Mina lugesingi ainult seda tavalist juttu, ülejäänu oli minu jaoks liigliha, toimetajana oleksin selle kõik raamatust välja rookinud, esseistlikud heietused avaldanud artiklina (neid ei ole väga palju) ja rasvased jutukesed eraldi novellikoguna (kui üldse). Kursiivis lisandid olid minu jaoks lihtsalt niisama suusoojaks kõrvalepõiked ja novellid minu maitsele liiga barokne segapuder. Kuigi sünge meeleolu loomisele aitasid need kaasa, võimalik et liigagi palju, ja see mind häiriski. Skulskaja on oma lapsepõlvest ja noorusaastatest niigi kirjutanud piisavalt hirmsas võtmes, seda veel süngemaks teha ja rõhutada poleks vaja olnud.