Eestlane on mõrtsuk ja mölakas
Mõistan Maimu meelehärmi, ta on ju naine ja kartulisööja. Kumma legendi põrmustumine Maimut rohkem kurvastab, tekstist kirkalt ei ilmne, ent Goharile vastu ta salvab, teadagi, eestinaiseliku kauni heitlikkusega, s.o kõigepealt paneb nõela ja siis ruttab peale puhuma.
Üldiselt peame aga harjuma, et nüüdses maailmas meie pihta ka rahvuslikult ebameeldivat pritsitakse. Seda tehakse sootuks enam, kui me aimame.
Hiljuti küsisin prooviks mitme kirjanduslike huvidega tuttava käest, et mida nad arvavad Mihhail Velleri kahest küünilisevõitu Eesti-temaatilisest novellist, mis nüüd taas Peterburis ilmusid. Ilmnes, et keegi polnud neist kuulnudki. Ehkki Veller on laialt tuntud vene kirjanik ja püsib Teet Kallase hasartse eeskoste resultaadina ka Eesti Kirjanike Liidu hingekirjas.
##Tegelased on kuulsused
Jutt on lugudest “Erootikareissöör” ja “Fuuga tennisistiga”, mis kuluvad kogumikku “Nevski prospekti legendid”. Mõlema hoogne sündmustik hargneb nõukogudeaegses Tallinnas, tegelasteks üldtuntud persoonid. Põhiline intriig ei peitugi sündmustikus, vaid asjaolus, et pikantset või jõhkrat tegevust kannavad konkreetsed, oma reaalsete nimedega eestlastest kuulsused. Esimeses novellis Georg Ots, Eve Kivi, Kalju Suur, Eino Baskin, professor Bernstein. Teises Toomas Leius ja Simon Levin.
Ka mõlema loo sõlmitus on võetud elust, skandaalidest, mille kohta nõukogulike infokanalite tummusele vaatamata omal ajal rahva seas rammusat sala-klatši levis, esimene lugu ehitub eesti artistide pornoafäärile, teine aga tennisekuulsus Leiuse naisetapmisele. Niisiis on lood ühest küljest “dokumentaalsed”, teisalt puht kunstilised, sest kirjanik pakub hulganisti väljamõeldud dialoogi, situatsioone, karaktiseeringuid, sahvtist saateteksti ja kujundeid.
Georg Otsa eksponeeritakse kui seksuaalset elukat, kelle kaitseks peab ta naine anuma günekoloogilt tõendit, et ei tohi harrastada anaalset seksi. Kõik-võimsat rahvakunstnikku aga rajoonitohtri paberike ei morjenda ning naine on sunnitud iseenda päästmiseks orgunnima mehe tarvis koju üha enam poisikesi.
Üliseksuaalsust õhkub ka läänelikku ilumudelit kandvast Eve Kivist, kes kõndis “nõnda, et gasell näis ta kõrval parkinsoni tõbe põdeva muruniidukina”.
Ohvritall Eino Baskin
Ükskord juhtus nii, et Ots ja Kivi sattusid üheskoos kohvikusse Moskva, kus “keelpillikvintett saagis klassikat” ning “steriilne õhk hingas alastust ja enesetappu”. Miks enesetappu, kurat seda teab, aga mingi müs-tiline mõju sel mälestusväärse Moskva atmosfääril ikka oli, sest Eveke unustas lahkudes toolileenile oma käekoti. Aga see oli krokodillinahast ja niisama seesuguseid esemeid esindusdaam ei jäta.
Uudishimust minestav ettekandja soris kuulsa iluduse omanduses ja leidis paki pornofotosid, millel seksuaalsete või-maluste ohtruses kirglesid Ots ja Kivi. Ettekandja usaldas leiu vaadata šveitserile, see riietehoidjale, et aga mõlemad teenisid ka julgeolekus, siis jätkub novelli tegevus juba Pagari tänaval, Eesti Lubjankal.
Viienda osakonna kabinetti kutsutakse üleolev Ots, kellele näidatakse pornofotosid kui süütõendeid. Laulja on aga ülbus ise ja KGB otsustab üleliidulise kuldhääle peale jõudu mitte raisata.
Eveke Kivi satub kiirelt paanikasse ja annab välja pildistaja Kalju Suure, see omakorda intiimstseenide lavastaja Eino Baskini. Iga tüüp vingerdab isemoodi, lõpuks tuleb julgeolekupoistel lahendada probleem, kas fotodel harrastatav on erootiline kunst või seaduse poolt keelatud porno. Eksperdiks tuuakse kunstiprofessor Bernstein, kelle fataalseisse kätesse langeb nüüd seksiseltskonna edasine saatus. Ja Bernstein käitub kui siga, kuulutades osa pilte pornograafiaks. Ometi on kohus enamikule kambast armuline, miskipärast kihutatakse neljaks aastaks laagrisse vaid Eino Baskin. “Ja neli aastat Ots laulis, Kivi etendas, Suur pildistas, Bernstein õpetas, kõik nad elasid suguelu, ainult Baskin langetas metsa ”
Simon Levini mustkunst
Teises loos kujutatakse Leiust kui homoseksuaalset lurjus-tennisisti. Naise võttis ta vaid poistearmastuse varikatteks ja selleks, et pääseda välismaasõitudele. “Nii elas naine vanemate poistega ja mees noorematega ja Keskkomitee eraldatud korteris jagus ruumi kõigile, ja kõik oli normaalne”. Rahvas armastas oma spordikangelast, Leius oli eesti spordi uhkus. Näe, kõnelesid inimesed, Eesti on nii pisike, aga kui osavalt lööb eestlane palli üle võrgu! Pange tähele, paremini igast venkust!
Siis puhkes aga Leiuse perekonnas jälk tüli, mees nõudis lahutust, naine poolt varandusest. Ka peidetud salakaubalistest briljantidest, mille olemasolu formaalne abikaasa välja oli nuhkinud. Sõnaga, Leius kägistas oma naise.
Asi kiskus kurjaks, selle teo eest hakkas vilkuma “võška” ehk kõrgeim karistusmäär. Kuid siis astus mängu kuldne advokaat Simon Levin, mees, kes oli harjunud lahendama lahendamatut, kes elas küll Tallinnas, ent suvitas juba tollal Šveitsis.
Veller kirjeldab hoogsalt Levini juriidilist kõrgpilotaai, millega mõrtsuktennisist kuuli käest päästetakse ja vaid kaheksaks aastaks üldreiimilisse kolooniasse kupatatakse.
Mõlemas novellis mängib läbisegi ja kooskõlas hulganisti elemente: eestlaste naiivne eneseteadvus, eestlaste veneviha (“nad tervitasid kõike rahvuslikku, kui see polnud just vene oma”), hardus välismaise vastu, matkimishimu. Ja muidugi kõik nõukogulik paha: salastatus, “seksitus”, kahepalgelisus, koputamine, repressioonid.
Iseäraliselt on Velleril südamel juutlus ja antisemitism, kirjanik jõuab rassikuuluvust sarkastiliselt rõhutada nii Baskini, Bernsteini kui Levini puhul.
Kunstilist värki on kurguni, kuid iseäraliselt nilbusliku jõuga mängivad need kaks novelli just eestlasest lugeja emotsioonidel. Tegelasteks ju meite mehed-naised, ülbelt kattetuks rebituina. Maimu Bergi lõhkenud legendid eesti naise ilust või rahvuskartulist on Velleri legendide sadismi kõrval köki-möki.
