Eestimaa pauliinid Tallinna ja Irkutski vahel
Napis ajaleheloos saan käsitleda vaid mõnda seni tundmata üksiktahku, laiem panoraam jääb ootama Siberi eestlaste ajalugu käsitleva raamatu ilmumist.
Paul I Ida-Siberi kampaania
1798. aastal loodi Vene-Ameerika kompanii ja Paul I õukonnas valmisid suurejoonelised plaanid Ida-Siberi koloniseerimiseks. Kirjanduses tõlgendatakse Pauli idapoliitikat kui veidrust või küündimatut välispoliitikat – Napoleonile meeldimiseks saadetud kasakaväed India poole, et prantslaste vaenlase, Briti impeeriumi “kroonijuveeli” Indiat ära võtta. Tsaar Paul suri teatavasti vandenõulaste käe läbi ja ajaloo kirjutavad võitjad.
1799. aasta 17. oktoobri ukaasiga kinnitas tsaar Ida-Siberi hõlvamise programmi. Sinna pidid kerkima külad ja linnad, hiiglasliku Hiina turu tarbeks töötavad kalevi-, naha jm vabrikud. Ent kust leida kõigeks selleks inimesi? Uusasunikeks loodeti meelitada erusoldateid, aga ka kurjategijaid, kellele lubati sunnitöö asemele “riikliku asuniku” seisust. Oma osa pidi olema kasakatel. Eriti aga loodeti, et mõisnikud on nõus saatma sinna oma talupoegi. Alla 45-aastased mehed lubati mõisa nekrutinormist maha arvata. Kava soosis abielus nekruteid – Siberisse minnes, erinevalt väeteenistusest, neil lausa soovitati naised-lapsed kaasa võtta!
Esimestele 2000 pauliinile lubas kroonu ehitada hooned ja varuda pooleteise aasta leivaga, anda põllutööriistad, esimesed kariloomad ja seemne. Irkutski-mail pidid neile kodud valmima 1800. aasta 1. septembriks. Esmaasukad pidid ehitama hooned juba järgmistele tulijatele. Sellepärast tuligi igasse sajasuitsulisse külla alustuseks saata vaid 20 peret.
Pauliinide värbamine
Eestimaa kuberner sai käsu hakata tsaar Paul I suure plaani täitmiseks ümberasujaid, pauliine värbama 28. veebruaril 1800. Kas üldse või kuivõrd pärisoriste talupoegade endi arvamust küsiti ja miks mõisnikud just ühe või teise hinge ära saatsid, sellest allikad ei räägi. Küll aga sellest, et kampaaniat ei käivitanud majanduslikud hoovad, vaid pigem võimukandjate soov tsaarile meeldida. Ettevõtmist ruttasid toetama mõnedki Eestimaa kõrgaadlikud ja kõrgemad sõjaväelased.
Kaks esimest pauliini saabusid 1800. aasta septembris Tallinna Läänemaalt, äsja Paulilt krahvitiitli saanud kindralleitnant Fr. W. Buxhöwdeni (1805. a Austerlitzi lahingus Vene 2. korpuse komandör) Koluvere mõisast. Need olid valget verd, helesiniste silmadega 32-aastane ja 168 cm pikkune Fritz Jurrison Laukna külast oma naise Annaga ja Gustav Ansson oma naise Triinuga sama mõisa Kalju külast. Viimati mainitu oli 43 aastat vana, seega veel sobilik nekrutinormist mahaarvamiseks.
Varsti oli kirjas 39 meest, kellest võinuks saada kahe pauliinide küla tuumik. Lisaks 11 abielunaist, viis last. Harjust koos Tallinnaga ja Virust oli kummastki 11, nii Järvast kui ka Läänest kaheksa meest. Neist 22 (58%!) oskasid emakeeles lugeda. See on 18.–19. sajandi vahetuse kohta väga hea näitaja. Liidri rolli näis sobivat Hindrik Matson Virumaalt Laagna mõisast. Ta oli heledat verd ja tollal väga pikk mees – 174 cm. Tal oli kaasas naine Mari, kolmeaastane tütar Katarina ja pooleaastane poeg Otto. Mees oli parimas eas – 35 aastat vana. Lisaks eesti keelele valdas ta vene ja saksa keelt.
Kõik Ida-Siberisse astuma hakkajad said lisaks palga-, soola- ja moonarahale kubermanguvalitsuselt ka nekrutinormis ettenähtud riided ja jalavarjud.
Sunnitöö asemel “riiklikuks asunikuks”
Septembris-oktoobris anti pauliinideks ka kümmekond süüdimõistetut. Harju meeskohtult saadi kaks varast –Tenno Kert (40) Kuimetsast ja Harjumaal kinni võetud Tartumaa Soontaga talupoeg Juhan (24). Viru-Järva meeskohus lisas nimekirja udellitalupoja Tarass Kirillovi (53), Tallinna raad samas seisus Ossip Astafjevi (29). Oli vabade kategooriasse kuuluvaid vargaid – Jurri Frants Harjumaalt ja Kristjan Ritter Rakverest. Siis kaks hobusevarast – Jegor Filippov Paidest ja Neeruti mõisa mees Tua Hans. Kirjas on ka oma venna Rootsi saatnud ja ise millegipärast tagasi tulnud talupoeg Karl.
Novembris langetati Tallinnas veel üks põhi-mõtteline otsus: pauliiniks otsustati lubada ka ränkades kuritegudes süüdi mõistetuid (kodumaale nad nagunii tagasi ei tule!). Need olid Järvamaa Udeva mõisa mehed Juri Jurisson alias Ado Jürri (18), Tago Mart (25) ja Vedro Mihkel (58), keda Norra mõisa valitseja Talcheni tapmise eest oodanuks sunnitöö. 1802. aasta veebruaris lubas Lääne meeskohus pauliiniks Martna kihelkonna Keskvere mõisa mehed Vaino Madise, Madise Ado ja Karringe Tönno, kes olid kupja surnuks peksnud.
Vangidest pauliinid varustati kurjategijatele ettenähtud riiete ja jalavarjudega – lambanahkse kasuka, särgi, paari “pašmakkide”, sukkade ja sokkide, mütsi ning üheksa rubla ja 60 kopikaga kogu teekonna peale toidurahaks. Mälestuseks kodumaast anti kõigile enne teeleasumist kodukiriku juures pidulikult 15–40 hoopi vitsu. Mõisavalitseja tapjad pidid saama hõõguva rauaga näkku põletatud häbimärgi. Kuna kohapeal vastavat spetsialisti polnud, paluti abi naabritelt: mehed saadeti raudus Pihkvasse, kirjad kaasas, et neile seal märgid peale põletataks ja nad edasi saadetaks. Seda ka tehti.
Teekond kulges Tallinnast Paide, Tartu, Võru, Pihkva ja Novgorodi kaudu esmalt Tveri, sealt edasi Tobolski suunas. Mindi jala, konvoi saatel, saatjaks jalaraudade kõlin...
Ega kõik pauliinid jõudnudki elusalt Siberisse. Üks oli uppunud Volga jõkke. Juri Reinson suri 1802. a teel ja tema naine oli kimbatuses: kas minna edasi või tagasi? Ent Siberis olid kõik naised hinnas (riik on koguni ostnud pärismaalastelt tüdrukuid ümberasujatele naiseks, 20 hõbekopikat tükk). Venemaa pinnal on eestlastest talupojad harva riskinud põgeneda (seda on küll teinud sõjakohtu otsusel Tallinnast Siberisse sunnitööle saadetud venelastest sõjaväelased). Aga 1802. a juulis teatati Tobolskist pauliin Toomase pagemiskatsest.
Tobolski kubermang, Rõžkovo
Viimast korda on tsaari osalusel pauliinide probleemi arutatud kümmekond kuud pärast Paul I tapmist. 8. jaanuaril 1802 kuulas senat aruannet Irkutskimaa hõlvamise käigust. Ilma Paulita oli pauliinide külade ehitamine soikunud. Ka leivahind oli tõusnud ja pauliinide toiduraha poolel teel otsa saanud. Tsaar Aleksander pahandas kampaania leige täitmise pärast ja saatis eriülesannetega ametniku ilmnenud puudusi ja kuritarvitusi klaarima.
Tobolski kubermangu jõudvad pauliinid kästi esialgu peatada ning oma võimete ja oskuste kohasele tööle rakendada. Vaid häda korral tohtis nad riigi kostile jätta. Kõigile tuli aga säilitada 1799. aasta 17. oktoobri ukaasiga lubatud privileegid, ka oma vaimulik. Ajutiseks elupaigaks rajati Rõžkovo küla (see polnud eriti kaugel kohast, kus sajand varem olid olnud sundasumisel Karl XII väes sõjavangi langenud eestlased). Reisi toppamine (nagu leivahinna tõuski) pidi olema ajutine, kunagi loodeti nad ikka Ida-Siberisse läkitada.
Vene riigi senat ja Tobolski prikaas nõutasid esialgu veel aruandeid, kui palju neid Irkutski poole rühkivaid pauliine üldse on ja kus nad viibivad. Tallinnas koostati tabeleid. Eestimaa kubermangust oli 1800.–1801. aastal teele saadetud 73 talupoega. Lisaks anti kuni 1802. aasta veebruarini pauliinideks veel 28 süüdimõistetut, sh neli naist.
Eestimaalt teele asunute ja Siberisse jõudnute andmeid ei saadud kuidagi klappima. Näiteks Jurri Jaansone oli neli ja teistegi meeste nimed kippusid korduma. Igal heal talupojal oli tollal ju mitu nime – kord kutsuti teda talu, teinekord isa, siis oskuste või omaduste järgi. Ühte nime kasutati mõisa-, teist kirikukirjades, aga mees ise teadis hoopis kolmandat. Tee siis kindlaks, kellele kroonu oli kui palju raha tasku või riideid selga andnud! Uue põhjaliku nimekirja asemel saadeti Tallinnast 1803. aasta aprillis Tobolskisse hoopis sõjakohtu poolt Siberisse saadetute nimekirjad koos süüdistuskokkuvõtetega. Sellist dokumenti polnud vist küll küsitud, aga nii said kirja vähemalt vene ametnikule arusaadavad vene nimed. Nagunii oli Euroopas alanud uus ajastu – Napoleoni sõdade periood – ning üsna pea oli valitsus pauliinid juba unustanud.
Kui kauaks Eestimaa pauliinid oma ajutisse peatuspaika Rõžkovosse jäid? Polevat midagi püsivamat kui ajutised asjad. Nii ka sellel juhul. Alates 1820. aastatest sai Siber vangide näol juba rohkesti lisarahvast, sh Eestist – sadakond süüdimõistetut aastas. Ka Rõžkovo küla paisus liiga suureks – uued põllud asusid külast üha kaugemal. Sakslaste-eestlaste-soomlaste vaheliste pingete tõttu lahkusid eestlased ja soomlased 1833, rajades sadakonna kilomeetri kaugusele Tšistoje küla.
Jüri Kuldem ja Ülem-Suetuki asustamine
Mingil kummalisel kujul elas Ida-Siberisse rändamise idee ikka edasi. Luteri kirik töötas jõuliselt usukaaslastest sunnitööliste hingehoolduse nimel. Nii valmis plaan luterlastest vangide koondamiseks Jenissei kubermangu Minussinski maakonda, ühte-kahte asundusse. Mõjuvõimsa krahv A. Benkendorfi (1783–1844) (muide, Keila-Joa lossi ja lossipargi rajaja) toel jõudis eelnõu ministrite komiteesse ja formeerus 1845. aasta tsaari ukaasiks.
Kui 1846. aastal jõudis Jenissei kubernerini teade kõigi luterlaste õigusest koguneda Minussinski ringkonna kolooniasse, kus soovijatele pealegi sobivat maad eraldatakse, puhkes Rõžkovos ja Tšistojes ümberasumispalavik. 1847. aasta mais on Omski maakohus teinud koguni ettekirjutuse Rõžkovost mitte kedagi ära lasta.
Tšistojest asusid nelipühade ajal itta teele viis perekonda. Nende juhiks oli kirikukroonika andmetel Jüri Kuldem Põltsamaalt, Tartu lähedalt, kus ta oli töötanud Amelungide peeglivabrikus. 1828. a oli ta saabunud vangina Tobolskisse, siis elanud Rõžkovos ja 1833. a kolinud Tšistojesse. Seal ta ka abiellus, tegi 11 aastat visa tööd ja sai tuntuks jõukusega, mis aasta-aastalt aina kasvas.
Ümberasujad võtsid kaasa oma kariloomad ja tööriistad, mistõttu nende teekond võttis palju aega. Selle retke kirjeldus kirikukroonikas on emotsionaalne ja seiklusterohke, täis suuri pettumusi ja pisikesi rõõme. 1850. a kogus Jüri Kuldem vene küladesse laiali pudenenud kaaslased kokku enda leitud asustamata ja põlluharijale sobilikku paika Suetuki jõe ääres. Sama aasta sügiseks seisis seal juba majake, mis pani aluse ajalookirjanduses soomlaste kolooniaks kutsutud Ülem-Suetukile.
Ent see on juba uus lugu.
