Eesti võõra pilgu läbi: lumi, hapukoor, viisakus ja šokolaad
Yong Xue´le meeldivad Eesti metsad ja meri
Hiinlanna Hu Yong Xue´le (38) rääkisid looduskaunist Eestist tema sõbrad. Selle peale vaatas proua Hu kaarti ja jõudis otsusele, et just Eesti on koht, kuhu ta tahaks tulla hiina kultuuri tutvustama. Nüüdseks on Yong Xue pidanud üheksa aastat Tallinnas hiina restorani ja kuus aastat hiina massaaisalongi. Tema unistustes mahuks Tallinna ka üks hiina tervisekeskus.
Yong Xue hindab kõrgelt Eesti valget talve, suurt metsa ja merd. “Eesti on Hiinaga võrreldes palju looduslikum,” räägib Yong Xue. “Hiinas on näiteks mereäär alati paksult inimesi ja autosid täis.”
Samuti sobib Yong Xue´le siinne liiklus. “Hiinas ma lausa kardan autoga sõita,” selgitab ta. “Seal on liiklus ikka palju-palju tihedam.”
Ehkki Eesti teenindust peab Yong Xue Hiina omaga võrreldes palju kvaliteetsemaks, on tal ometi raskusi mõningate kaupade hankimisega: näiteks tunneb ta puudust kvaliteetsest siidist, mereandidest ja hiina köögiviljadest.
“Õhtuti igatsen vahel mõnd hiinakeelset teleprogrammi, sest see hoiab sidet maailmaga,” tunnistab Yong Xue. “Hiinas on ka hästi populaarne käia õhtuti karaoket laulmas. Tallinnas paraku hiina keeles laulda ei saa,” kahetseb ettevõtlik naine.
Eestimaa aastaaegadest on Yong Xue´le kõige häirivam kevad. “Kevadel on igal pool vesi ja lumi on väga must. Ja see kestab väga kaua – veebruar-märts-aprill. Kuna siis on veel hästi külm ka, siis alati üritan sel perioodil kuu või kaks Hiinas veeta.”
Õpetaja Raoul igatseb Angolat
Raoul Joao (39) on pärit Angolast. Ligi kümme aastat siin elanud, praegu Viimsi koolis ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumis prantsuse keele tunde andva Raouli tõi Eestisse õppimine Mereakadeemias. Ta tuli Moskvast siia kaheks aastaks mereraadio ja -kommunikatsiooni praktikat tegema, tutvus oma tulevase naisega ja jäigi siia. Praegu räägib ta vabalt eesti keelt ja on isegi kliimaga harjunud, aga pole ikka maha matnud mõtet kunagi kodumaale tagasi kolida.
“Oli plaan tagasi kodumaale minna, aga kuna Angolas kestis sõda, ei saanud süütut last ja naist sõjapiirkonda viia. Siia jäämine oli minu jaoks väga raske otsus, ikkagi oma kodumaast ja sõpradest ilma jäämine. Ausalt öeldes ei olnud isa minu otsusega nõus,” tunnistab Raoul.
“Praegu on mul kolm last. Kahjuks,” hakkab Raoul naerma. Võiks olla ikka neli-viis tükki.
Eestisse tulles šokeeris teda see, et varba peale astudes vabandust ei paluta, tänaval trügitakse küünarnukkidega teed teha, vanemaid inimesi ei tervitata jne. Meie kultuurilised eripärad ühesõnaga. “Tegelikult võtsid eestlased mu väga hästi ja sõbralikult vastu, hoolimata külmast temperamendist ja külmast kliimast. Külm polegi nii hull, saab ju soojalt riidesse panna, aga see pimedus on raske.”
Kodumaal saab Raoul käia iga paari aasta tagant, kuna piletid Angolasse lähevad üha kallimaks. Ka tema, nagu teised võõrsil elavad välismaalased, tunneb puudust kodukandi toidust, näiteks igatseb ta fufu-pudru, troopiliste taimede ja palmiõli järele.
“Tallinn on väga palju muutunud. Inimesed muutuvad aeglasemalt. Aga üldiselt iseloomustab eestlasi adapteerumisvõime,” hindab Raoul.
“Kunagi tahan kindlasti kodumaale tagasi minna. Angola vajab oma inimesi – seal on palju ressurssi, aga vähe kaadrit. Kui ma oma kodumaale tagasi sõidan, saan seal millegagi kasulik olla.”
Amporn õppis lume peal käima
Tailanna Amporn Poolthawa (41) töötab kokana Siami restoranis. Eestisse sõitis ta neli aastat tagasi koos oma tailasest abikaasaga, kes on Tallinnas asuva restorani omanik. Amporn on nelja aastaga ära õppinud tähtsamate toiduainete eestikeelsed nimed, viisakusväljendid ja numbrid. Kolleegidega suhtleb ta inglise keeles.
Enne Eestisse tulekut oli Amporni põhiline soov katsuda, milline imeasi on lumi. “Minu jaoks oli üllatav see, et lumi käes ära sulab,” meenutab tailanna oma esimeseid kokkupuuteid lumega.
Ka lumel liiklemine polnud aasia naisele lihtne: esimesel aastal olid kukkumised väga kerged tulema. “Eestlased õpetasid siis, et tuleb astuda, varvas ees. Et siis ei kuku nii palju,” naerab Amporn.
Amporn ütleb, et peale kliima on Eestis kõik lihtsalt suurepärane: toit on hea ja inimesed lahked. “Aga natuke liiga külm on. Minul on näiteks raske ennast liigutada kui kolm või neli asja korraga seljas üksteise peal on.”
Eesti toitudest ja toiduainetest oskab Amporn palju lemmikuid esile tuua. “Verivorstid, must leib, hapukoor, kukeseened, hapukurk, kohupiim,” loetleb tailanna eesti keeles. “Kui ma Tais käin, siis viin alati hapukoort, leiba ja Eesti viina oma perekonnale proovida.”
Amporni erilise armastuse on aga pälvinud Eesti šokolaad. “Tais tehakse ka šokolaadi, aga mitte nii head. Kui ma tohin lennukisse kaasa võtta 20 kilo asju, siis on sellest šokolaadi seitse kuni kümme kilo.”
Literaat Boris Buracinschi armastab kama
Kišinjovis sündinud juudi päritolu rumeenlane Boris Buracinschi (39) on juba peaaegu eestlane – räägib keelt, töötab Rahvusraamatukogus vene raamatute kogu arendajana, kirjutab siinsetesse väljaannetesse.
Boris sattus Eestisse esimest korda 1988. aastal tänu eestlannast pruudile. Kaks aastat hiljem tuli ta siia elama ja 1991. aastal abiellus tollesama eestlannaga.
Tartu Ülikoolis rumeenia keelt õpetanud ja Vaba Euroopa korrespondendina töötanud Borisi šokeeris Eestisse tulnuna joodikute ja asotsiaalide tohutu hulk. “Tol ajal oli tegelikult Kišinjovis parem elada. Kujutage ette – pime vihmane sügis, keelt ei oska, naine on kodus haige, Eestis aga on Savisaare aeg ja mulle ei müüda Tartus poes piima ega leiba, sest ostukaarti ei ole. Tegime karaskit ja sõime kama, nii ma alustasin oma elu eesti moodi,” naerab Boris.
Ajalehes KesKus oma tänavustest keeleeksami-kannatustest teravalt kirjutanud ja nii mõnestki kohalikust elegantsemalt eesti keelt valdav Boris kavatseb nüüd Rumeenia kodakondsusest loobuda ja ka
“ametlikult” eestlaseks hakata. “Ma ei näe end kuskil mujal. Vanasti meeldis mulle väga Lõuna-Eesti, näiteks Elva jõuluajal on imeilus, aga nüüd tundub Tallinn huvitavam. Suurem ja kiirem, rohkem inimesi.”
Eestlasi kirjeldab Boris nii: “Kujutad ette, läksime sõbraga tuttavatele külla. Astusime uksest sisse, ütlesime tere ja siis seisime umbes veerand tundi paigal, alles siis öeldi: tulge, istuge, võtke juua. Võib öelda nii, et tavaline eestlane on sageli pidur, aga see on omamoodi sümpaatne.” Nüüdseks on Boris kohalike temperamendiga harjunud.
“Näiteks praegu söövad paljud eestlased küüslauku või baklaaani, kümme aastat tagasi ei söönud keegi. Eestlased oskavad õppida, võtavad uued asjad vastu ja oskavad koos nendega edasi minna. See ei kehti ainult kulinaaria kohta, vaid ma näen seda ka ühiskonnas laiemalt.”
DJ Chris Longi kaks kodu
Chris Long (46) on pärit Inglismaalt. Ta sattus Eestisse esimest korda DJ ja raadiosaatejuhi Raul Saaremetsa kutsel 1996. a juulis plaate mängima, abiellus siin aasta hiljem moekunstnik Anu Samarüütliga ja elab nüüd kahes riigis korraga.
Rhythm Doctori DJ-nime all tuntud Chrisi jaoks oli esimene imelik elamus Eestis poollagunenud paberivabrikus plaatide mängimine. “Seal olid vanad masinaid ja nii lõhkine katus, et aukudest paistsid tähed. Tekkis terav kontrast elektroonilise tantsumuusika ja vabriku gootipärase mahajäetuse vahel. Samuti üllatas mind väga, et nii paljud noored muusikategijad pakkusid mulle oma muusikaga kassette, kui ma Bel Airis teist õhtut plaate mängisin,” meenutab Chris oma esimesi ülesastumisi Tallinna kunagistes legendaarsetes peokohtades.
Seitsme ja poole aasta jooksul, millest suurema osa on Chris veetnud Eestis, on ta sõnul radikaalselt muutunud mitte ainult Tallinna siluett, vaid ka inimeste mõttelaad, mis on liikunud progressiivsuse ja avatuse suunas. “Sellele on tugevalt kaasa aidanud näituste, muusika ja klubiürituste pidev tulv väljastpoolt. Ka on eestlastel üha lihtsam ja odavam välismaal käia. Üldiselt on inimesed positiivsemad ja optimistlikumad. Soviet on surnud ja noorte jaoks ainult ähmane mälestus,” hindab Chris.
“Kui ma olen Eestis järjest kauem kui viis nädalat, hakkan tundma igatsust inglise kultuuri järele: jalgpalli, meedia, riide-ja plaadipoodide, muidugi pere ja sõprade järele. Internet kergendab olukorda natuke, aga see on virtuaalne – tunnen ikka puudust näiteks suuremast ja paremast kvaliteetse ja värske toidu valikust, samuti eri rahvaste köökidest. Kui hästi järele mõelda, siis igatsen ka otsest kontakti briti mustade inimeste ja nende kultuuriga.”
Olga igatseb magusaid kooke
Keeltekooli Multilingua direktor Olga Kolehmainen elas kuni 26. eluaastani Austrias, siis pärast abiellumist soomlasega sai tema kodulinnaks Helsingi. Tallinna tuli Olga kindla sooviga rajada siia oma isiklik keeltekool.
“Kui ma 1994. aastal Eestisse tulin, tegin ma vahet eestlasel ja eurooplasel. Aga nüüd on eestlased hakanud väga hästi riides käima,” ütleb Olga.
Ta igatseb taga Austria magustoite ja inimeste kerget huumorit. Viinis saab osta ülimaitsvat šokolaaditorti ja õunastruudlit, mida Tallinnast ei leia. Samas lisab ta, et Eesti inimesed on võrreldes austerlaste ja soomlastega märgatavalt kõhnemad.
Eesti huumori kohta leiab aga Olga, et see on väga kuiv: “Teie huumor pole solvav. See pole otsene, vaid kahese tähendusega.”
