Eesti sõnaloojaid ja noppeid nende panusest eesti kirjakeelde

Friedrich Reinhold Kreutzwald: rahvus, voorus, hapnik, süsinik, lämmastik, vesinik, kunstnik, laevnik, mädanik, põletik, tulevik

Karl August Hermann: sünni-

päev, kaaskond, koolkond, saatkond, kõnetraat, ilukiri, tuiksoon, käsitööline, salakuulaja, haritlane, õpetlane; näidend, eesriie, eeskava, kahekõne; avamäng, helilooja, heliredel, keelpill, puhkpill, löökpill, tiib-

klaver, asjaarmastaja (‘diletant’); tähestik, häälik, lause, rõhk, sidesõna, hüüdsõna, algvõrre, ülivõrre, täisminevik, enneminevik

Villem Grünthal-Ridala: luide, ulgumeri, põgus, kirgas, ihar, võigas

Johannes Aavik: mõrv, roim, relv, raev, kolp, sark, laip, laup, lünk, tõik, hetk, julm, siiras, sulnis, range, veenma, taunima, reetma, nördima, süü-me, embama, söökla, evima, kaame, muserdama, pädev, väisama, aare, häirima, levima, siirduma, tootma, vallutama, meenuma

Johannes Voldemar Veski: iive, sete, maak, üte, elamu, koostama, imik, valk, puit, tuvastama, kulles, nugiline, song, sõltuma, nulg, väli, hulktahukas, taandareng, juhis, kahjur, omand, karusnahk, koresööt, verevalum

Ain Kaalep: vandel, kineast

Manivalde Lubi: küülik

Ustus Agur: kõrgkool

Henn Saari: riistvara, tarkvara