Tänapäeval on moes ilkuda kolhoosiesimeeste kui rahvavaenlaste kallal, kuigi nende seas oli tublisid inimesi, kelle töö, taip ja kombineerimisoskus päästsid eesti talurahva Venemaa kolhoosnikuteks muutumisest.

Leidus kolhoosiesimehi, kes mõtlesid peale oleviku ka minevikule ja tulevikule. Mõned neist sooritasid kultuuritegusid, millel oleks võinud olla Eesti jaoks jääv väärtus.

Vilde-nimelise kolhoosis rajas August Lepasaar majandusliku kandepinna, mis võimaldas järgmisel esimehel Erich Eriltil matta miljoneid kolhoosnikute tööga teenitud rublasid Rägavere mõisa restaureerimisse.

See pidi olema tol ajal julge mõte. Ideoloogid olid mõisate hoonekehamid määranud hobulaenutuspunktidele, masina-traktorijaamadele ja tehnikakeskustele lagastamiseks – see oli keskkond, millest laastavamat maaoludes oli raske leida. Lõpp mõisatele.

Rägavere "punaparunid" pidid olema teisitimõtlejad sõna parimas tähenduses. Sest mõisa restaureerimine ei tähendanud üksnes kolhoosi kasumi kulutamist majanduslikult tulutult, see tähendas ka vastuhakku bürokraatide harjumuspärasele mõtteviisile, see tähendas arusaamist, et tuleviku tagatis on oleviku side minevikuga.

Rägavere mõisakompleksi restaureerimist alustati 1972. aastal ja eesmärk oli tipptase, et mõisasaal sobiks kõige peenemaks kontserdipaigaks. Sobis suurepäraselt.

7. aprillil müüs Lääne-Virumaa maavanem Marko Pomerants riigi esindajana Rägavere mõisa 350 000 krooni eest noorele ameeriklasele Morgan Hammerbeckile. Ameeriklane on üliõnnelik, sest paari-kolme Ameerika keskmise kuupalgaga on ta ostnud endale luksuse, mis kuulub kõrgklassi ka Euroopa ja Ameerika mastaabis. Eesti riik aga sai raha, millest ei piisa isegi maavanema ametiauto ostmiseks. Eesti rahva osaks jäi noore mõisahärra lubadus, et mõnikord saavad ka matsid vaadata nende endi rahaga restaureeritud mõisasaali.

Mida peaksid mõtlema endised Rägavere kolhoosnikud? Kolhoosikord võimaldas Rägavere mõisa restaureerida ja iseseisvus võimaldab selle autoraha eest välismaalasele ära kinkida.

Müüa ja ära kinkida on veel palju. Järjekorras on Sagadi, ja küllap leiaks Palmselegi odava raha eest ostja. Enda vaesekskinkimise tehinguid õigustavad luksusautosid jahtivad ametnikud aga ideoloogia ja vaesusega.

Rägavere mõisa müügitehingu allakirjutamist näidati televisoonis ja sellest kirjutati lehtedes neutraalse ühepäevauudisena. Järelkajasid on vähe. See viimane on eriti ängistav ja kurjakuulutav. Eesti kultuuri odavmüüki saadab tuim vaikus. Ei hurjuta rahvaisaks hakanud president, ei valgusta taustu ajakirjandus.

Rägavere mõis väärib lugulaulu. Lääne-Virumaa maavanem väärib vägisõnalist "rahvalikku laulu". Eesti rahvas, seekord eriti Rägavere rahvas, väärib kaastunnet. Rägavere restaureerinud kolhoosiesimehed väärivad, et vähemalt nende haudu niipea ei unustataks.