Ehe rokkar GG Allin

Laie­ma sil­ma­rin­gi­ga ini­me­sed tea­vad, et Jeesus Kristus su­ri te­ge­li­kult 1993. aas­ta su­vel. En­ne se­da an­dis ta kar­me rokk-kont­ser­te ja te­gi la­val nilbusi, pei­tes end pseu­donüümi GG Allin ta­ha. Kes ta ­oli?

 Al­lin oli ja on vaiel­da­ma­tu aut­sai­der ja kul­tu­sar­tist, kel­le ni­mi toob tead­ja­te­le lõbu­sa mui­ge huu­li­le. Mit­te­tead­ja­te­le võib es­ma­koh­tu­mi­ne You­Tu­be’i va­hen­du­sel ku­ju­ne­da vä­ga­gi ‰okee­ri­vaks ko­ge­mu­seks. Ole­te hoia­ta­tud, nüüd kin­ni­ta­ge rih­mad.

1970-nda­te lõpus pun­kan­samb­li The Jab­bers trum­ma­ri ja laul­ja­na tun­tust ko­gu­nud ning seejä­rel pä­ris oma bän­de (mis kõik jäid põran­daa­lus­teks kul­tusnäh­tus­teks) ju­ha­ta­nud Al­li­ni ar­se­na­li kuu­lu­sid võtted, mi­da ei ris­ki­nud ka­su­ta­da ise­gi ka­na­-giljo­ti­nee­ri­ja Ali­ce Coo­per ega nahk­hii­re­toi­du­li­ne Oz­zy Os­bour­ne.

Kop­ro­faa­gia, ene­se­vi­gas­ta­mi­ne ja pub­li­ku­ga kraak­le­mi­ne – tih­ti kõik kolm kor­ra­ga – olid Al­li­ni kont­ser­ti­de ar­gip­äev, tõmbe- ja tõuke­num­ber. Al­lin on öel­nud: „Va­lu on elu. See on suu­repä­ra­ne, ma ta­pan end la­val. Mis­ki ei tee hai­get, kui ma se­da teen.” Tih­ti­pea­le lõpe­tas sää­ra­ne ul­jas la­vasõu Al­li­ni esi­ne­mi­sed poo­le pealt ja po­lit­sei­jaos­kon­nas.

Messiase sarnane

Ehk on sel­le ekst­sent­ri­li­su­se juu­red lap­sepõlves? Jee­sus Kris­tu­se­le (Je­sus Ch­rist Al­lin) ot­sus­ta­ti sel­li­ne ni­mi pan­na, sest te­ma tõsiusk­li­ku­le ja vai­must vae­se­le isa­le oli end il­mu­ta­nud ülejää­nud maail­ma­le roh­kem tun­tud Jee­sus ja öel­nud, et te­ma po­jast saab mes­sia­se sar­na­ne suur­mees. Hil­jem, et pois­si koo­lis ei kiu­sa­taks, muu­tis ema ta ni­me Ke­vin Mic­hae­liks. Aga see ei ai­da­nud. Saa­tus oli ot­sus­ta­tud.

Al­lin kir­jel­das 1987. aas­tal aja­kir­ja­le Ma­xi­mum Roc­k’­n’­Roll oma noo­rust nii: „Mul pol­nud sõpru. Mul oli koo­lis kom­beks kan­da nais­terõivaid ja kõik vih­ka­sid mind. Nad pek­sid mi­na ja mi­na neid. Jook­sin nä­da­la­teks mi­ne­ma. Meil oli bänd Litt­le Sis­ters Da­te, te­gi­me ha­pet ja –„koi­ni­si­me” väik­seid tüdru­kuid. P****e kõik, ma olen ala­ti sel­li­ne ol­nud.” Sa­mas in­terv­juus väi­dab Al­lin, et po­le ju­ba kümme kuud pead pes­nud. S***pea.

Ko­gu eel­ne­va kius­te või just sel­le pä­rast vää­rib mär­ki­mist Al­li­ni muu­si­ka­le pühen­du­mus. The Jab­ber­si­le järg­nes kümme­kond koos­sei­su, neist vast tun­tui­mad olid The Scum­fucks ja vii­ma­ne taus­tabänd The Mur­der Jun­kies. Vii­ma­ti ni­me­ta­tus män­gis lühi­kest ae­ga ka Dee Dee Ra­mo­ne.

Al­li­ni muu­si­ka ei päl­vi­nud amet­lik­ku tun­nus­tust, sest oli lii­ga lo­ha­kalt lin­dis­ta­tud ja üle-mää­ra sol­vav. „N­äi­tan bän­di­le käi­gud et­te ja lau­lan, mis pä­he tu­leb,” on Al­lin oma mee­to­dit sel­gi­ta­nud. Täp­sus­ta­me, et Al­lin ei piir­du­nud punk­ro­ki­ga, vaid kat­se­tas ka kant­rit ja sõnae­si­ne­mist.

1980-nda­te lõpuks oli Al­lin al­ko­hoo­lik ja he­roii­nisõlt­la­ne, kes ei öel­nud ku­na­gi ära võima­lu­sest ku­ri­tar­vi­ta­da mis ta­hes mõnuai­neid. Vee peal hoid­sid te­da ta­sa­pi­si til­kuv plaa­dimüük ja kaoo­ti­li­ne tuu­ri­ta­mi­ne oma kümne koos­sei­su­ga.

1989. aas­ta lõpus klõpsa­ta­sid Al­li­ni kä­te ümber rauad. Esi­ta­ti vä­gis­ta­missüüdis­tus. Ee­luu­ri­mi­se ajal Al­li­ni vaim­set ter­vist kont­rol­li­nud psühho­loo­gid nen­ti­sid, et mees on hea­de kom­me­te­ga, koostö­öal­dis ja sii­ras, ei il­mu­ta hul­lu­meel­su­se tun­demär­ke ja näib va­li­tud elus­tii­li­ga iga­ti ra­hul ole­vat. Ars­tid mär­ki­sid, et Al­li­nil esi­ne­sid kal­du­vu­sed nart­sis­sis­mi­le ja ma­soh­his­mi­le ning mõned pii­ri­peal­su­se ja bi­po­laar­su­se tun­nu­sed. Ku­na prot­ses­si käi­gus sel­gus, et te­ge­mist pol­nud ik­ka­gi vä­gis­ta­mi­se­ga, vaid vas­tas­ti­ku­sel kok­ku­lep­pel ekst­reem­sek­si­ga, pää­ses Al­lin 1991. aas­tal trel­li­de ta­gant ja võis pöör­du­da ta­ga­si oma ta­vapä­ras­te te­ge­mis­te juur­de.

Kui­gi Al­lin oli lu­ba­nud end la­val tap­pa, ei ol­nud sel lu­ba­du­sel mää­ra­tud täi­tu­da. Al­lin su­ri he­roii­ni üle­doo­si tõttu oma vii­ma­seks jää­nud kont­ser­di­le (vool ka­dus pä­rast teist lu­gu ja nör­di­nud Al­lin lam­mu­tas ko­ha laia­li ja läks lin­na pea­le laia­ma) järg­ne­nud peo ajal. Juh­tus see 29. juu­nil 1993, Jee­su­se Kris­tus Al­li­ni 36. eluaas­tal.

Al­lin mae­ti nahk­ta­gis ja püksi­ku­tes. Te­ma kirs­tu pan­di kaa­sa pu­del vis­kit. Prae­gu hal­dab GG Al­li­ni pä­ran­dit te­ma vend ja bän­di­kaas­la­ne Mer­le. Väi­de­ta­valt lä­heb tal sur­nud ven­na näo­pil­ti­de­ga nän­ni müük aas­ta-aas­talt jär­jest edu­ka­malt.

GG Allin

••  Sündis: 29. augustil 1956.

•• Suri: 29. juunil 1993.

•• šokeeris ennekõike oma ebatraditsioonilise oleku ja jultunud lavasõuga.

•• Bände ja koostööpartnereid: The Jabbers, The Scumfucs, The Cedar Street SlutsMC2 (AKA The Motor City Badboys), J Mascis, Mark Kramer, Carolina Shit-kickers, Criminal Quartet (kant-ribänd). The Texas Nazis, Bloody Mess & The Skabs, Antiseen, Dee Dee Ramone, The Murder Junkies.

•• YouTube: otsing „GG Allin” on ainult tugevanärvilistele.