Efraim Allsalu – võrgutaja ja mõtleja

kunstikriitik Viimasel aastakümnel aktiivsest kunstielust tagasitõmbununa pole kunagine juhtmaalija Efraim Allsalu end esinemistega meelde tuletanud ning võib-olla seetõttugi mõjub nüüdne näitus uudsetes varjundites. Eksponeeritud on maale aastaist 1955 – 1998, varaseim ”Johannes Võerahansu portree” ja hiliseim ”Akt”, unistuslik punapäine lamav naine.

Sügaval Stalini ajal õppides (1948 – 1954) läbis Allsalu akadeemilise natuuritreeningu kadalipu, millest midagi tuli kindlasti kasuks ta virtuoosiloomusele. Inimfiguuride ja portree maalimine on tal alati endastmõistetav ja kerge.

Ootamatult seisab näitusel üsnagi kesksel kohal 1959. aasta kompositsioon ”Neiud ehitusplatsil ”. Maal on südamlik ja tore – kolme graatsia analoog, kuigi tüdrukutel on tunked jalas ja labidas kõrval. Groteskini paisutatud sümbol ”Punane kraana” (1967) on tuntud töö, mõjukas nüüdseski ekspositsioonis.

Mingit teemat või motiivi võib käsitleda eri vormis ja eri psühholoogiliste nüanssidega. Kas kannatab ajaproovi välja ka ”Lenin”, mida näitusel pole, kuid mis on hästi maalitud ja mida võib mõista üldisemalt kui kalestunud võimu sümbolit?

Allsalu on olnud vaieldamatult meie parimaid portretiste. Näituse avamisel jalutas portreede keskel mõnigi endine modell, äravahetamiseni sarnane. Et Allsalu oli neid omaaegu kortsulisemaks maalinud, polnud ajavahetki tunda.

Kuigi kaks saali on portreede päralt, ei muutu need monotoonseks, vaid täiendavad üksteist.

Allsalu maalide mõju väljendab küllaltki hästi sõna ”võrgutama”. Ta meelitab ligi ja hoiab vaatajat kinni ennekõike varjunditemängu, värvisulamiste, pintsliarabeskide ja spontaanse improvisatsiooniga (mis silmanähtavaltki võrgutaolisi pindu võivad moodustada).

Allsalu võrgutab ka alltekstide, grotesksete või romantiliste fantaasiamaalingutega. Kahtlustad kavalaid käike, kuid jääd ikka võrku. Ja mõnigi pikantsema maiguga maal on praegu suhteliselt süütu – ”Kutsuva pasuna” palja naise taguots sisaldab rohkem kunsti kui Rein Tammiku prantsuse prostituutide pepud. Kõige sellega võrgutab Allsalu ka mõtlema. ”Ma pole portretist, vaid mõtlev inimene”, on ta vastanud ühele intervjueerijale 1989. aastal.