Eestlaste hobupeldik – ökoteadlikkuse piloot
Eesti võtab biennaalist osa teist korda, seekord näitusega “”Aeg maha”-arhitektuur” (“Time out architecture”).
Biennaalil on kahte tüüpi väljapanekuid: põhiatraktsiooniks on kutsutud arhitektide näitused, mille staaride paraadi juhatab üldkuraator Kurt W. Foster, teise osa moodustavad rahvuslikud väljapanekud. Suurematel riikidel on biennaali territooriumil Giardini de Castellos oma paviljonid, kus igal aastal uue näitusega esinetakse. Kui Eesti neli aastat tagasi arhitektuuribiennaalist esmakordselt osa võttis, oli meie näituse “Simulacrum City” (kuraatorid Anders Härm ja Tarmo Maiste) eelis olla eksponeeritud biennaali põhiterritooriumil Poola paviljonis, kuna poolakad tol aastal ei osalenud.
Huvi Eesti vastu suur
Tänavu pakkusid korraldajad riikidele, kellel oma paviljoni pole, esinemisvõimalust Arsenales Artiglierie’s. Tegemist on 16. sajandist pärineva laevatehase monumentaalse laohoonega, mis on spetsiaalselt biennaali jaoks näituseruumideks renoveeritud.
Rahaliste vahendite piiratuse kiuste otsustas Eesti Arhitektide Liit, et Eesti esindatus on käesoleval aastal hädatarvilik, sest seoses Euroopa Liitu astumisega on huvi Eesti kui arhitektuurimaa vastu erakordselt suur. Kiiruga peetud ideevõistlus andis oodatud tulemuse. Peaaegu ühehäälselt otsustati Eestit tutvustama saata züriis palju elevust ja mõtteid tekitanud projekt, mille autor on noorema põlve sisearhitekt Kristjan Holm. Projekti idee põhineb Madis Jürgeni raamatul “Hää koht”, mis tutvustab eestlaste põnevat kuivkäimla-arhitektuuri.
Näituse peaatraktsiooniks on arhitekt Agu Külma ja skulptor Jukka-Pekka Jalovaara poolt rannast leitud puitmaterjalist ehitatud hobusekujuline välikäimla, mis tänaseks on teisaldatud kodusest Kabli rannast Arsenalese näitusesaali. Näitusega kaasneb kataloog (autorid Liina Jänes, Margit Mutso, Andres Kurg, Marek Strandberg, Villem Valme ja Hannes Praks), mida biennaalil levitatakse komplektis Madis Jürgeni raamatu inglise keelde tõlgitud versiooniga “Out Back”, koduleht ning dokumentaalfilm on Kuukulgur Filmilt.
Projekti autorid on arvamusel, et ideemaailma tõstetud atraktiivsel ja vaimukal kujundil on suurem tõenäosus biennaalikülastaja lugematutest väljapanekutest väsinud teadvusesse jõuda kui kohalikul (kohati kõrgetasemelisel, kuid ilma äratuntava isikupärata) kaasaegse arhitektuuri ülevaatenäitusel. Huumoriga on ennast sama lihtne tõsiseltvõetavaks teha kui surmtõsidusega naeruvääristada.
Eestlasele teeb kuivkäimla palju nalja
Hobupeldik ja teda näitusel fotodena ümbritsevad teised vaimukad kuivkäimlad tutvustavad eestlasi kui loomingulist ja huumorisoonega rahvast. Need on ebaharilikest materjalidest igapäevased ruumid, mille on isikustanud nende loojad.
Tänapäeva inimene on sulgenud ennast terasest, klaasist ja betoonist maailma ning eemaldunud oma loomulikust elukeskkonnast – loodusest, vaimse ja füüsilise tervise tegelikust allikast. Kuivkäimla on parim näide taastatud otseühendusest inimese ja looduse vahel. Jäätmed lähevad komposti hulka, millega väetatakse maad.
Kindlasti tekib paljudel küsimus, kuidas see kõik ikkagi arhitektuuriga seotud on. Väga otseselt – arhitektuur tähendab ju tervisliku ja meeldiva elukeskkonna loomist.
Hobune räägib teemadel, mis on tänases tehnoloogilises maailmas väga aktuaalsed: materjalide taaskasutus ja ümbertöötamine, perifeersete kohtade ja objektide taaselustamine. Ökoloogilisus mitte ainult materjalikasutuses, vaid ka mõtteviisis ja harjumuspärases elunormis.
