Eesti tulevikuidentiteedi imperatiivist
Ilmar Raag
filmitegija
Me oleme jälle sõjas. Rahutuste teisel ööl olin koos politsei ja kaitseliitlastest vabatahtlikega Toompeal valves. Oma vaimus olime kõigeks valmis, sest kui oleks rünnatud Toompead, siis ei oleks saanud seda tegu õigustada isegi joobnud pea või solvatud rahvustundega. Kui te järele mõtlete, siis saate aru isegi sellest, millest ma ei räägi. Toompea valve on ja peab alati olema relvastatud. Meie seas oli mehi, kes olid Toompead kaitsmas olnud ka 1991. aastal, ja seepärast oli minu valdav tunne uskumatuse ‰okk. Vaadates ja kuulates uudiseid, tundsin, kuidas miski kriipis kõri. Nii meenusid mulle ootamatult mõned kunagi nähtud armeenlased, kes suurte ja täisealiste meestena hakkasid nutma, kui pidid rääkima Karabahhist. “Ah seda kaukaasia temperamenti küll!” mõtlesin omal ajal kerge võõrastusega. Nüüd aga tajusin, et miski, mis võib juhtuda minu enda maal, võib ka mind emotsionaalselt rivist välja lüüa, nii et tahaksin haarata relva. Ma arvaksin, et mul on õigus, sest olukord on mind selleks sundinud, ja selsamal hetkel tuletan endale meelde, et iga provokatsioonile allumine annab tavaliselt soovitule vastupidise tulemuse.
Mida ma tahan? Kätte maksta ja Eesti õigust nõuda? See vastus on õige vaid niikaua, kuni ma ei paku alternatiivset vastust, et pigem soovin turvalist, elavat ja dünaamilist kodumaad. Kui see on eesmärk, siis on ka küsimus “Kes on süüdi?“ vale, sest see viib veel suurema vastasseisu ja vägivallani. Süüdlase otsingul taandatakse tihti probleemi lahendamine süüdlase likvideerimisele, samal ajal kui nn süüdlane ise on laiema konteksti tulem. Üksnes lihtsakoelise süüdlaseotsimisega võivad välja tulla ainult need poliitikud, kes on ka ise pikka aega võimul olnud, aga ei ole suutnud likvideerida rahutuste tegelikke juuri. Opositsioonil, kes nõuab ainult võimule pääsemisel nimel võimupartei tagasiastumist, ei ole selleks kunagi moraalset õigust, kui ta ei näita samas alternatiivset poliitikat kriisist väljatulekuks.
Selle teksti edasine eesmärk on osutada neile praeguse olukorra mõjutajatele, millest on meedias kahetsusväärselt vähe räägitud. Alustades Eestist, pean ma nõustuma nende kriitikutega, kes leiavad, et pronkssõduri kriis osutab kahele suurele alahindamisele. Esiteks on viimase 15 aasta jooksul alahinnatud avalikus inforuumis toimivate sümbolite ja nn alusmüütide tähtsust ühiskonna põhiväärtuste kinnitajatena. Teiseks on poliitika professionaliseerumisega poliitiline kommunikatsioon üha enam sihtgrupistatud, mis on samas viinud ühiskonna kui terviku sotsioloogilise analüüsi alahindamiseni. Et defineerida Eesti ees seisvaid strateegilisi valikuid, vaatlen järgnevalt hetkeolukorda avaliku inforuumi ja sotsiaalsete tingimuste perspektiivist, et seejärel käsitleda edasisi väljakutseid.
Olukord
Me asume ühes reas piirkondadega, kus kaks kogukonda vastandavad end teineteisele vägivaldsete vahenditega.
Ei ole mingit objektiivset põhjust, miks me ei peaks rääkima Eesti konflikti potentsiaalist kõigi teiste maailmas tuntud kogukondade konfliktide valguses. Kuulsaimad ja lahendamatuimad neist on ilmselt Iisreali ümbritsevad tülid. Kuid me võime meenutada ka Kosovo albaanlaste ja serblaste vastasseisu ning veidi teistsuguseid Korsika ja Baskimaa probleeme, mitte unustades Põhja-Iirimaa veel hiljuti terrorismist paksu õhku. Rwanda ja Karabahh – kui mainida veel vaid mõni nimi. Sealt edasi tuleb aga arvata koos ülejäänud eurooplastega, et Pariisi äärelinnade rahutused ei ole veel lõplikult läbi, sest nende juured on alles, ja et Briti pommipanijatest islamiterroristid, kes on kasvanud Inglismaal, näitavad, kuidas me kõik istume potentsiaalse kogukondadevahelise viha pommi otsas.
Need konfliktid on kunstlikud, sest nad tuginevad vaid inimvaimule omastele identiteedikirjeldustele. See tähendab, et nende konfliktide ettekäänded ei tulene loodusseadustest, vaid on inimfantaasia vili. Sõjad, mille põhjuseks on eriarvamus jumala või tema prohveti nimest, näitavad, kuidas me oleme oma mõttekonstruktsioonide nimel valmis surma minema. Samasse ritta paigutub ka küsimus, kas pronkssõdur sümboliseerib okupatsiooni või langenud sõjamehi. On ju see vaid üks inimvaimule omastest kunstlikest moodustistest. Lõpuks, kuivõrd rahvuste ideoloogia tekkimine paigutatakse alles 18. sajandi valgustusega samasse aega, siis on ka rahvused ideoloogiana kunstlikud moodustised. Enne ei tajunud valdavalt pärisorjuslik Eesti maarahvas eri kihelkondade erineva keelemurrakuga inimesi niivõrd ühe rahvusena, kuivõrd just maarahvana, täpselt samuti oli saksa rahvusidentiteedi asemel lojaalsus kohalikele vürstkondadele. Tähelepanu! Ma ei ütle, et rahvused on ebareaalsed või ebaloomulikud, vaid et nad on kunstlikud, kuna rahvusidentiteedi aluseks on kirjeldus sellest, mis meid ühendab. Seejuures on alati olnud selge seos nende identiteedikirjelduste ja vastavate kogukondade sotsiaal-majanduslike tingimustega, mille puhul ei julge keegi kindlalt öelda, kumb mõjutab kumba. Klassikaline näide on Max Weberi arutlus protestantismi mõjust kapitalismile. Eesti näite varal on oluline mitte unustada, et kui Venemaa sekkub Eesti asjusse sümboolsest pinnasest lähtuvate argumentide najal, siis kohalikul vene ja eesti kogukonnal on erinev sotsiaal-majanduslik soodumus neid argumente tõlgendada. Teiste sõnadega öeldes: teatud sotsiaalsed tingimused aktualiseerivad teatud teksti tähendust. Näiteks lauset “Mul on raha läbi“ tõlgendame me erinevalt, kui seda ütleb vene transiidimiljonär või lõunaeesti talupidaja.
Teadvustamata alusmüütide toime
Meie igapäevast teadvust mõjutavad pidevalt alusmüüdid, mille olemasolu me tihtipeale endale ei teadvusta. Alusmüüdina mõistan ma siin tervikuks moodustatud väärtussüsteeme (tekste), mida mõnikord nimetatakse ka kultuuriks. Näiteks nägin kord räpases Türgi äärelinnas, kus maa oli prahti täis, närvilist sakslast, kellel oli käes jäätisepaber, mida ta ei osanud kuhugi panna. Ta oli mõnda aega prügikasti otsinud ja seda leidmata kõndis edasi, jäätisepaber justkui leppinult näpus. Isegi kui ta samal ajal üritas jätkata vestlust kõrvalistel teemadel, muutus ta üha närvilisemaks. Probleem oli selles, et oma lastetoast saadud refleksid ei võimaldanud tal jäätisepaberit maha visata, ehkki kõik kohalikud olid seda teinud. Kuna ta ei pühendanud oma dilemma analüüsile palju aega, moondus kleepuvast paberist saadud ebamugavus ta käes üldiseks ebamugavustundeks, mille juuri ta ühel hetkel ei osanud enam leida. See oli otsekui õpikust maha astunud näide, mis ilmestab üht psühhoanalüüsi põhiväidet: käitumismotivatsioon ei pruugi olla teadlik oma algpõhjustest. Esialgne konflikt või ängistus muudetakse alateadlikult millekski muuks, millega usutakse paremini toime tulevat. Sellise neurootilise kaitse mehhanisme on mitmeid ja me võime neid näha nii eesti kui ka vene kogukonna käitumises.
Eestlaste alusmüüdid
Eestlaste identiteediteadvus tugineb paarile alusmüüdile, millest tähtsamad on Carl Robert Jakobsoni peetud esimese isamaakõne tuletised. Praegu on kummaline lugeda, et Jakobsoni kõne algab tsitaatidega Moosese raamatutest ja ta järgnev jutt moodustab kummalise segu kristlikust eetikast ja samas ka kirikule vastandumisest. Torkab silma, et hoolimata soovist eestlastele oma uhkust leida, kasutab vanast testamendist vägagi teadlik Jakobson ka eestlaste ajaloo visandamisel juudinarratiivi struktuuri. Vanatestamentlik juudiidentiteet on otsekui kanoniseerinud rahvuse narratiivi põhietapid. Seal on ühe rahvuse väljavalimine, selle allakäik, kannatused ja orjapõli, millele järgneb uus tõus. Kõik hilisemad kannatused on vaid algsündmuste kordamine, kusjuures jumalike seaduste olemasolu garanteerib ka hilisema lunastuse. Sarnaselt vana testamendi juudiidentiteedi diskursusega kujutas Jakobson eestlaste muistset priiusaega ja sellele järgnenud orjaaega viisil, mis pidi andma eestlastele õiguse oma kaotatud paradiisi tagasi nõuda. Nii on eestlaste eneseteadvuse üks aluseid veendumus, et eestlased on üks eriline rahvas, kes on uskumatult palju kannatanud, aga ellu jäänud ja väärib seeläbi austust.
Vana testamendi narratiivne mõju on tunda ka venelaste ajaloodiskursuses. Nii lugesin ühest venekeelsest internetikommentaarist Moskva noormehe arvamust, et Venemaa ei ole iial kellelegi kallale tunginud, vaid alati ennast kaitsnud, kannatanud ja lõpuks võitnud. Nii on vene ajalooteadvuses mütologiseeritud suuri kannatusi mongoli-tatari ikka all ja nende Suur Isamaasõda läheb samasse käsitlusse.
Eestlaste puhul on oluline, et me elasime 50 aastat ka ühe teise moondunud vana testamendi käsitluse valguses. Nimelt ilmselt Marxi enese juudi tausta tõttu sisaldab tema koos Engelsiga kirjutatud “Kommunistliku partei manifest“ (1848) taas mütologiseeritud narratiivi proletariaadist, kes on läbi sajandite ebaõiglaselt kannatanud ja peab seepärast nüüd endale õnne kätte võtma. Kommunistliku ideoloogia Eestisse jõudmisel ühtis sama narratiiv osaga eestluse ideoloogiast, sest Jakobsoni kujutatud maarahva tee sai soovi korral ühendada üldise töörahvaliikumisega. Kui eestlastele kommunistliku ideoloogia rahvusekäsitlus lõppkokkuvõttes ei sobinud, siis samas ajaloo narratiivne struktuur säilis.
Kannatuste motiivi puudused
Mis on kannatuste rõhutamises halba? Peamiselt suhtlemisvõime vähenemine. Kannatus toimib narratiivselt vaid siis, kui teised samal ajal ei kannata. See tähendab soovimatust teiste kannatusi kuulata, sest see tähendaks samal ajal oma kannatuste suhtelist vähendamist. Siit sünnib ka vägivald, sest kuna kannatus on hilisema tegutsemise õigustus, siis ei tohi keegi teine kannatuse suurust vähendada. Seepärast valvatakse kiivalt oma kannatuste monopoli järele. Nagu juba öeldud, on nii eestlaste kui ka venelaste identideedis kannatuste ideoloogial oluline roll, mis automaatselt vähendab dialoogi võimalikkust.
Eesti ärkamisaja ideoloogia järgmine oluline osa on loomulik usk meie, eestlaste erilisusse. Ajaloolises võtmes tähendas see vastandumist nii sakslastele kui ka venelastele, mis omakorda on tekitanud selgelt sõnastamata geneetilise eestlase diskursuse, mis tähendab usku, et päriseestlane on ainult eestlasest sündinud eestlane. Seda hoolimata kinnitusest, et eestlase esmane tunnus on eesti keele oskamine. Ainult nii võib seletada praegust närivat hirmu eestlaste väljasuremise ees. Me imbume sellest hirmust üha rohkem läbi, sest geneetilise eestlase sündimuse rindelt ei saabu häid teateid. See hirm halvab meie liikmeid, sest see on suurim kannatus, mida me tegelikult suudaksime ette kujutada. Mida suurem on see hirm, seda kurdimad oleme teiste kannatustele. Ingmar Bergman kordab aga oma raamatus “Laterna magica”, et hirm kiirendab kardetu teokssaamist.
Müüt hansalinnadest kui avatud ruumist
Kummatigi on eestlaste ajalooidentiteedis veel teisigi lugusid. Näiteks oleme üpris rõõmsad, kui välismaalased tulevad uudistama Tallinna vanalinna. Me demonstreerime uhkusega välismaiste meistrite tehtud uhkeid altareid ja maale, pidades neid oma kultuurilise maailma märgiliseks osaks. Me korraldame ka vanalinnapäevi, kus kehastame Eesti üht paralleelset ajalugu. Keskaegne linnakultuur ei ilmne selles ajalookäsitluses isandate ja maarahva vastandumise kaudu, vaid avatud ruumina, kus ka eesti soost talupoeg võis vabaks saada, kui ta aktsepteeris paljurahvuselise linna õigussüsteemi. Teatud mõttes on hansaaegne maailm on avatusega sarnane praeguse Euroopa Liidu ideoloogiaga.
Ehkki väliselt toimib ärkamisaegne eesti müüt kõrvuti hansaajastu müüdiga, valitseb sisuliselt nende vahel vastuolu, kuivõrd väljavalitud eesti rahva müüdist välja kasvanud geneetilise eestlase kujund ei mahu avatud ruumiga hansamaailma.
Venelased
Eespool sai juba mainitud, et venelaste identiteet toimib eestlastele sarnase ja “teist” välistava vana-testamentliku narratiivi alusel.
Kummatigi on praeguste Eesti venelaste olukorra puhul olulisem otsida nende painete seletajaid sotsiaal-majanduslikest tingimustest. Hiljutiste Pariisi äärelinna rahutuste puhul peeti väga oluliseks, et neil noortel ei olnud selget programmilist eesmärki, aga nende raevul olid sarnased sotsiaalsed juured. Tegemist oli enamasti teise põlvkonna immigrantidega, keda ei sidunud enam nende vanemate soov leida endale Prantsusmaal koht ja selle nimel veidi pingutada. Nemad olid juba sündinud Prantsusmaal, rääkisid nii prantsuse kui ka vanemate päritolumaa keelt (enamasti Põhja-Aafrika araabia dialekti), kuid tajusid, et nende elukeskkond on keskmiselt halvem kui prantslastest põlisrahval. Sel puhul nenditi, et kultuuriline integratsioon ebaõnnestub igal juhul, kui mööda kogukonnapiire kulgeb ka sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus.
TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnna poolt 2005. aasta detsembris uurimiskeskuse Faktum abiga korraldatud uuring “Mina. Maailm. Meedia” maalib meile Eestist ärevusttekitavalt sarnase pildi. Eestlaste keskmine elatustase on kõrgem kui venelastel. Vaeste ja jõukate perede suhe eestlaste seas on jõukate kasuks 30 : 35, venekeelsete perede seas valitseb vaeste ülekaal 43 : 21. Eestlaste seas on rohkem neid, kes hindavad oma positsiooni ühiskonnas keskmisest kõrgemaks (36%) kui muulaste seas (26%). See viimane arv on eriti tähtis, sest ta räägib tajutud reaalsusest, mis isegi kui see on vale ja tugineb vääratele faktidele, on oluline avaliku arvamuse kujundaja. (See tähendab, et avalik arvamus ei pruugi tugineda tõestel faktidel. Seda me ju teame.)
Praegune vene noor elab kummalises maailmas. Teatud vaatenurgast vaadatuna nuhtlevad eestlased noorte venelaste kaela nende isade patud. Ta on siin sündinud ja kuulanud oma vanemaid, kelle jaoks Nõukogude-aegsete reeglite järgi ei olnud Eestisse elama tulek immigratsioon. Nad vahetasid elukohta ühtse Nõukogude kodumaa piires, andmata endale aru Eesti eripärast. Sõdur, kes tapab sõja ajal lahingus vastase, ei ole kurjategija. Ta lihtsalt täidab käsku. Nii on suur osa vene kogukonda oma praeguses sotsiaalses segaduses samuti Nõukogude võimu ohvrid. Kuid tulgem tagasi noore Eesti venelase juurde. Temal ei ole olnud võimalik valida, kas elada Eestis või kusagil mujal. Ta on sündinud oma vanemate tahtel sellesse sotsiaalsesse kooslusse. Mida madalam on tema haridustase, sest vähem kujutab ta ette, millised on tema võimalused oma sotsiaalset olukorda parandada. Loomulikult tajub ta seda, mida toob välja uuring “Mina. Maailm. Meedia” uuring. 40% eestlasi arvab, et venelaste suurem poliitikasse ja majandusse kaasamine on kahjulik. Pea iga teine eestlane soovib kas vähem või rohkem häälekalt, et venelased jääksid sinna, kus nad on, ja venelased tajuvad seda. Tundub, et ainuke lubatud valdkond, kus venelased võivad Eesti ühiskonnas mõju saavutada, on Vene transiidiäriga tegelemine. Äri on äri, ehkki samal ajal lükatakse need transiidiärimehed veel enam eesti ühiskonnast eemale.
See noor venelane tunneb loomulikku umbusku, kui temast tahetakse teha eestlast. Mäletame, kuidas me ise võitlesime Nõukogude inimeseks muutumise vastu. Niisamuti mäletame, kui uhked olime nende väliseestlaste üle, kes hoolimata pikkadest aastatest kusagil raja taga suutsid ometi säilitada oma keele ja kuuluvuse eestlaste hulka. Seega võiksime me noori venelasi empaatiliselt mõista. Keeleoskus ei loo veel riigitruudust, kui need noored tajuvad oma tuleviku, karjääri ja isikliku arengu teel piire. Seda kõike saab Vene propaganda võimendada diskrimineerimiseks. Allasurutuse tunne selles kogukonnas võib muutuda milleks tahes, kui talle pakutakse vähegi ideoloogiliselt sobiv ettekääne. Nõukogude nostalgia on nende jaoks vägagi arvestatav alternatiiv – mitte ühiskondliku korra poolest, vaid seetõttu, et tol ajal olid nad kujuteldavalt oma saatuse peremehed.
Seega oleme olukorras, kus eestlasi pitsitab ühelt poolt saamata rahuldus tunnustamata kannatuste eest ja teisalt juhib hirm väljasuremise ees meid kommunikatiivsuse mõttes ksenofoobia suurenemise poole. Eestlaste jaoks käib juba mõnda aega võitlus elu ja surma peale. Teisel pool on aga venelased, kes oma sotsiaalselt potentsiaalilt leiavad, et nad ei saa Eestis iial areneda oma võimete maksimumini, ja haaravad seepärast päästva õlekõrrena kinni ekstremistide poolt pakutud vene identideedile omasest kannatuse ja võitluse motiivist.
Eesti tuleviku imperatiiv
Me peame leidma teistega koos elamise vormi, mida me praegu veel ette ei kujuta. Kui me räägime praegusest vene kogukonnast, siis peame esiteks leppima faktiga, et nad on siin. Neist lahti saada võimaldaks ainult poliitika, mis teeks meist tõesti natsid. Jah, me ei ole neid kutsunud ja ajalooliselt on nende saabumine ebaõiglane, aga nüüdses Euroopa Liidus ei ole meil valikut. Me peame nendega koos elama.
Eestlaste jaoks ei ole aga küsimus ju ainult praeguses konfliktis vene kogukonnaga. Meie praegune majandusmudel on ennast ammendanud, rassiliselt puhtatõuliste eestlaste sündimus läheb veel mõnda aega allamäge, mis tähendab süvenevat struktuurset tööjõupuudust. See aga ennustab varem või hiljem uuemat migratsioonilainet. Teoreetiliselt on võimalik, et me sulgeme oma ühiskonna või muudame selle lakkamatute siserahutuste taimelavaks. Kumbki varjant ei nõuaks eestlastelt olulisi pingutusi oma praeguse väärtussüsteemi ülevaatamiseks.
Isiklikult usun ma pigem avatud ühiskonda ja seepärast pean põhiprobleemiks Eestis arenevat suletuse kultuuri, mis tugineb Jakobsoni esimese isamaakõne rajatud õigustustele. Selle vastandina ongi siin-seal olnud kuulda vajadusest arendada Eestis eelkõige riigitruudust ja kohapatriotismi.
Kas meil on kusagilt eeskuju võtta? Kui nüüd mõni lugeja arvab, et ma pöördun kohe Ameerika Ühendriikide poole, siis oleks see liiga lihtne lahendus. Ameerika Ühendriikide kui mudeli edu on kahtlemata selles, et kõigilt kodanikelt eeldatakse ühesuguste ühiselu reeglite järgimist, nõudmata seejuures oma rahvuslikust identiteedist loobumist. Tee selleni ei ole ka Ameerikas olnud kerge ja konflikte on seal praegugi küllaga. Ometi ei näi need konfliktid raputavat riigi vundamenti. Samas sobiks mitmekultuurilise Eesti mudeliks ka ·veits, mis vägagi konservatiivse riigina ühendab vähemalt nelja kogukonda. Tänase seisuga me ju juba teame, et avatud süsteemi negatiivse tahuna üleilmastumine ei hävita, vaid pigem tugevdab kohalikku identiteeti. See on seesama, mille pärast siinsed venelased kutsuvad ennast väljaspool eestlasteks. Hoolimata kõigest on neil tekkinud kohapatriotism.
Eesti, kus mina tahaksin elada, sisaldaks eelkõige üleüldisi humanistlikke, innovaatilisi ja demokraatlikke väärtusi, mis kutsuksid tänu oma atraktiivsusele ühinema. Pealesurutud integratsioon, mis nõuab oma rahvusest loobumist, ei toimi. Selles mõttes on Tallinna hansaaeg minu jaoks Eesti ajaloo kuldaeg, mida sooviksin tänapäevasel kujul tagasi. Millal hiljem on Eesti heaks töötanud niipalju välismaa meistreid, kelle töö vilju me nüüd naudime? Ajaloolise diskursuse positsiooni avalikus ruumis ei saa muuta käsu peale, aga mul on tunne, et mida rohkem me kammitseme ennast müütidega, mis näevad geneetilise eestlase kadumisega ette ka Eesti kadumist, seda enam me seda protsessi kiirendame. Minu jaoks oleks ideaalne eestlus selline väärtuste kogum, millega igaüks tahaks liituda, sõltumata esiisadest. See viimane lause oli nüüd küll idealistlik, aga iseenda jaoks olen ma selle valiku teinud.
Rääkides vene kogukonnast ja arvestades nende juba tekkinud kohapatriotismi, on ilmne, et seda vähem on nad Venemaast mõjutatavad, mida parem on nende elu. See koosneb ilmselt kahest aspektist. Üks on nende tegelik sotsiaalne areng Eestis ja teine on positiivse eestivenelaste alusmüüdi tekitamine, mis laseks neil iseennast venelasteks pidada ka väljaspool Vene impeeriumi müüte. Sel puhul tuleb esitada küsimus: mis valmistab Eesti venelastele uhkust ja mis ei tulene nende sugulussidemetest Vene impeeriumiga? Ma tean paljusid väliseestlasi, kes on oma kogukonnas nii uhked, et nende meelest ei ole kodueestlased veel piisavalt kaugele arenenud. Niipea kui kohalikud venelased on vastanud sellele küsimusele, on praegused lahingud võidetud.
