Eesti vanglakirjandus pakub tõetruud pilti

 (3)

Värskeim kongis kirjutatud raamat, Toomas Illisoni “Väravad” tahab kummutada müüte.

Kuritegelik subkultuur on oma hälbelisusest hoolimata või just selle tõttu ikka uudishimu tekitanud ning selle subkultuuriga seotud institutsioonide, näiteks vanglate ja kolooniate suletus ja ligipääsmatus on huvi veelgi ärgitanud. Autentne, subkultuurist endast lähtuv kirjasõna võimaldab seda uudishimu ohutult distantsilt, ise hälbelisusse kaldumata rahuldada.

20. sajandi keskel astus esiti Prantsuse ja siis kogu maailma kirjandusmaastikule Jean Genet – noortekolooniate kasvandik, vanglate asukas, kurikuulsa Prantsuse võõrleegioni liige, varas ja homoprostituut. Tema teosed pälvisid tähelepanu, kuna näitasid kriminaalset elu kriminaali enda silme läbi ja olid seejuures andekalt kirjutatud. Eesti “platnoide” seast pole veel Genet’ kaliibriga kirjanikku tulnud, kuid Nõukogude tsensuuri kadumise järel on ka siin kerkinud esile huvitavaid katsetajaid, kelle teosed on trellidetaguse kultuuriga tutvumisel lausa kohustuslikud.

Põhjaliku käsitelu poolest paistab silma staazˇika kurjategija, vangide õiguste eest võitleja ja näljastreikija Raul Kaasiku “Ma… seda õnne!” (Greif, 1996), mis kirjeldab detailselt kaardimänge, tätoveerimist ja kehakeelt Eesti vanglates ning on täiendatud autori joonistatud piltidega.

Vangistuses kirja pandud raamatu läbiv aines on aga vanglasläng, mille kontsentratsioon tekstis on nii tihe, et teeb vähemalt algajale huvilisele lugemise üsna raskeks, seda enam, et suurem osa sõnadest on toorlaenud vene keelest.

Kaasik on kriminaalsest subkultuurist kirjutanud ka artikleid, kuid nii nendesse kui ka tema raamatusse ei saa suhtuda kriitikavabalt – kogutud on küll märkimisväärne hulk materjali, aga autori püüe seda teaduslikult kirjeldada ja liigitada jääb kohati diletantlikule tasemele.

Näiteks arvab ta vanglaslängi hulka ka paljud üldkeelde kuuluvad sõnad, arvestamata seda, et “iga vanglas lausutav sõna pole argoo”, nagu rõhutab keeleteadlane Tõnu Tender.

Mitte nii detailsed, kuid seda loomingulisemad on Avo Viioli vanglapäevik raamatus “Liiga pikk elu” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004) ja kogenud vangi Toomas Illissoni hiljuti ilmunud “Väravad” (Tänapäev, 2007). Esimeses kirjeldatakse huvitavalt vangla ajaarvamist, psühholoogilist õhustikku, individuaalsuse ja kollektiivsuse ilminguid ning rituaale, näiteks “särina” (kange tee) joomist. Samuti püütakse ümber lükata vanglaeluga seotud müüte, sealhulgas neid, mis puudutavad vangide seksuaalset käitumist.

Vangla ei soosi kirjanikke

Mõlemas raamatus on tähelepanu all maskuliinsete meeleolude domineerimine ja naised, õieti nende puudumine, valvurite ja vangide vastastikused suhted ning vanglaslängi eripärad: keeleloome leidlikkus, sõnade lühidus, roppused ja nende nakkav mõju, aga ka olukordade raskust pehmendavad eufemismid ja iroonia ning vene keele suur osakaal vanglaseinte vahel. Kõigis kolmes ülalnimetatud teoses väärib omaette tähelepanu kurjategijate hierarhia üksikasjalik kirjeldus.

Tõsi, Illissoni “Väravatest” ega ka teistest nimetatud raamatutest ei maksa otsida erilist kirjanduslikku sujuvust, keelelist isikupära, andekaid süzˇeearendusi või rabavaid puänte – kuid need polegi väärtused, mida sedalaadi teostes hinnata. Nende peamine väärtus pole mitte kirjanduslikkus-esteetilisus, vaid autentsus-dokumenteerivus.

Neid raamatuid omavahel võrreldes, kattuvusi ja lahknevusi kindlaks tehes ning ilmselgeid liialdusi kõrvale jättes saab Eesti vanglaelust üsna tõetruu pildi. Ja kindlasti tasub nende kõrvale lugeda Leo Kunnase kirjanduslikult tunnustatud lühiromaani “Kustumatu valguse maailm” (raamatus “Sõdurjumala teener”; Tuum, 2001) ning seni kõige täielikumat ja asjatundlikumat uurimust Eesti vanglakultuurist, mille rõhuasetus on samuti slängil – Tõnu Tenderi ja kauaaegse vanglatöötaja Uno Ilmi teost “Trellide ja luku taga” (Atlex, 2003).

Vangla subkultuur ei soosi kirjutamist. Aega on selleks vangis küll ülearugi, kuid kirjutajatele vaatavad viltu nii kaasvangid kui ka vangla administratsioon – neid võidakse ju raamatus halvas valguses näidata ja näidataksegi! Lisaks on raskendatud suhtlus välismaailmaga, s.t kirjastajate-toimetajatega. Seda enam tuleb hinnata seni ilmunud vanglateoseid. Eesti Genet’d pole veel sündinud, aga algus on tehtud.

Kes on küülik?

Loe veel

Näiteid vanglaslängist

•• ülikool – vangla

•• rebane – kümnerublane või

-kroonine, ka kümne aasta pikkune vanglakaristus

•• televiisor – jälgimisava kambri seinas

•• tellis või turvas – leib

•• särin ehk mütakas ehk savaar – kange tee

•• hobune – pakike, mis liigub kambrite vahel mööda roiskveetorustikku või aknast veetud nööri ning sisaldab tavaliselt kirju või sigarette

•• kuulipilduja, kuuliprits – kaardipakk

•• kartjozˇnik – kutseline kaardimängija

•• lööja – tätoveerija

•• lihunik – jõhker tätoveerija

•• küülik – vang, kelle peal katsetatakse uut tätoveerimisstiili või -tehnikat

•• prapiska – uustulnuka füüsiline ja vaimne järeleproovimine vanglas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare