(Kalev Uustalu. Riigivapp 80: kuidas sai Eesti endale kolm lõvi? Eesti Päevaleht, 18. juuni 2005, lk 36)

Esitatud lõigus korratakse taas ajast ja arust müüti Eesti vapi saamisest. Samas on siin vähemalt viis olulist viga. Kõigepealt, kuidas saab Eesti riigivapp olla üks Euroopa vanim, kui 19. juunil täitus selle kinnitamisest 80 aastat? Euroopa vanimate riigivappide iga on vähemalt kaks sajandit, kui aga lähtuda sellest, et keskaja valitseja tiitlivapp on samuti defineeritav riigivapina, siis koguni kaheksa sajandit.

“Kolme sammuva lõvi” kohta kasutatakse heraldikas terminit “leopardid”. Kahjuks püüab osa vappidega tegelevaid asjatundjaid sellest terminist mööda hiilida ning kasutab venivat ja kohmakat konstruktsiooni “sammuvad otsavaatavad lõvid”. Selline asjatundmatu “termin” on ka Eesti Vabariigi vapiseaduses. “Leopardide” asendamist “lõvidega” algatas 1980. aastate lõpul Hannes Walter, kes pidas seda saksa ja vene keelest laenatud mõisteks. Tegelikult on mõiste “leopardid” kasutusel kõikides heraldilistes keeltes.

Mis on vapikilp?

Ebakorrektne on antud tekstis väljend “kuldne vapikilp”, sest jutt on vapist. Vapikilp on vapi alusdetail. Taani kuningad ei kandnud vapikilpi, vaid vappi või vapipildiga kilpi.

Eeltoodu kuulub lapsuste hulka. Müüdiks seletus, et Taani kuningas olevat andnud oma vapi kasutamise õiguse Tallinnale ja Harju-Viru rüütelkonnale (tegelikult vasalkonnale).

Rüütelkonna heraldilist prioriteeti seletava müüdi puhul viidatakse sageli kahele ürikule. Üks pärineb 1284., teine 1323. aastast. Tõesti, nendes viidatakse otseselt vasalkonna pitseritele, kuid mitte vapile. Kuna mainitud pitserit ei ole originaalkujul säilinud, siis me ei tea, mida sellel võidi kujutada.

Suure tõenäosusega ei olnud selleks Taani kuninga vapp. Müüt ise tekkis algselt 19. sajandi teisel poolel, mil publitseeriti Eestimaa rüütelkonna arhiivides ja Kukruse mõisniku Robert von Tolli erakogus olevaid ürikuid ning pitsereid. Just Brieflade neljanda köite alguses viitasid selle väljaandjad J. Sachssendahl ja R. Von Toll võimalusele, et Taani kuningas võis Eestimaa hertsogi tiitli tähisena kasutada lihtsustatud, s.o ilma “südameteta” kuningavappi. Siitpeale hakati kolme lõvi seostama ka Eestimaa rüütelkonnaga. Müüdile andis lõpliku kuju 1920. aastate lõpul Eesti Vabariigi siseministeeriumi ametnik M. Morrison, kes aastatel 1928–1929 avaldas ajakirjades “Eesti Politseileht” ja “Kaitse Kodu” Eesti vapi päritolu käsitlevad kirjutised. Sarnaselt varasemate seisukohtadega kasutab ka nende tööde autor oma spekulatsiooni alusena juba mainitud ürikuid eeldusel, et tollel ajal oli pitsatil vapi kujutamine tavaline. Spekulatsioonist tõsiselt võetava müüdini on juba kukesamm.

Kahjuks kummutavad selle müüdi mitmed tõsiasjad. Kel vähegi on ettekujutust 13. sajandi vapiõigusest, teab, et kuningale kuulunud vapp oli tema tiitlivapp, s.t kuninga tiitlit sümboliseerib piktograafiline embleem. See oli juriidiline märk, mida kujutati ka pitsatil koos tiitlilegendiga. Tiitlivappi sai kasutada ainult tiitlikandja isiklikult ja ei keegi teine. Tiitlivapi kasutamise õiguse edasiandmine tähendas sisuliselt tiitlist loobumist. Muuseas, seda vappi ei tohtinud kasutada isegi kuninga lähisugulased, vennad. Nii ei saanud kolme leopardiga (või lõviga) vapp olla ka Taani kuningate suguvõsa tunnus, nagu seda väitis H. Walter. Taani kuningate vapile ilmus kuninga suguvõsa vapp alles Erik VII (1396–1439) ajal. Muuseas hakati samal ajal lisaks Taani kuninga tiitlile kuninga vapil kujutama ka tema teisi tiitlivappe. Kuid selleks ajaks oli Põhja-Eesti juba Liivi ordu valduses.

Vanim vapp 17. sajandist

Tallinna linn ja Harju-Viru vasalkond olid keskaja mõistes korporatsioonid, millele esialgu vapiõigus ei laienenud. Küll aga omasid korporatsioonid pitsatiõigust, kuid pitsatitel kujutatud pilt ei olnud alati vapp. Esimesed vapid ilmusid linnade pitsatitele 13. sajandi lõpul. Eesti linnadest kasutas oma pitsatil vappi Rakvere ja seda 14. sajandil. Tõsi, on säilinud Tallinna pitserid, millel kujutatakse kolme leopardiga kilpi, kuid seda ei saa tõlgendada vapina, vaid tegemist on omavolilise Taani vapi kasutamisega eesmärgil rõhutada linnaõiguse saamist 1248. aastal. Täpsemalt sellest võib lugeda Ivar Leimuse artiklist “Tallinna vappidest ja pitsereist” (Vana Tallinn VIII (XII)).

Ordu ajal mingit Eestimaad tähistavat heraldilist embleemi ei vajatud. Eesti oli jaotatud foogt- ja komtuurkondadeks ning nende tunnuseks olid foogtide ja komtuuride pitserid. Pitseritel vappe ei kujutatud.

Vajadus Eestimaad sümboliseeriva ühisembleemi järele tekkis alles pärast Liivi sõda, mil Põhja-Eesti maakonnad liideti Eestimaa hertsogkonnaks. Eestimaa hertsogiks oli Rootsi kuningas ja ta vajas tolleaegse kombe kohaselt seda tähistavat tiitlivappi.

Seni teadaolevalt vanim Eestimaa vapp pärineb 1606. aastal Karl IX kroonimise auks vermitud kuldtukatilt. Sellel kujutatakse kolme lõviga vappi koos 29 ülejäänud tiitlivapiga. Hertsogkonna staatusele viitab vappi ehtiv hertsogikroon.

Eestimaa ei olnud hertsogiriik, vaid hertsogkond, mis Vene ajal nimetati ka vürstkonnaks. Tiitlit tähistava embleemi kõrval kasutati antud vappi ka riikliku haldusüksuse sümbolina. Sel juhul asendati hertsogikroon kuningakrooniga. Vene ajal kujutati kubermanguvapil tsaarikrooni. Eeltoodud lõigu autor eksib, kui väidab, et Eestimaa kubermanguvapi kinnitas Katariina II. See leidis aset siiski alles 1856. aastal. Katariina II ajal 1788. a kinnitati Tallinna linnavapp.

Vaja vapiajaloo õppetooli

Rüütelkonna vapiks kujunes kirjeldatud vapp 19. sajandil ja seda mitteametlikult. Esialgu kasutas rüütelkond vappi kui oma kõrgema isanda, s.o Eestimaa hertsogi/vürsti vandetunnust (Ritterschaft des Herzogtums Ehstland). Rüütelkonna pitsatitel, mida säilitatakse Tartus Ajalooarhiivis, kujutatakse vappi vürstitiitlit tähistava vapimantli taustal. Rüütelkonnale kuuluvaks hakati vappi pidama pärast eelkirjeldatud spekulatsiooni tekkimist. Kindlasti ei puudunud, eriti venestuse ajal, teatud poliitiline tagamõte.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et Eesti Vabariigis on olemas ettekujutus heraldiliste vappide kujundamisest.

Kahjuks puudub meil ajalooline vapiteadus. Minu arvates peaks Tartu ülikooli või Tallinna ülikooli juurde loodama vapiajaloo õppetool. Seda oleks eel-kõige vaja ajaloolastele ja see viiks ühtlasi Eesti nende riikide hulka, mis omavad antud akadeemilist valdkonda. See lõpetaks ära senise isetegevuse ja müütide tekitamise, mis ei ole alati kasuks.