Ei liha ega kala – hoopis anime!

Jaapani koomiks manga ja joonisfilm anime on olulised eksportartiklid. Anime on arenenud laste muinaslugudest ulmeliste ning maagiliste maailmadeni.

Ajad on muutunud. Kui traditsioonilist Jaapanit on tuntud märksõnade haiku, zen ja võitluskunst kaudu, siis 1990-ndate Jaapani olulisemad märk-sõnad on kindlasti manga ja anime.

Nii nagu anime on tunginud maailma kultuuriruumi, on see julgelt sisenenud ka kultuurimajandusse ning mõni söakam julgeb nimetada animed suisa jaapani kultuurekspordi patrooniks. Kaubaks ei saa mitte ainult videokassetid ja DVD-d, vaid kogu butafooria, mis esilinastuva filmiga seondub, temaatilistest võtmehoidjatest alates.

Animest loenguid pidav Waseda Ülikooli professor Tomonori Morikawa lisab juurde, et ehkki Jaapani majandusel ei lähe praegu hästi, ei saa seda öelda manga ja animetööstuse kohta. Selle käive on aastas viis miljardit dollarit. Iga nädal ilmub 20 erinevat mangaajakirja, millele lisandub samapalju kuukirju. Anime on hõivanud ka teles kindla koha ja iga nädal näeb telekanalitest 40 animesarja. Kui lisada, et mõni sari (“Doraemon”) on jooksnud teles juba 20 aastat, siis jääb vaid küsida: mis on see müstiline anime?

Kaasaegse jaapani filmi asendaja

Anime on jaapanlaste lühend sõnast animatsioon. Kuid defineerida seda kui jaapani multifilmi on ilmne viga, sest selline seletus jätaks välja anime sügavuse ja mitmekesisuse, mis temast ju tegelikult meediumi teevad.

Defineerida teda võrdluse kaudu Ameerika Disneyga on samuti poolvigane, sest anime pole ainult laste päralt, vaid esitab ka utoopilisi maailmalõpu fantaasiaid (“Akira”, 1988), skisofreenilisi psühhosid (“Perfect Blue”, 1998), ajaloo- ja samuraisaagasid. Suuresti töötab anime problemaatikaga, millega läänes tegeleb film – romanss, komöödia, seiklus- ja psühholoogiline draama.

Nii ongi anime justkui asendusema jaapani kaasaegsele filmile, mille hiilgeajad jäid 1950-ndatesse ning mida praegu kinodes harva vaatamas käiakse. Kuid anime teeb kinodes alati kassat ja on ületamatu publikumagnet.

Erinevalt läänest on animest Jaapanis saanud tõeline mainstream popkultuuris, millel on oma fänniklubi, fänne kutsutakse otaku’deks. Sageli kaotavad need kontakti reaalse maailmaga, sest istuvad kogu aeg kodus ja vaatavad telest ja videolt oma lemmikkangelasi.

Anime fanaatiline liikumine on konservatiivses Jaapanis põhjustanud ka moraalse paanika just tänu otaku-kultuurile, sest aeg-ajalt ilmneb seiku, kus mõni haiglaslik animefänn tõm-bab endale tähelepanu näiteks sarimõrvadega.

Enamik huvilisi on siiski tavalised inimesed, kelle vanus kõigub algkoolieast ülikoolini välja.

Kindlale ringile, kes iga päev teleri ees oma “animedoosi” kätte saavad, liitub aga suur hulk publikut juurde siis, kui tegu on anime superteosega, nagu “Printsess Mononoke” (1997) või “Vaimudest viidud” (2001). Need filmid ületavad põlvkondade piirid ning köidavad nii lapsi kui ka vanavanemaid.

Anime ning jaapani koomiks manga on tuntud kogu Jaapanis. Jaapan on üldse rohkem piktotsentriline ehk pildikeskne kui läänemaailm. Suuresti tuleneb see sealsest kirjasüsteemist (kanji märgid ning silptähestik). Siit on üleminek mangale või animele visuaalses mõttes lausa loomulik. Mangasid kasutatakse lausa õppevahendina näiteks seletamaks jaapani majandust.

Anime ajalugu

Anime pole alati olnud Jaapani kultuuritööstuses nii oluline kui praegu. Suuresti on kiire tõus seotud 1950–60. aastatel nii võimsa jaapani filmi langusega.

Paljud kuulsad jaapani animaatorid on tunnistanud, et ehkki nad on imetlenud ameerika animatsiooni, on jaapani anime juba esimestel sammudel läinud väga iseseisvat teed. Seda nii täiskasvanutele orienteerituse kui ka keerukama süžee kaudu.

Kui esimesed lääne animafilmid linastusid Jaapanis 1909, siis oma animaatorid alustasid aastal 1915. Kommertskunsti vormi omandas anime aga pärast Teist maailmasõda filmikompanii Toei toodanguga. Nii võibki pidada üheks olulisemaks aastaks animes 1963, kui televisioonis linastus Osamu Tezuka legendaarne animesari Astro Boy’st (Tetsuwan Atomu). See on lugu poiss-robotist, kelle andekas teadlane lõi oma surnud poja asemele.

Astro Boy sai ülipopulaarseks mitte ainult erakordse sisu poolest (humanoidinimene), vaid ka efektse graafilise disaini pärast.

Televisioonil oli üldse suur teene anime populariseerimisel. Ambitsioonikatele kunstnikele pakkus tele suuri võimalusi, ja hilisem aeg vaid suurendas anime osakaalu turul. 1990-ndate tippudeks said Anno Hideaki “Neon Genesis Evangelion” (1996-1997) ja Miyazaki Hayao film “Printsess Mononoke” (1997).

Animefilmide omapäraks on kindlasti piirideta olek, kus animel endal on küll oma piirid, kuid kindlasti ei kattu need meile tuntud ja tunnetatud piiridega. Animel on oma “teine maailm”.

Just selsamal “teise maailma” põhjusel on anime karakterid pisut erilise väljanägemisega: suured silmad ja pea väikese keha juures; lõputult lehvivad juuksed, mis brünetile ja blondile lisaks on ka roosad, helerohelised või -sinised. Sageli ei ole animefilmis selgelt tuntavaid rahvuseid või rasse, ka selle piiri on anime ületanud, olles loonud täiesti uue maailma koos sealse eluga.

Erinevad žanrid

Anime üheks olulisemaks žanriks on kindlasti ulme, sellestsamast Astro Boy’st alates. Algselt oligi anime rohkem poistele orienteeritud. Samuti on ulmega seotud kirjandus ja filmindus üleüldse jaapanis ääretult populaarne, mis kinnitab veelgi “teise maailma” tungimist animesse.

Alažanriks ulmes on kindlasti robotikultuur ja tehnikafenomen, kus igal masinal võib olla sees piloot ning ta võib olla juhitav väljastpoolt.

Ulmefantaasiad ületavad sageli ka maagiapiiri ning animefilmide tegelaskujud on tugevad ja allegoorilised karakterid müütilistest lugudest. Eriti selgelt väljendub see Leiji Matsumoto filmis “Galaxy Express” 999(1979, 1981), mis omakorda põhineb Kenji Miyazawa transtsendetaalsetel lugudel, kus on ühendatud budism, tehnoloogia ja Euroopa filosoofia.

Suur osa fantaasialugudest põhineb aasia folklooril ja traditsioonilisel religioonil, mis on samuti viljakaks pinnaseks animele. Nii on filmilugudeks saanud mitmed jaapani usundi shinto ja budismi legendid (“Blue Seed”, 1995). Ninja-lugudeski ei puudu üleloomulikud jõud (“Ninja Scroll”, 1993).

Shintost pärinevad sellised kuulsad Hayao Miyazaki lood nagu “Minu naaber Totoro”, “Printsess Mononoke” ja “Vai-mudest viidud”. Nende filmide tegelaste hulgas on hulk häid ja halvaloomulisi vaime, kellele filmiloojad on andnud kuju ja puhunud sisse hingeõhu.

Lääne traditsioonide mõjutatud anime on suhteliselt hiline žanr, kuid draakonid ja mõõga-rüütlid on nüüdseks juba siin täiesti olemas.

Selgelt on animes olemas ka õudusfilmid, komöödiad, krimilood, romantilised lood.

Suuresti on anime teinud filme kindlatele sihtgruppidele, näiteks tüdrukutele ja tüdrukutest. Maagiliste võimetega kartmatuid Pipi-laadseid piigasid armastavad nii jaapani tüdrukud, pereemad kui ka noormehed, ehkki neile on animetööstus omakorda tootnud hulgaliselt mõõgakunsti- ja spordilugusid.

Nii nagu filmižanrites ikka, ei puudu ka animes niinimetatud täiskasvanute rubriik. See ei tähenda aga mitte vaid erootilisi või geifilme, siia kuuluvad pigem keerulise süžeega “Perfect Blue”, samuti jaapani klassikalise kirjanduse ekraniseeringud ja sõjakroonikad.

Anime Pimedate Ööde Filmifestivalil

Tänavuse PÖFF-i põhiprogrammis leiame samuti ühe anime. Selleks on prantsuse duo Daft Punk’i muusikaga film, kunstnikuks jaapani mangaguru Leiji Matsumoto.

“Interstella 5555” jutustab loo intergalaktilisest popbändist, kelle võtab pantvangi tumedaid jõude esindav muusikaprodutsent, transportides nad läbi tähtedevahelise aja ning ruumi planeedile Maa, iseenda raha ja võimu kasvatamiseks. Hädasignaali kuuleb aga kosmilisel kitarril tähtede vahel kihutav superkangelane, kes hädasolijaid päästma tormab.

“Interstella 5555” on PÖFF-i kavas reedel, 28. novembril ja pühapäeval, 30. novembril kobarkino esimeses saalis kell 22.30.

Ilona Martson