Mõni minut hiljem saabusid seenelembeselt meelestunud teenekad tõlkijad Helle Michelson ja Vilma Jürisalu ning nurga tagant astus välja Hiiumaa poetess Ave Alavainu. Siis, imelik küll, ei tulnud tükk aega enam kedagi. Ilm oli sügiseselt karge, kuid selge ja päikseline. Puhises jahedat, läbilõikavat tuult. Tõmbusime keskuse müüride vahele varju, arutades, kas nii vähe meid ongi. Aga selgus, et buss, poolenisti juba kaasatulijaid täis, ootab hoopis teisel pool hoonekolossi.

Ootamised polnud selleks hommikuks veel lõppenud. Kui peatusime Olümpia hotelli juures, et sealt soomlased peale võtta, selgus, et nood läbivad alles sadamas passikontrolli. Kokkuvõttes oli neid kümme inimest, pluss Helsingin Sanomate ajakirjanik fotograafiga. Pärast hõimuvellede edukat põkkumist õnnestuski pöörata bussiots Käsmu suunas.

Käsmuga seob mind isiklikult 16 aasta tagune fantastiline laagrisuvi – kolm nädalat täis sinist merd, rohelisi müstilisi männimetsi, maalilist rannaküla, samal ajal Moskvas toimunud kunstifestivali, mustikaid, klubimaja-kino ja absoluutselt kõike, mis iganes kuueaastaste pidurdamatul seltskonnal sellises ümbruses pähe võib tulla. Nii assotsieerub see koht mulle Twin Peaksi ja selle iidsest maagiast läbiimbunud atmosfääriga.

ESIMENE SEEN NOPITI juba bussi pealt maha astudes. Käsmu loomemaja õuel, otse jalgtee kõrvale oli kasvukoha valinud üks purakas kivipuravik, selline suurepärane, nagu oleme harjunud nägema lasteraamatutes siili turjal. Aga – tsah! – lahendas kellegi vahe väits olukorra soustiarmastaja kasuks. “No nüüd riisus majauhkuse!” ohkas Mati Sirkel.

Rahvast kogunes üle mõistuse palju. Eestlaste hulgas torkas peale nimetatute silma veel Aino Pervik, Ott Arder, Toomas Raudam, Andres Ehin, Ly Seppel, Endel Mallene, Piret Viires, Reet Neithal, Olaf Utt, Aigar Vahemetsa, Andres Langemets jt, mitmed olid koos abikaasa või tütrega. Hiljem jõudsid pärale teisedki kaardipaklased (peale Jürgen Rooste). Ülelahe olid tulnud Arvo Salo, Jarkko Laine, Merja Virolainen, Jusa Peltoniemi, Markku Kaskela, Timo Malmi jt. Kusjuures näis, et nooremaid kirjanikegeneratsioone seenest saadavad rõõmud eriti ei tõmba – alla neljakümneseid literaate oli kambas vast kuus-seitse.

Samas ületas üritusest osa võtnud eestlaste arv neljakümne piiri. Silmas pidades kohaletulnute diferentseeritust nii rahvuste ja põlvkondade lõikes, algatas kirjanike liidu esimees Mati Sirkel enesetutvustusringi, mis muutis kollektiivi märgatavalt monoliitsemaks. Kogu päeva vältel oli meeldiv kogeda soomlaste suhtlusaldidust. Erinevalt eestlastest pole neil mingit tõrget tulla ja puhuda tegelikult ju täiesti võõra inimesega, näiteks teemal “seened. nende nimetused meil ja teil” või “Käsmu – milline kena, rahulik kohake!”.

Pärast väikest kohvipausi siirdusid soovijad metsa. Kuna äraeksimise võimalus oli sisuliselt välistatud, asusin tungima otse risti läbi männiku, mis katab peaaegu kogu Käsmu poolsaart.

Vastupidiselt kellegi pessimisti levitatud arvamustele leidus metsas isegi seeni. Männiriisikaid, mida männimetsalt eeldaks, siiski ülikasinalt. Pigem kollendasid samblas seened, millel justkui käsn all on. Ühed ütlesid, et need on tatikad, teised jälle, et puravikud (mis ju soomlaste jaoks olla üks ja seesama), lisaks ringlesid täiendavad epiteedid “soo-“, “raba-“ ja “liiva-“. Minu jaoks asi selgusetuks jäigi. Tähtis on, et kui käsn ära kraapida ja kübar ilusti ära puhastada, siis võib selle ilma kupatamata pannile panna.

Ehkki mets oli suur, lai ja kõrge, läks seal korda kohata ka mõnda kirjanikku. Andres Ehin ja Ly Seppel olid leidnud koloonia käsnaseeni ja sahmisid õhinal neid korvi laduda.

“Neid korja,” ärgitas Ly, “nendega mõistavad naised palju peale hakata.”

Aga järgmise tunni jooksul ei näinud ma enam ühtki inimest. Ainult puid, sammalt, seeni ja lõpuks puude vahelt vilkumas merd. Mereni ma ei trüginud, sest algas kivikülv ja sellel pinnasel ei kasva ükski seen – isegi kivipuravik mitte. Korjasin mingeid kollaseid, mis meenutasid kukeseeni, aga ei olnud need. Kümmekond männiriisikat sain ka.

Tagasi asustatud tsooni jõudes kohtasin Olaf Utti abikaasaga, veidi hiljem Harri Jõgisalu koos Helle Michelsoni ja Vilma Jürisaluga.

“No nüüd astusid küll kitsemamplist mööda,” tähendas Jõgisalu, kui väärtuslikust seenest välja tegemata pilguga hoopis mujale puurisin, ja jagas õpetust, kuidas seda teinekord ära tunda. Siis tulid taas jutuks muudki liigid. “Männiriisikas on hea marineerituna,” leidis populaarne looduskirjanik, “just sellised väikesed nööbid.”

Äkki ilmus puude vahelt Helsingin Sanomate tiim koos kahe kaasmaalasest kirjanikuga – Peltoniemi ja Malmiga. Malmi, kes sel aastal välja andnud poolenisti ilukirjandusliku raamatu soome vangidest Nõukogude Liidus Teise maailmasõja ajal, leidis huvitava vestluspart-neri Jõgisalus. Seevastu soome ajakirjanikud olid lummatud Michelsoni asjalikust infost eesti seenetoitude, marinaadide ja soolamiste kohta.

PÄEVA JOOKSUL EI RÄÄGITUD muidugi mitte ainult seentest, vaid jutt oli varmas kanduma ka kirjandusele ja poliitikale. Vana kooliga filoloogid-tõlkijad kritiseerisid praegusi kirjastusi, kes looja üle domineerivad ja eelistavad “turu nõudmise” taha pugedes romaani-germaani kirjandusele mõõdutundetult angloameerika kirjandust, küsimata tihti teose ega tõlkegi kvaliteedist. Maigret’-lugude, väikese Nicolas’ ja Asterixi eestindaja Helle Michelson, keda prantslased hüüdnime “madame Asterix” järgi tunnevad, oli mures, et tema alal napib uusi andekaid tõlkijaid.

Pärast rikkalikku lõunasööki siirdus rahvamass meremuuseumi, kus algas ühine luuleõhtu. Võõrustajaid esindasid kaardipaklased, astudes lagedale nii oma luuletustega kui ka tõlgetega soome sõprade loomingust.

Külaliste seast tõusid improviseeritud püünele Virolainen (tõlkija Karl Martin Sinijärv), Peltoniemi (Elo Viiding), Kaskela (Asko Künnap) ja Malmi. Lõpetuseks käisid laval veel Ehin ja Arder. Üritust jäädvustas valikuliselt ka OP!.

Kogu sündmus venis pisut pikale, mistõttu paljud nüansid läksid kaduma ja jalad kippusid vägisi kõhu alt välja. Eesruumis kuulsin poole kuklaga, kuidas Toomas Raudam kellegagi polii-

tilisi päevaprobleeme lahkas. Kõrvalruumis ootasid laual vodkapudelid ja kannud kuumade jookidega. Laskus pimedus.

Soomlased seadsid end sisse loomemajja, kavatsedes jääda sinna veel viieks päevaks, ja Tallinna tagasisõitjaid ootas buss. Minu selja taga vasakul asus Aigar Vahemetsa Olaf Utile paljastama Nõukogude Liidu tegelikku ajalugu Stalinist ja Beriast Andropovi ja Vainoni.

Mati Sirkel teatas, et pärast maabumist oodatakse kõiki kirjanike liidu majas, kus Soome Instituut pakub veini. Siis loovisin seeneriigist poolmärkamatult üle uneriiki. Ei saa öelda, et sealgi halb oleks olnud.