Eesti teatrites on tekkinud publikukutsungite subkultuur, mis elab oma elu

 (3)
Henri Hütt ja Veiko Tubin toovad Draamal publikuni loeng-lavastuse teatrikõllidest.
Henri Hütt ja Veiko Tubin toovad Draamal publikuni loeng-lavastuse teatrikõllidest.Foto: Ilmar Saabas

Eesti teatrites on publikut saali kutsuvad helisignaalid harjumuspärased, mujal maailmas mitte.

Tartus festivalil Draama esietendub „Sisenemine sisenemisse”, Henri Hüti ja Veiko Tubina loeng-lavastus publikukutsungitest. See, et esietendus toimub Vanemuises, on märgiline. Just sealt sai 1967. aastal alguse publikukutsungite traditsioon Eestis. Avati Vanemuise uus maja, fuajees olev uus helisüsteem kutsus end kasutama ning Kaarel Irdi ja Erich Kõlari eestvedamisel sündiski esimene teatrikõll, Evald Aava ooperist „Vikerlased” pärit fraas „Õnn, meie juurde jää, jää meiega”.

Kas publikukutsungid on midagi, mis on Eesti teatrile kuidagi iseäranis iseloomulikud?

Veiko Tubin: Kui hakkasime uurima, kuidas on lood ülejäänud maailmas, saime kinnitust, et sellist asja põhimõtteliselt ei esine. Pigem on ikka mingi tirin või kellukesehelin. Eestis on aga suurtel teatritel, ja ka mõnel väiksemal, publiku saali kutsumiseks spetsiaalsed märgid. Oletasime, et aastal 1967 pidi see kuskilt välismaalt võetud idee olema, aga selgus, et Venemaal sellist asja peaaegu ei esinegi. Äkki see siis tõesti oligi Vanemuisest tulnud idee?

Henri Hütt: Küsisime teatritelt infot. Need, kellel kõll on, saatsid meile selle saamisloo kohta infot ja helifaile. Need teatrid, kellel sellist kutsungit ei ole, rääkisid jällegi, mis selle põhjus on.

Samal teemal:

Tubin: Näiteks Kanuti SAAL-il ei ole spetsiaalselt kujundatud helisignaali. Seda pole ka Kinoteatril ja Tartu Uuel Teatril. Von Krahlis enam ka ei ole, kunagi oli.

Hütt: Vabal Laval on, aga seda eriti ei kasutata.

Tubin: Väiketeatritest on aga näiteks Polygon Teatril kõll täiesti olemas ja nad ütlevad, et see on üks päris teatriks olemise eeldusi.

Hütt: Kõllide ajalugu seostub ka teatrite identiteedi muutumisega. Näiteks Rakvere teatril on sellega pikk ajalugu. Esimene publikumärk oli flöödimängija Samuel Sauluse sisse mängitud „Tuljaku” motiiv. 2005. aastal remondist tulnud teatri taasavamise ja uue „Kaduviku nimel” imagoga kaasnes aga hästi äärmuslik kõll, mille mängis sisse trio nimega Pesemata Litside Kamp. See kõlab nagu pasunate törtsutamine, üsna avangardne värk.

Tubin: Selle mängisid sisse Peeter Rästas, Margus Grosnõi ja Märt Avandi, kes neid pille tegelikult üldse ei valda.

Hütt: Pikka pidu sellel kutsungil ei olnud. 2007. aastal telliti Ardo Ran Varreselt uus teatrikõll, mis on siiani kasutusel. Kuigi eelmine kõll läks ehk „Kaduviku nimel” imagoga pareminigi kokku kui praegune rahulik heliriba...

Kui palju te ise enne lavastuse ettevalmistamisprotsessi teatrite kutsungeid teadvustasite?

Tubin: Mina olen neid tähele pannud küll. Mäletan, kuidas aastate eest Ugala teatris mõtlesin, miks neil on just selline publikumärk ja millist emotsiooni see minus tekitab? Mõne teatri kõll on väga äratuntav ja meeldejääv ning annab ka meelestatuse, millise atmosfääriga maja see on.

Ugalas on see „Kevade” heli, eks?

Eesti teater hakkab maailma looma enne, kui etendus on alanud.

Tubin: Sa oled õigel teel. Seal on rahvaviis „Kui mina alles noor veel olin”, ent selle saamislugu on oluliselt pikem. Eks me räägime sellest oma lavastuses põhjalikumalt. Nii palju siiski, et selle laulu algne pealkiri oli tegelikult „Joonatan, minu veli makas”. See on religioosne rahvalaul, mis pidi viima mõtted Eesti rahva vaimsele ärkamisele. Enamik inimesi seda aga ei tea, meenubki „Kevade” ja peale tuleb melanhoolne nostalgia. Huvitav on jälgida, mis on olnud tegijate algne kavatsus ja mis on sellest praeguseks saanud.

Henri Hütt ja Veiko Tubin Foto: Ilmar Saabas

Mõned publikukutsungid tulevad une pealt meelde, näiteks NO99 oma. Kuidas sellised selgelt äratuntavad kõllid eelhäälestust etenduseks mõjutada võivad?

Hütt: Minu meelest väga. Kui eelhäälestus on kindla emotsiooniga, siis eeldad alateadlikult, et etenduses jätkatakse selle meeleoluga. NO99 puhul puhuvad puhkpillid adrenaliini ja elamustejanu üles, nii et kui järgneb teistsuguse iseloomuga tegevus, siis korraks käib küll läbi tunne, et kas mind ei häälestatud mitte millekski muuks.

Loe veel

Tubin: On ka lavastajaid, kes on palunud kutsungi ära jätta, et mitte publikut sellise meeleoluga sisse juhatada. Märk ise mulle meeldib ja mõnikord kummitab see mind mõnes teises proovisituatsioonis, aga kas ta viib mind rajalt eemale või ei, on keeruline küsimus. Eesti fenomen on igatahes huvitav. Siin on tekkinud eraldi publikumärkide subkultuur, mis elab justkui omaette elu. Eesti teater hakkab maailma looma enne, kui etendus on alanud. Suvelavastusteks on sageli loodud spetsiaalne publikumärk. Vargamäel on kõlanud vabrikuviled, „Kremli ööbikutel” oli ka eriline kutsung.

Hütt: Ka neis teatrites, kus publikumärki pole, olen hakanud pärast selle lavastusprotsessi algust mõtlema, kuidas minu teatrisse sisenemist kujundatakse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare