Eestlased ja kilplased

 (1)

Fr.R. Kreutzwaldi “Kilplaste” uusima väljaande järelmärkuses kirjeldab Heldur Niit üsna hästi ja ammendavalt saksa rahvatraditsioonis levinud kilplaste (Schildbürger) lugude traditsiooni, mis koondati juba 1597. aastal “Das Lalebuchi” nimelisse raamatusse. Eduard Laugaste tuvastas, et Kreutzwald võttis aluseks G.O. Marbachi rahvaraamatu (1838) versiooni, aga jättis esmatrükis oma nime viisakalt (autoriõiguslikult!) märkimata.

##Kreutzwald tõlkis Schildbürger’id kilplasteks ja kalekutische Sprache kalkuni keeleks.

“Kilplaste” puhul on algupära tuvastamise kõrval aga mitmeid aspekte, mida mu meelest on vähe käsitletud. Kõigepealt see, et miks Kreutzwald üldse sellise teose tõlkida või mugandada võttis? Teame, et tema tegutsemise üks juhtmotiive oli hariv-valgustuslik, sealt siis ka “Maa-ilm ja mõnda...”, “Lühhikenne öppetus...”, “Kodutohter” jt. Kuid mida võis ta mõelda “Kilplasi” valides ja tõlkides? Ta pidi seda teost pidama eestlastele kuidagi vajalikuks nagu teatavat medikamenti, aadrilaskmist. Kas ta tegi šokiteraapiat, võttis vastu “ebapopulaarse otsuse”? S.t et kas ta nägi eestlaste ja kilplaste vahel: a) identsuse-, b) konjunktsiooni- või c) disjunktsioonivahekorda?

Esimesel juhul tekitavad kilplased oma toredate toimetamistega eesti rahvas äratundmisrõõmu – et just nagu Eestis, teisel juhul egalitaarse solidaarsustunde, et näe, me polegi siin maailmas üksi, ja kolmandal juhul rõõmu, et ju on meist veelgi kentsakamaid ja napakamaid rahvaid – viga pole midagi! Paraku polnud lauluisa naljamees ja nii jääb ta tegu mõistatuseks. Seevastu meile, kes me juba teame kilplaste hilisemat populaarsust oma kaasmaalaste hulgas, jääb mõtlemisainet ülegi. Kivirähki rehepapid on ju sootuks vastaspoolelt, kõike muud kui kilplased. Kui Kivirähk sulandab prohvetlikult kokku (riigi viljasalv!) mõisamoonaka ja sovetieestlase kujundi, siis kilplaste lood kirjeldavad ju meid isekeskis, mitte suhtes mõisa või võõrapärase riigiga. Ega meie raekoda siin Tallinnas ei erinegi kilplaste nõukojast. Ikka tuleb valgust kotiga sisse kanda!

Teine aspekt, mida vist polegi kuigivõrd käsitletud, on selle folkloorse aine unikaalsus. Rahvatraditsioon kubiseb küll tobukestest ja lollikestest, ent selline variant, kus tobukesena esineb mitte üksikisik, vaid eriline rahvas, on tegelikult haruldane. Kas siin on tegu varase rahvaliku rassismi või millegi muuga? Miks aeti tubli ja kuuldavasti tark rahvas koos oma kalkunikeelega idamaadelt minema, miks nad annavad lääne valitsejatele

õukonnatarkadena nõu ja miks nad pärast isekeskis tublilt ja võrdse nutikusega toimetavad? Nende hulgas pole ei karaktereid ega isiksusi, küll on aga erinevad ametimehed. Nagu tänapäeva demokraatlikus riigis. Kõik on nii võrdselt lollid, et keegi ei saagi kellelegi asjalikku nõu anda. Pandagu tähele, et kilplased toetuvad väga sageli rahvakoosolekule (referendumile, otsevalimisele!), nõukojale jne.

Ning kolmas ja niisama mõistatuslik aspekt – miks satiirilised ja lõbusad kirjandusteosed jõuavad põlvkondade möödudes lastelektüüri varamusse? Miks kunagi täiskasvanuid naerutanud ühiskondlik nali ja satiir muutub lõpuks lasteraamatuks? Aga seekordne trükk pole siiski lasteraamat, vaid pigem akadeemiline kui rahvalik. Siit leiab Kreutzwaldi-poolseid vihjeid oma kaasaegsetele oponentidele, tsensorinarritamist jms, ka rahvahariduslikku didaktikat. Kuid põhisisuks on ikkagi lustakas nali, mis on väärinud paljusid editsioone lasteraamatu kujul. Miks lapsed jätkuvalt naeravad, aga meie enam ei naera? “Kilplastes” on muidugi parasjagu nn practical joke’i, aga on ju ka üsna filosoofilisi koomilisi situatsioone.

Näiteks “Karupoeg Puhh” peaks täiskasvanuid rohkemgi naerutama kui lapsi, “Kilplastega” on aga vastupidi. Nähtavasti on kilplaste tölplus sellise astmega, et lapsemõistus seda tabab ja ajab naerma. Võib-olla on pedagoogikas üleüldse liiga vähe toetutud põhimõttele, et rumaluse eksponeerimine, narruse kiitus, nagu ütles Erasmus, on kasvatuslik ja hariv meetod. Kopernikust saaks atraktiivsemaks muuta Ptolemaiost pilgates, nüüdisgeograafiat aga ilmestada vigaste ajalooliste kaartidega – tänapäeva lapsed suudaksid muiata isegi ajalooliste proportsioonivigade üle.

Loe veel

Kuid lõppude lõpuks – kas me Kreutzwaldi meelest oleme kilplased või ei ole – see on küsimuste küsimus! Kas mõtleme nagu soomlane elevanti vaadates, et mida ta nüüd minust mõtleb, ja vastavalt – mida kilplased mõtlevad meist? Ja kust nad meid vaatavad? Kas seest, kõrvalt või alt? Kas nad on olnud meilegi nõuandjad, need Idast tulnud targad (väike vihje seegi)? Või on nad meile ja enne meid sakslastele armsad kõigi kolme eelnimetatud variandi põhjal ühekorraga: kui äratundmise (identsuse), solidaarsuse (konjunktsiooni), aga ka erisuse (disjunktsiooni) sümbolid. Nad on ju meie, nad on nagu meie, nad on veel hullemad kui meie!

Kilplased võrgus:

• www.kilplased.kareda.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare