Eesti uued filmid tolmuvad jälle riiulil
Filmi valmimisest ja esitlemisest kulub õige mitu kuud, enne kui dokumentaal- või lühifilmid teleekraanile jõuavad. Nii näiteks saab eelmise aasta lõpus valminud ning tähelepanu pälvinud tõsielufilme nagu Andres Maimiku ja Jaak Kilmi “Isamaa ilu” ja Jüri Sillarti “Peeter” näha alles sel kevadel. Filmikriitikute seas palju kiita saanud Andres Söödi dokumentaal “Konrad Mägi” valmis aga aasta tagasi ja seda näidati vaid korra mullu märtsis Eesti filmi päevade ajal.
“Konrad Mäge” näeb laupäe-val lõpuks ka ETV-s ja ”Isamaa ilu” linastub juba homme.
Kui pikka aega põhjalikult tehtud film eesti kunstiklassikust ootab rohkem kui aasta, siis väiksemate tööde saatus võib olla veelgi kurvem. Eestis mullu valminud 95 filmist on seni jõudnud teleriekraanile veerandi jagu. Järelikult pole kolm neljandikku saanud kaugemale Kinomaja saalist, kus neid korra esitleti.
Eesti filmitoodangu lõviosa moodustavad just anima-, dokumentaal- ja lühifilmid, mille auditoorium on peamiselt televaataja. Seejuures oli 2001. aastal isegi tunda pööret paremuse suunas, sest ETV hakkas rohkem näitama tõsielufilme ning ekraanile on jõudnud ka mitu 1999. ja 2000. aastal tehtud “riiulifilmi”.
“Filmitegijad ei paku oma toodangut,” ütleb ETV-s kodumaistelt tootjatelt programmi hankiv Karlo Funk, kes on ühtlasi Eesti Filmi Sihtasutuse lühifilmide nõunik. “Kuna ma sihtasutuse töö tõttu tean, millal miski valmida võib, siis helistan tegijaid läbi, et kas nad ei taha oma uut teost televisioonis näidata.”
Fungi sõnul on ETV viimasel ajal tõstnud oluliselt kodumaiste dokfilmide esitustasu, kuid isegi see ei stimuleeri tema sõnul filmimehi oma loomingut telekanalitesse pakkuma.
“Eesti filmitegijad on pööratud rahastavate fondide, aga mitte vaataja poole,” kasutab filmi sihtasutuse peaekspert Jaak Lõh-mus televisioonis esitamise probleemist kõneldes eelmise sihtasutuse juhataja Jüri Tallinna sõnu. Nii on võimalikud juhud, kus pärast Kinomaja esitlusele järgnenud klaasikõlinat ongi filmiga kõik läbi. Kasseti võib rahus riiulile panna, kus ta tolmub sarnaselt sovjetiajal keelatud filmidega.
“Kahtlemata probleem eksisteerib, aga see tundub olevat üldisem ja seotud telekanalite kultuuripoliitikatega,” arvab filmide televisiooni jõudmisest Jüri Sillart. “Mis puudutab ”Peetrit”, siis on mul tõsiselt kahju, et see pole “ekraanile” jõudnud, aga antud juhul ma ei tahaks Raagi süüdistada, sest ta on selle filmi fänn ja lubas talle otsida parima ”sloti”. Siin on veel üks raskendav asjaolu – nimelt on ”Peetri” pikkus 75 minutit. See muudab üsna raskeks tema paigutamise saatevõrku, mis on üles ehitatud rangelt ”meetrilisel” skaalal.”
Sillarti mainitud probleem on tõsine. Töid, mis pole rangelt poole- või ühetunnised, on raske kavasse sobitada ja neile sobiva “augu” leidmine võib võtta kuid. Kusjuures paljudel juhtudel on sobivate formaatide vältimine sisuliselt põhjendamata.
“Isamaa ilu” autorid Kilmi ja Maimik lausa naudivad olukorda, kus teleris näitamata film on muutunud underground hitiks. “Mul on omal moel hea meel, et inimesed meie filmi kopeerivad: piraatlevi teeb autorile vaid au,” näeb Kilmi probleemis ka head poolt. Kilmi ja Maimik korral-dasid kõige suurematele huvilistele kinoseansse, et näidata seal kõmulist tõsielufilmi Tiina Jantsonist ja Anne Eenpalust.
ETV ilmutab praegu ainsana huvi Eesti filmide vastu. Aastal 2000 Kanal 2 kenasti alanud dokumentaalfilmide sari ”Üks päev” jäi soiku. “”Ühe päeva” lõpetamise põhjused olid mõistagi majanduslikud,” tunnistas telejaama programmidirektor Olle Mirme. Sarja rahastas täielikult Kanal 2, mingit lisatoetust saada ei õnnestunud. Eesti Filmi Sihtasutus käsitles seda teleprojektina. Samal ajal on EFSA ja Kultuurkapital finantseerinud filme, millel pole olnud mingit väljundit, leppides sellega, et filmi-projektil puudub turunduse kava. Üksikuid tõsielufilme on Kanal 2 siiski näidanud.
Telejuhtide ja filmitegijate vastastikused süüdistused ei anna selget vastust, miks ei suju normaalne töö, kus filmi valmimisele järgneks kohe selle tutvustamine pressile ja linastused tele-visioonis. Küll aga kisuvad sellised puudujäägid alla rahvusliku filmikunsti mainet, mis on niikuinii viimasel ajal madalseisus.
Soomes sama mure
Soome haridusministeerium tutvustas eelmisel kuul filmialal tehtud uurimust, mille järgi soome filmitootmise kitsaskoht on just turundus ehk siis teose vaatajani jõudmine.
Uuringu järgi peaks filmitootmises märksa paremini olema planeeritud marketing. Samuti vajab filmi tutvustamine rohkem raha.
Jaanuaris Tallinnas kõnekoosolekul esinenud Soome filmimees, kirjanik ja poliitik Jörn Donner pidas tähtsaks filmitootmise tulemuslikkuse hindamisel vaadata ka filmide teleauditooriumi.
“Olen teinud filmi, mida vaatas kinodes 2000 inimest, kuid mille teleauditoorium oli 800 000,” tõi ta näite, avaldades lootust, et kinos läbikukkunud Eesti filmid võivad olla edukad just televisioonis.
Euroopa Filmiakadeemia asutajaliige Jörn Donner pidas Euroopa keelepoliitikast kõneldes samas tähtsaks rahvuskultuuride toetamist.
“Rahvuskultuuri ei saa jätta turujõudude meelevalda,” ütles Donner.
Donner oli eesti kinokunsti tuleviku suhtes optimistlik. ”Küllap tuleb ka eesti filmi tõusuaeg,” kinnitas ta Eesti Päevalehele.
