Eesti teatri kosmopoliit lavastab eesti kurbmängu

PEETER JALAKAS: “Eesti ajaloos on peale jäänud naiselikud otsused.”

Homme avab Von Krahli teater hooaja “Libahundi” esietendusega

See on teine kord, kui Peeter Jalakas Kitzbergi näidendit lavastab. Esimese “Libahundiga” avas ta viis aastat tagasi Von Krahli teatri. Teisega astub täna Von Krahli lavale esimene teatri oma trupp. Mikk Mikiver on lavastanud kolm “Libahunti”, võiks arvata, et nüüd hakkab Peeter Jalakas vanuigi traditsioone armastama?

Peeter Jalakas: Eestis on kirjutatud vähe näitemänge, mida tasub teha. “Libahunt” on tõesti omandanud omaette märgi staatuse.

Aga traditsioone olen ma omamoodi kogu aeg armastanud. Olen juba mitu aastat väitnud, et see, mida ma siin teen, pole mingisugune avangard. See kõik allub oma traditsioonidele, reeglistikule. Näiteks Brechti arusaamad on mulle olnud üsna olulised, või siis New Yorgi avangardiklassikud. Eesmärk kedagi üllatada või ‰okeerida pole ammu enam eesmärk. Eesmärk on oma mõtted või probleemid, mis pinda käivad, mingisuguses lavalises keeles välja öelda. Reeglina pole need keeled minu välja mõeldud, vaid ammu enne olemas… Iseasi võib olla, kuidas me need keeled oleme kokku pannud. Võib-olla selles on olnud harjumatut, detaile, mis reeglina kokku ei käi.

Mõnigi võib kahelda, kas kosmopoliit Jalakal on eesti asjaga tõsi taga või on lääne festivalidel eesti eksootikat, setu memmesid hea müüa?

Seda “Libahunti” pole küll väljaspool Eestit mõtet mängida. Aga mis setu memmedesse ja “Eesti mängudesse” puutub, oli algusest peale teada, et see lavastus kutsutakse New Yorki. See lisas nüansi, aga päris nii ka polnud, et paneme nüüd kindlatest komponentidest hiti kokku. Tagantjärele oli lahe vaadata, et näe, täpselt selline festivali maasikas: nüüdisaegne ideoloogia, natuke rahvakultuuri. Aga see on ka põhjus, miks me selle mängimise Eestis katki jätsime. Ta läks nagu liiga kiiresti maailma ringi käima, ma ise oleksin tahtnud teda veel edasi teha. Kui nüüd “Eesti mängud” 1999. aasta sügiseks kümne etendusega nii Amsterdami kui ka Berliini kutsuti, jäi kutsujatega kokkulepe, et teeme sisuliselt uue lavastuse.

Kes kuuluvad Von Krahli teatri juurde loodud truppi?

Juhan Ulfsak ja Enar Tarmo ning Tiina Tauraite, Liina Vahtrik ja Erkki Laur äsjalõpetanud teatrikooli lennust. Varem meil otseselt näitlejapalgal pole kedagi olnud. See on esimene kord, kus tööraamatusse on kirjutatud: Von Krahli teatri näitleja.

Kas olete püüdnud valmis tippe siia meelitada?

Natuke juttu on olnud nendega, kellega niikuinii koostööd teeme.

Siis aga tundus – mõistlikum on alustada päris algusest, et liikuda koos trupiga läbi lavastuste valitud, kindlas suunas. Samas ma ei arva, et sellest peaks tulema Ruto Killakunna laadne sekt. See oli omal ajal küll väga kihvt ja armas aeg, aga nii intensiivset, kuni lõpuks kooseluni viivat ühendust ma vist ei jaksaks enam üleval pidada. Sellist sekti moodi trupitegemist ma ei tahaks. Tahan lihtsalt, et plaane tehes arvestatakse kogu trupiga.

Kes lavastavad?

Esimesel poolaastal on kaks minu lavastust: “Libahunt” ja “Kraal”. Edasi tuleb Sasa Pepeljajev Moskvast ja kevadel üks Q teatteri lavastaja Soomest. Kevadel teeks me seltskond kaasa NYYD-festivaliga sarja “Avangard või dekadents” lavastatud kontsertidel ja kahes lühiooperis.

Mis on teie kahe “Libahundi” olulisim vahe?

Iva on ehk nüüd selgem. Viis aastat tagasi oli ühiskond lootusrikkam, aga ka hägusem. Loodan, et selle uue puhul on üldistus kuidagi selgemini tehtav.

See lavastus on tänane visioon üksiku ja üldise, indiviidi ja ühiskonna, Eesti ja Euroopa konfliktist.

Kas sajandi alguse eesti rahva kurbmängust on saanud sajandi lõpuks naljamäng?

Nalja saab. Eestis ja kogu Euroopas on õhus palju naljakat. Mulle tundub, et sama moodi nagu enne sõda kolmekümnendate lõpul. Aga naljamäng see nüüd küll ei ole, “Libahunti” tehes pateetikata ei pääse. Ja ega me püüdnudki sellest pääseda.

Tiina ja tammarulaste konflikti olete naljaga pooleks samastanud teatri uuendusliku ja alalhoidliku suuna vaidlustega.

Eneseirooniat on selles lavastuses päris palju. Väga vähe on hetki, mis ei oleks tsitaadid mõnest oma või kellegi teise varasemast lavastusest, filmist… Seda lugu oli kuidagi kerge ja lõbus teha.

Ühe teemana olete nimetanud piiride kadumise nostalgiat. Mõtet, et piirid mitte ainult ei lahuta, vaid ka seovad?

Selle üle olen mõtisklenud. Ennekõike on see isiklik küsimus, olen pidanud päris palju erinevaid piire ületama elu jooksul. Kõikvõimalikke. Kui rääkida geograafilistest piiridest, siis nendegi ületamine on olnud meie jaoks kaua seotud mõnusa elevusega. Neid on tulnud jumala abiga ületada kohati väga veidral moel. Muutunud ajad on pannud mõtlema, mis hoiaks maad koos, kui tal poleks piiri ümber. Kui võtta see vöö ära, siis ta ju valguks mööda ilma laiali. Mis tegelikult ongi juba juhtunud.

Kui see “miski”, mida see vöö koos hoiab, ei ole piisavalt tugev...

Ka olete nimetanud siin oluliseks küsimust, kes on rohkem Eesti ühiskonda juhtinud, kas mees või naine.

See on ka asi, millele olen mõelnud. “Eesti mänge” tehes kogu Eesti ajaloole tagasi vaadates jäi mulje, et mehed on küll kõva häält teinud ja aeg-ajalt ka rusikaga viibutanud, aga lõppkokkuvõttes on Eesti ajaloos peale jäänud ikka naiselikud otsused.

Näiteks?

Näiteks 1939. aasta baaside leping. Eesti ajalugu pidi tagasi minnes leiab ridamisi selliseid otsuseid. Kui peaks panema artikli Eestimaa ette, siis ma arvan, et see oleks “die”, mitte “der”.

Milline maa oleks sel juhul “der”?

Saksamaa näiteks. Kui Põhjamaadest rääkida, siis Soomegi oleks nagu rohkem “der” kui Eesti, vist.

Kui palju on tänases “Libahundis” Kitzbergi?

“Libahundist”, nagu Kitzberg selle omal ajal kirja pani, saab see teooria ainult kinnitust. Kõik mehed seal on ju tolgused, ei suuda ühtegi otsust vastu võtta. Kõik otsused võtavad vastu naised. Vana-ema ja ema, kes on vanaema käpa all. Põhikonflikt on ju tüdrukute, Tiina ja Mari vahel. Peremees ütleb ükskord, et “tule meie juurde”, siis jälle, et “mine minema”. Nii nagu tuul puhub ja ühiskond ütleb, ei taha ju teistega tülli minna. Poiss samamoodi: korra lubab Tiinale, et “ei jäta”, aga siis ikkagi jätab… Ei ta ole see ega teine.