Peatükk:  Kaitsejõudude taastamine ja välisabi soetamine

Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu jõuti otsusele, et Kaitseliit ei ole suuteline tagama riiklikku julgeolekut ega piiril punaarmeed kinni hoidma. Otsustati taastada sõjavägi-kaitsevägi.
Valitsuse ja parteijuhtide otsusel ei asutud sõjaväge kokku kutsuma sundmobilisatsiooni teel, vaid vabatahtlike värbamise teel.
Sõjaväelaste ringkonnad toonitasid, et mehi ei tule kokku tarvilisel määral, vaid tuleb õigeaegselt välja kuulutada sundmobilisatsioon. Valitsus jäi aga oma otsuse juurde kindlaks, ainult ohvitseride ja sõjaväeametnikkude suhtes pandi kehtima sundmobilisatsioon. Nad olid kohustatud ilmuma oma endistesse väeosadesse ja osa ohvitseride reservi Tallinna. Kuid neid endisi väeosi polnudki veel.

Valitsus otsustas värvata 25 000 meest. Vabatahtlikke ilmus kokku napilt 1000 meest!

Esimene sõjaväe rahuaegne kava oli juba suvel Soomes maapaos olevate kindralite A. Larka ja A. Tõnissoni poolt koostatud. Kavas oli ette nähtud ühe jalaväe diviisi loomine koosseisuga kuus jalaväe polku, üks suurtükiväe polk, üks ratsapolk ja inseneriväe pataljon.

Selle kava kinnitas ka Aj.Vabariigi Valitsus 21. novembril. Diviisi ülemaks määrati kindral A. Tõnisson. Polkude asukohtadeks olid ette nähtud: 1. polk — Tallinn, 2. polk — Tartu, 3. polk — Võru, 4. polk — Narva, 5. polk — Rakvere, 6. polk — Pärnu. Suurtükiväe polk, ratsapolk ja inseneripataljon — Tallinn. Samal ajal alustati ka Sõjavägede Staabi formeerimist, kuid elujõuliseks sai ta alles al. polk. J. Laidoneri kodumaale saabudes.

Novembri lõpul oli sõjaväes ainult veidi üle 2000 mehe, peale selle Kaitseliidu salgad.

Ohvitsere oli rohkem koos, kui neid väeosades vajati. Tallinnas ohvitseride reservi määratud ohvitserid pidasid Tallinnas valveteenistust koos kaitseliitlastega.
Ühel seesugusel patrullkäigul leidis üks patrull Kopli jaamas mõned imelikud vagunid. Kahekordsed seinad ja liiv vahel ja külgedel laskeavad. Kahel vagunil olid peale monteeritud 3-tollised suurtükid ja nad olid ka teraskilpidega soomustatud.

Kaptenid K. Parts ja A. Irv arvasid, et neid võiks kasutada soomusrongi koostamiseks. Kohe informeeriti Joh. Pitkat ja paluti tema kaasabi.
Soomusrongide ehitamise mõte sai teoks. Neist vaguneist sai südamik Soomusrong nr. 1, mis valmis 29. novembril 1918. Soomusrongide ehitamine jätkus palavikuliselt. Järgmine rong nr. 2 valmis 12. detsembril ja nr. 3 nädala võrra hiljem. Soomusrongide ehitamine oli peamiselt Pitka teene — teda kutsutigi soomusrongide isaks.

J. Pitka võttis soomusrongide üldjuhtimise vahepeal alanud Vabadussõjas enda kätte, olgugi et tal polnud vastavat väljaõpet.
Kui kaugesõidu kapten J. Pitka määrati ülemjuhataja poolt, milline instituut loodi 23. detsembril Vabariigi Valitsuse poolt, vabariigi merejõudude juhatajaks ning ülendati ühtlasi mereväe kapteniks tema suurte teenete eest, siis määrati soomusrongide üldjuhiks kapten K. Parts. Soomusrongi nr. 1 ülemaks sai kapten A. Irv, Soomusrongi nr. 2 ülemaks al. kapten J. Lepp ja Soomusrongi nr. 3 ülemaks sai kapten O. Luiga.

Soomusrongide meeskonnad olid värvatud vabatahtlikkuse alusel, nii ohvitserid kui sõdurid. Alguses olid ohvitserid ülekaalus. Sellest oligi tingitud ka nende suur sõjaline edu. Soomusronge rajades ei võidud arvatagi, et neist kujunevad Vabadussõja lahingute selgroog ja edu pant.

Vahepeal oli valitsusele selgunud vabatahtlikkude värbamise aktsiooni täielik läbikukkumine ja kuulutati välja üldmobilisatsioon.

Rööbiti oma sõjajõudude korraldamisega käis ka välisabi hankimine. Eriliselt pälvivad tähelepanu meie välisdelegatsioonid. Neil on samuti hindamatuid teeneid vabariigi rajamisel. Nagu sõjaväeta polnud võimalik luua vabariiki, nii poleks seda saadud teha ilma välisesindusteta. Mitte üksnes memorandumi esitamine Eesti iseseisvuse väljakuulutamise korral, vaid ka iseseisvuse võitluse abistamine on delegatsioonide teene varakult abistamispalvete esitamise ja abi saamise kaudu. Kes teab, kas oleks üldse vabariiki olnudki, kui poleks Inglise laevastik Tallinna saabunud.

Esimesed välisdelegatsioonid otsustati Maanõukogu poolt jaanuaris 1918 saata Inglismaale, Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse.

Inglise ja Prantsuse valitsused tunnustasid Eestit de facto, olgugi et esmalt ajutiselt, juba 1918. aasta mais, samuti ka Itaalia. Eesti tutvustamine välismaal oli meile oluline, ehkki maa oli alles okupeeritud Saksa sõjavägede poolt.

20. novembril 1918 otsustas Inglise valitsus meid abistada, saates sõjalaevastiku admiral E. A. Sinclairi juhtimisel Tallinna teele. Õnnetuseks aga jooksis üks laev miinile ja hukkus. Admiral pöördus Liibavisse tagasi.

Vene laevastik, ehkki korrast ära, oli reaalne jõud Soome lahes. Eestil polnud aga Vene laevastikule midagi vastu panna. Tõsi küll, sakslastelt võeti üle endine suurtükilaev "Bobr", ümberristituna "Lembit", kuid see vajas põhjalikku remonti. Peale selle saadi veel sakslastelt väike vahilaev "Laine", mis oli küll sõidukõlbulik, mitte aga vastane Vene laevastikule.

See oli suur löök, et Inglise laevastik tagasi pöördus. Polkovnik J. Laidoner, kes äsja oli kodumaale saabunud, sõitis lootsilaevaga üle tormise mere Liibavi, et selgitada olukorda ja veenda inglasi Tallinna tulema. Ka Londoni esindaja prof. Ants Piip kordas palvet. Need üritused andsid tagajärgi. Inglise laevastik jõudis Tallinna reidile 12. dets. Inglastelt saadi kohe ka sõjamoona.

Inglise laevastiku Tallinna saabumise teade levis imekiirelt üle maa ja nii sõdurite kui kogu rahva meeleolu tõusis märgatavalt.

Vene laevastik aga muutus julgemaks ja tungis peaaegu Tallinna alla välja. 27. detsembril langesid inglaste kätte vangi kaks Vene miiniristlejat. Inglased kinkisid mõlemad laevad Eesti vabariigile. Nad nimetati ümber "Lennukiks" ja "Vambolaks".

Soome on meile alati abivalmis olnud, nii ka nüüd meie riigi sünni kriitilisel ajal. Seal leidis meie abipalve väga sooja vastukõla. Soome riik ei saanud mitmel põhjusel oma sõjaväge Eestisse saata, küll aga andis relvi, laskemoona, rahalist laenu ja lubas vabatahtlikke värvata. Vabatahtlike värbamise läbiviimiseks moodustati Eesti Abistamise Peatoimkond. Soome vabatahtlikest oli ette nähtud formeerida kaks iseseisvat väeosa, üks major M. Ekströmi, teine ooberst H. Kalmi juhtimisel. Väeosad pidi komplekteeritama kolme nädala jooksul.

Et punavägi oli peaaegu Tallinna alla jõudnud, siis major M. Ekström kutsus ajalehtede kaudu oma esimese kompanii kiiresti kokku ja see saabus Tallinna 30. detsembril 1918.

Rahvahulkades valitses ikka veel pessimistlik ja kahtlev meeleolu. Mitte üksnes rahvamass oma enamuses polnud pessimistlik, vaid ka osa rahva juhtkonda kuuluvatest inimestest oli sõja vastu kas pahempoolse maailmavaate või parteipoliitilistel kaalutlustel ja sel oli oma mõju rahvale... Soomlaste saabumine tõi lõplikult rahvale jälle usu tagasi.

Jaanuari alguses jõudis Eestisse kogu major Ekströmi pataljon, umbes 600 meest.

Ooberst Kalm andis oma väeosale nimetuse "Põhja Poegade" rügement. Eestisse jõudis rügement jaanuari lõpul, umbes 2000 meest.

Taani abi oli tähtsuse poolest järgmine. Taanis leidus vabatahtlikke külluses, kuid Taani vasakpoolne valitsus lubas Eestisse tulla ainult paarisajal mehel. Majanduslikel põhjustel viibis taanlaste saabumine, ehkki inglased andsid varustuse 1000 mehe jaoks. Alles aprillis jõudis Taani kompanii kapten R. G. Borgelini juhatusel Eestisse. Taanlased olid head sõdurid ja pälvivad kiitust. Nad võtsid lahinguist osa kuni septembrini.

Ka Rootsist tuli üks kompanii vabatahtlikke Eestisse. Erilist distsipliini ega lahingutublidust nad ei näidanud. Mai keskpaiku Rootsi kompanii likvideeriti. Osa siirdus kodumaale tagasi, osa astus meie väkke, osa isegi Põhjakorpusse.