “tüdrukutele” sunnib lasteraamatukogudes tarku teabetöötajaid laenutama poistele vanemaid köiteid, kus soolist märget peal ei ole.

“Ma ei olegi “Kadrit” kunagi lugenud,” teeb fotograaf mu küsimise peale suured silmad, kui autosse istume. “Vennad panid selle plaksti nina ees kinni ja ütlesid, et see on plikade raamat.” Tundub, et tal on sellest kahju. Nüüd, suure mehena. Ja see on ilus.

Mis jääb inimesest?

Silvia Rannamaa, katkend 1998. aastal ilmunud mälestusteraamatust “Ja vaimuvara ka”:

“Mis jääb minast, kui ta lõplikult rivist välja langeb? Kaugeltki kõigil pole endast maha jätta relatiivsusteooriat, “Fausti” ega mitte mingisugust “Exegi monumentumit”, isegi bioloogilises reas pole kõigil järglasi.

Mis jääb ühest lihtsurelikust, kui üldse jääb? Kas tõesti ainult põgusad hajali mälestustekillud mahajääjate mälus? Minu jäljed on teistes, teiste jäljed minus, nagu igaüks iseendas olemas on. Oleme sügavamad endas ja kestvamad teistes. /-/

Iga jälg kellegi minast, olgu kaasaegsest või enneolnust, olgu kui tahes põgus kild, on samal ajal osa tervikust, iga kord mitte adekvaatnegi, kuid just sellistena oleme me olemas väljaspool iseennast…”

Katkend 1970. aastal ilmunud “Kadri. Kasuema” Silvia Rannamaa kirjutatud järelsõnast:

“Me elame sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. /–/ Me astume üksteise poole sisse nagu poodi või kohvikusse ja oleme siiralt imestunud, kui meid sellele vastavalt koheldakse.

Me unustame liiga kergesti, et “igavikust” meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega, ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. Eriti vähe mõtlevad sellele noored. Kuid ka nemad pole kaitstud ja ka neil tuleb elus vahel raskeid kaotusi läbi elada.

Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil põhjust naerda ja õnnelik olla.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare