Eia Uus: leppimine tuleb iseenesest ja õigel ajal

 (1)

Kolme aasta eest debüütromaaniga “Kuu külm kuma” Vilde-preemia võitnud Eia Uus on üllitanud oma järgmise “lapse”, kes sai nimeks “Kahe näoga jumal”.

Pärast õhtut koos tema uue romaani kolme peategelase Anetti, Miikaeli ja Mirjaga istub järgmisel hommikul mu vastas nende looja Eia Uus (23), pika lillelise seelikuga malbe ja sõbralik noor naine, kes on ühtaegu siiras ja salapärane, huvitatud ja eemalolev, tumedate juuste vahelt välkumas musti lendavaid linde kujutavad kõrvarõngad.

•• Mis on kolme aasta jooksul juhtunud?

Teistmoodi rahu on tulnud. Kui enne tundus, et pidin mingite asjadega vägivaldselt leppima, siis nüüd olen aru saanud, et võin muuta neid asju, mida ma saan, ja ülejäänud asjadega, mida ma muuta ei saa, leppimine tuleb iseenesest ja õigel ajal.

•• Kui palju võib üks raamat maailma muuta?

Kui on õige raamat, siis saab sellest palju. Aga raske on leida õiget raamatut. Võib lugeda läbi üheksateist halba raamatut ja neist mitte midagi saada, aga siis tuleb kahekümnes, mis kõik paika loksutab. Kindlasti on igaühel eri ajahetkel eri raamat, mis teda puudutab. Oma esimese raamatu puhul oli mulle oluline, et see läheks kas või ühele inimesele korda. Selle raamatuga ei ole sinisilmset kirge kedagi aidata.

•• Su uus raamat räägib kirjutamisest ja raamatutest. Seal on huvitavad dilemmad. Kas need on olnud ka sinu enda dilemmad?

Mõni neist on küll mingil ajahetkel ka minu jaoks tähtis olnud.  Tahtsin seda raamatut kirjutada nii, et kui on valmis, siis on valmis ja sinna ma enam midagi ei lisa. Et oleks ausa emotsiooniga hästi kiiresti kirjutatud ja ma ei parandaks oma tolle hetke tundeid kuu või hiljem. Kuna vahepeal oli hästi pikk aeg, siis kõik ideed on saanud kaua settida ja koguneda. Seal on näiteks üks novell, mille ma kirjutasin 18-aastaselt, ja hästi palju teisi katkeid. Tegelikult on tekste hästi vanast ajast. Ühel hetkel on nad nii koos, et ma tean, et pean nad ära kirjutama. Kõige suurem probleem on näha, kuidas asjad on seotud.

•• Sa kirjutad juba raamatu alguses ootamatult avameelselt sellest, milline on tänapäeva Eesti kirjanduselu. Ma vist ei eksi, kui arvan, et see kesklinna keldribaar on Kuku klubi?

(Naeratab ja noogutab vaevumärgatavalt.) Kui ma tulin Taist (Eia õppis keskkooli ajal neli aastat Tais – toim.), siis oli kirjandus mu jaoks midagi ebamaist, kõik maailma jumalad. Ma olin elanud selle nimel. Ja kui ma Eestis esimest korda läksin sellisele üritusele, siis… ma nutsin hästi kaua. Ma olen näinud Kuku klubis luuleüritustel laval ebamaiseid tütarlapsi lugemas oma luuletusi, hõljumas üksinda laval ja KEEGI ei kuulanud neid. See tundus nii tohutu raiskamine.

••  Kas sa praegu elad Tallinnas?

Jah. Ma elan kõige inspireerivamas kohas üldse. Kelmikülas. Majas, kus on kümme korterit, aga meie elame korteris number 13... Jaanuaris said puud otsa, hommikul oli toas kuus kraadi sooja. Kui on alla seitsme kraadi, siis vannitoa tuled enam ei põle. Käisin küünlavalgel duši all. Aga selle asemel, et mõelda, et elektrit pole ja appi kui külm on, selle asemel, et olla masendunud, imetlesin neid varje, mis vannituppa tekkisid, kui küünlavalgus läbi veeauru paistis. See oli nii ilus, nii jumalik. Pärast hoidsin külmkapi ust lahti ja lasin õhku tuppa, sest seal sees oli soojem kui toas.

•• Selle kirjelduse kohaselt tunnen ma sinus ära Aneti, vabandust, Anetis sinu?

Igas tegelases on natuke mind ja mu eneseirooniat. Anett räägib peamiselt kirjandusest, ilmselt seepärast tundub sulle nii. Teistesse ma olen pannud enda teisi tahke. Mirjas on ka palju mind, aga Mirja ei räägi kirjutamisest, ta räägib teistest asjadest, mis on mulle olulised ja lähedased. Miikaelis on kogu see süütunde luul, mis minus on olnud nii kaua, kui ma mäletan.

•• Kas see tähendab, et Mirja teisiku-teema on ka sulle lähedane?

Jah. Ma rääkisin paar nädalat liiga hilja ühe inimesega, kes ütles, et DNA-l ei ole rohkem kombinatsioone, et on paratamatu, et mingil ajahetkel elab kusagil maailmas keegi, kes on täpselt sama nägu. See oleks nii hästi sellesse raamatusse sobinud. Mulle see väga meeldib. See teadmine, et pärast surma ei pea muretsema, sest ma ei ole mingit pidi asendamatu.

•• Nii et prototüüpe sul ei ole? See raamat ei peegelda mingit reaalset reaalsust?

Loe veel

Võib muidugi olla, et mõni eesti meeskirjanik helistab mõnele noorele tüdrukule ja ütleb: kuidas sa julgesid meie loo ära rääkida, ma mõtlesin, et sa armastad mind. (Naerab.) Nagu seal raamatus ka kirjas on – iga lugu võib olla mingi reaalsus, mis on kusagil mujal autori teadmata juhtunud.

•• Mõnes raamatus on pealkiri üheti ja selgelt mõistetav. Selles raamatus vist nii pole.

Selles raamatus on palju kahe näoga jumalaid. Usk, saatus ja hirm ja...kas või usaldus. Kõigil neil on kaks poolt, ja kui neisse liialt süveneda, võivad nad hakata sind sööma. Ja Mirja kindel usk – see ongi sageli kõige kahepalgelisem.

•• Oled sa Gröönimaal käinud?

Ei. (Naerab pikalt.) Ma kartsin, et keegi seda küsib. Aga ma kirjutasin seda kohta kolm ööpäeva unetuse deliiriumis niimoodi, et pärast olin mitu kuud kindel, et ma olen seal käinud.

Kommentaar

Mari Klein

toimetaja

Võrreldes (T)tänapäeva noorteromaanidega on see hoopis teistsugune raamat, mis sinna ritta ei sobigi. Kirjutatud märksa õhulisemas ja lennukamas stiilis. Eia on leidnud kuldse kesktee noorte elustiili realistlikult kirjeldavate Leesalu ja Sabolotny ning loomingulises udus heljuva Kõusaare vahel. Ta ei raiska aega ega paberit realistlike detailide kirjeldamisele, keskendudes vaimsele tegevusele, mõtetele, loomingu sünnivalule. Segades selle oskuslikult ühelt poolt kõrgelennulise filosoofiaga nagu seda on “doppelgängeri” ehk teisikute-teema ning teisalt reaalsete inimsuhetega. Kas seda kõike on liiga palju või on supp saanud liiga paks, on juba iga lugeja enda otsustada. Mulle meeldib, et lugu põhineb selgel süzˇeel, mitte udusel uitmõtete real, nagu tänapäeva “vaimuraamatutega” sageli kipub olema. Lisaks kolme minategelase vahelduvatele plokkidele jaguneb raamat minu silmis kujundlikult kaheks osaks, “enne” ja “pärast”, algus on vaimsem, lõpp selle võrra ootamatum. Omamoodi võiks seda nimetada ka õpikuks algajale kirjanikule, sest lisaks arvukatele vihjetele heade raamatute ja autorite kohta on siin palju häid mõtteid kirjutamise kui sellise kohta. Mitmed neist on enamiku meie peast kunagi kindlasti läbi lipsanud, aga ehk jäänud sõnadesse panemata ning seda suuremat äratundmisrõõmu pakuvad must valgel kirjutatuna. Olgu näiteks toodud “Igal lool on kolm külge, sinu, minu ja tõde” või “Igal lool on epiloog, isegi kui seda pole üles kirjutatud”.

Kahe näoga jumal

Eia Uus

Pegasus 2008

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare