Eesti Vabariigile andis hävitava hoobi demokraatia puudumine
Eesti ajalooteaduses on vähe raamatuid, mida tehakse maha juba enne ilmumist. Magnus Ilmjärve doktoritöö “Hääletu alistumine” kuulub just selliste uurimuste hulka. Oodatud skandaali pole Ilmjärve raamatu ilmumisele seni siiski järgnenud.
Ühelt poolt on selle põhjuseks ilmselt asjaolu, et tegemist on raske lugemismaterjaliga. Ilmjärve doktoritöö on ligi tuhat lehekülge paks ja nõuab enda mõistmiseks küllaltki häid teadmisi Eesti uuemast ajaloost.
Kahjuks on töö ka ebaühtlaselt ning süsteemitult kirjutatud. Sellele oleks kindlasti kasuks tulnud karmim toimetaja. Ilmjärve doktoritöös pole ka palju uut materjali, suurem osa selle sisust on – tõsi küll, paljuski tänu Ilmjärve enda kirjutistele – vähemalt professionaalsetele ajaloolastele juba mõnda aega teada olnud.
Teiseks vaikuse põhjuseks on ilmselt Ilmjärve töö küllaltki sünge sisu. Peab tunnistama, et nõrganärvilistel seda lugeda just ei soovitaks. Ilmjärve raamatust avanev pilt tollasest maailmast on sedavõrd sünge, et ühtejutti ei suuda ilmselt ka kõige karastunum inimene seda lugeda.
Vene poliitika pole muutunud
Samas ei saa ütelda, et tegemist oleks liialdusega. Väikese Eesti üksiolek ja mahajäetus on Ilmjärve töö lehekülgedelt lausa füüsiliselt tunda. Maailmapoliitika karmus ja põhimõttelagedus avalduvad Ilmjärve töös täies hiilguses. Ainus, millele väikesed rahvad maailmas seetõttu loota võivad, on iseenda tublidus.
Kolmandaks vaikuse põhjuseks võib aga olla arusaam, et kokkuvõttes pole ju maailmas just palju muutunud. Eriti puudutab see Venemaa poliitikat, mille kirjeldamisele Ilmjärv küllaltki suurt tähelepanu pöörab. Et säilitada oma mõju Balti riikide üle, üritab Venemaa igati takistada nendevahelist koostööd ja Balti riikide liitumist rahvusvaheliste julgeolekustruktuuridega, püüdes neid ühtlasi võimalikult tihedalt endaga siduda. Selleks kukutatakse Vene saatkonnaga koostööd tegevate ning Pätsi puhul siit ka palka saanud poliitikute abil valitsusi, vahetatakse ministreid, sõlmitakse Venemaale meelepäraseid lepinguid, ostetakse ära ärimehi, toetatakse presidendivalimistel nõu ja jõuga endale meelepäraseid kandidaate jne.
Ilmjärve monograafias esitatud väited võib kokku võtta nelja teesi: 1) Eesti iseseisvuse häving 1939–1940 polnud ette määratud ega möödapääsmatu, seda oleks saanud teistsuguste otsuste tulemusel ära hoida. 2) Eesti iseseisvuse hävingule aitas kaasa Eestis kehtestatud autoritaarne riigikord. 3) Eesti riigijuhtide poolt 1930. aastate teisel poolel valitud Saksa-orientatsioon oli kõikidest võimalikest kõige kahjulikum käitumisviis. 4) Eesti iseseisvuse hävingus olid süüdi tollased Eesti riigijuhid, eeskätt Päts ja Laidoner, kes sisuliselt hävitasid Eesti iseseisvuse.
Kui kahte esimest esitatud väidet õnnestub Ilmjärvel oma raamatus üsna edukalt tõestada, siis kahe viimase kohta ei saa seda küll ütelda. Ilmjärv ei suuda oma raamatus mingil kombel tõestada, nagu oleks Eesti 1930. aastate teise poole välispoliitikale olnud mingit reaalset alternatiivi. Kindlasti oleks siingi mitmel alal saanud paremini toimida, kuid samasugust välispoliitilist kurssi hoidnud Soome suutis oma iseseisvust ju kaitsta.
Süüdi Päts ja Laidoner?
Veelgi suuremad probleemid on Ilmjärve poolt Eesti omaaegsetele poliitikutele esitatud süüdistustega. Raamatust jääb mulje, nagu oleks Ilmjärv Pätsile ja Laidonerile süüdimõistva otsuse juba enne kirjutamisele asumist langetanud, nüüd on küsimus vaid süüdistuskokkuvõtte koostamisega.
Eriti torkab see silma üsna ebaõnnestunud kokkuvõtvas osas, kus esitatud väited ja süüdistused on mõnes kohas vastuolus raamatus varem esitatud faktidega. Tagantjärele sündmuste käiku teades pole meil eetiliselt õigus oma tollase parema äranägemise kohaselt tegutsevate poliitikute – ka valesid – otsuseid sellise teravusega hukka mõista. Seda loomulikult seni, kuni selgub, et ei tegutsetud mitte Eesti võimalikke huvisid silmas pidades, vaid otseselt Eestile vaenulike suurvõimude käskudele alludes. Siin pakuvad huvi Ilmjärve vihjed Pätsi santaĻeerimisele Nõukogude Liidu poolt, kuid vihjeteks Ilmjärve väited paraku jäävadki.
Raamatus esinevad vead ei muuda tühiseks kahte selle peamist väidet: Eestil oli aastail 1939 ja 1940 võimalus teisiti käituda ning et olulist osa Eesti hääletul alistumisel etendas autoritaarne valitsemisvorm. Alternatiivide all toob Ilmjärv võimaliku sõjalise vastupanu kõrval välja ka lihtsa apelleerimise maailma avalikkusele ehk asjade nimetamise nende endi nimega.
Veelgi olulisem on Ilmjärve poolt korduvalt osutatud autoritaarse riigikorra negatiivne mõju Eesti saatusele. Just siin peitub ju tegelikult peamine põhjus, miks üldiselt Eestiga sama poliitikat ajav ning Molotov-Ribbentropi pakti alusel Nõukogude Liidule määratud Soome endalegi ootamatult Venemaale vastu hakkas ning kokkuvõttes iseseisvuse säilitas.
Ilmjärve väidetele oleks seejuures tulnud kasuks, kui ta oleks Soome sattumist Talvesõtta käsitlenud põhjalikumalt, sest ei tulenenud see ju sedavõrd palju mitte mingist soomlaste erilisest tarkusest – marssal Mannerheim nõudis Laidoneri kombel valitsuselt Venemaa nõudmistele alistumist –, vaid demokraatlikust riigikorraldusest, mis ei lubanud väiksel rühmal inimestel maa ja rahva tuleviku suhtes saatuslikke otsuseid langetada.
Seetõttu ei tohiks Ilmjärve raamat jääda lugemata ühelgi Eesti poliitikul, välisministeeriumi ametnikul või Vene saatkonna uksest sisse-välja saalival ärimehel. Paljud asjad võivad maailmas muutuda, kuid mitte Venemaa poliitika oma naabrite suhtes. Vähemalt seni, kuni ta peeglisse pole vaadanud ning oma minevikuga ausat lõpparvet teinud.
Teised Ilmjärve teadustööst
Tõnis Erilaid
SL Õhtuleht, 10.07.04
Mille poolest on “Hääletu alistumine” mitteajaloolasele tähtis? Kõige rohkem selle rabava tõsiasja poolest, et baaside pakkujaks oli Eesti agaramalt, kui Stalini klikk seda oodatagi oskas.
Mart Kalm
Eesti Päevaleht, 10.07.04
Eestlastel on protestandi taust ja sellest johtuv kriitiline mõtlemine. Mind näiteks ei ole Magnus Ilmjärve uurimused seganud, sest polegi vaja arvata, nagu oleks Päts olnud üks jäägitult positiivne kangelane.
Kaido Jaanson
Eesti Päevaleht, 19.06.04
Kui ajalugu tahab olla teadus (mitte propaganda), peab see olema halastamatu.
