Autor on, kõrv kikkis, ringi käinud, kirjutanud üles suure hulga üsna tavalisi kõnekeelseid fraase ja need (vähemalt näilise) juhuslikkuse alusel ühte kogumikku põiminud, kirjavahemärke ja suuri tähti enamasti eirates. Ükski lause ei kätke endas midagi olulist, tegemist on kõige tüüpilisema tühijutuga, mis tavaolukorras läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja (minu siinne lemmikfraas on „ma mõtlen haritus, mitte haridus”).

Inimsuhtluses täidab selline mulaajamine kindlasti vajalikku rolli, ent niimoodi kokkupanduna tekib midagi kaalukamat, kui teksti üksikute ehituskivide tühisuse põhjal järeldada võiks. Tühijutt osutub ootamatult oluliseks hoiakute ja elufilosoofia – kui siin võib nii suurelist sõna kasutada – peegeldajaks. Nii saab eestluse essentsist mingil kombel paremagi ülevaate kui mõne kaaluka essee kaudu, mis püüab seda teemat tõsimeelselt lahata.

Räägi eesti keelt, raisk

Koffi sotsiaalkriitilisuses pole kahtlust, mulamassiivist koorub välja rahvuslik kitsarinnalisus, vene- ja muidu võõravaen, alkoholilembus ning vägivallaiha („sõida kuradile sisse siis teab teinekord”). Aga autori iroonilisest hoiakust hoolimata kumab nendest tekstidest ka soojust. Kas või „ära hakka jalast ära võtma me käime ise ka kingadega sees” äratab mingi ähmaselt tuttavliku tunde, mida liigitadagi ei oska.

Kompaktsemas, järelsõnana mõjuvas lõigus läheb autor kirjavahemärkidele üle ja selgitab: „Et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus.” Pisike, aga nutikas raamat.

Eestluse elujõust

Indrek Koff

Härra Tee ja proua Kohvi 2010