Eia Uus – tundlik kirjanik teise romaani kallal


Kui olete lugenud Plathi “Klaaskuplit” või Duras’ “Armukest”, siis aimate, millest räägib Eia Uusi romaan “Kuu külm kuma”. Märksõnad: noor, tundlik, varaküps, murdumise piiril, kooli ja eraelu vahel.

##“Kuu külm kuma” on kirjutatud ootamatus sina-vormis. Stiililiselt kasutatakse ilukirjanduses harva läbivat sina-vormi, tavaliselt on sel võttel pigem üldistavalt fataalne ja selge, mõjusa kogemuse edasi andmise tähendus. See annab romaanile pideva kõrgepinge ja laetuse tunde. Sama õhkub ka noorest autorist endast.

— Mis on teie esimene mälestus?

— Olin kolmene, mängisin maja ees liivakastis. Ema ja isa tulid trepikoja uksest välja, vaatasid mind, rääkisid midagi, istusid beeži Ladasse ja sõitsid minema. Päike paistis ja ma nutsin end hingetuks, teades, et ei näe neid enam iialgi. Paar nädalat tagasi avastasin, et ma pole sellest veel üle saanud ja et see on suurepärane.

— Millal ja kuidas hakkasite kirjutama?

— Esimeses klassis kirjutasime kõik kohustuslikus korras luuletuse. Ma ei unusta seda luuletust iialgi. Seda, et mulle tõesti kirjutada meeldib, avastasin 2001. aastal, kui valmistusin English First Language’i IGCSE tegemiseks. Eksam oli ootamatu loominguline läbielamine, millest tulenes ka parim võimalik hinne.

Mõni kuu hiljem pidime kirjutama plathiliku luuletuse mõnest muinasjutust. Mu Lumivalgeke üritab ennast ära tappa, kuid mingid väikesed vanamehed otsivad, leiavad ja päästavad ikka uuesti ja uuesti ta elu. Ka surnumatjast laibarüvetaja ei saa jätta suudlemata huuli, punaseid kui veri. Pärast seda hakkasin tasapisi luuletusi kirjutama.

Kui sa pead kirjutama, siis sa kirjutad.

Ühel hetkel sain aru, et tahan ja pean kirjutama, aga ei teadnud, mida. Otsisin lehtedest ja netist võistlusi: näidendi-, romaani-, kirjandi-, luule-, lastejutu- ja novellivõistlusi, et proovida, mis mulle sobib. Ma usun, et võistlused on hea asi, paljud ütlevad seda. Tähtpäev on paigas, tavaliselt on antud ka ligikaudne tähemärkide arv ja zŠanr – nii ei istu lihtsalt tühja peaga tühja ekraani ette. See dikteerib palju ja summutab küsimusi. Ühel hetkel saad aru, kas zŠanr sobib sulle, ja kui ei sobi, jätad ilmselt pooleli. Otsid ja leiad, hävitad ja lood.

“Kuu külm kuma” oli täiesti planeerimata, täiesti vastumeelne mulle. “Kirjuta raamatuid ainult juhul, kui oled valmis neis rääkima asju, mida sa ei julgeks kellelegi iialgi pihtida,” ütles Cioran. Ma ei olnud valmis. Müstiline, kuidas see raamat tuli. Haiglaselt armastava järjepidevusega. Võikalt. Esimene peatükk on lugejale tohutu tõke, või nii mulle räägitakse. Ma ei saanud seda välja jätta, sest sellest kõik algaski. Kirjutasin esimese peatüki kohe pärast nende sündmuste asetleidmist. Värisesin tol õhtul üksi kodus. Järgmist peatükki alustades ei teadnud ma, mis toimub või tuleb. See algas nagu esimese peatüki jätk, kuid juba paar lauset hiljem hüppas hoopis ajas tagasi. Ja lahti mind enam ei lasknudki.

— Olete kirjutanud luulet ja proosat. Mis on kahe žanri erinevus?

— Luule on kiire kirgastav meditatsioon – sa võtad oma vaevaja, olgu ta õnnistav või needev, tõmbad ta oma verre, lükkad läbi südame ja soonte ning paberile jõudes oled sa temast vaba. Luulet saab kirjutada ainult käsitsi. Pliiatsiga paberile, sõrmega liivale, kriidikiviga seinale, noaga puusse. Luule on läbipesemine. Surmaviisidest oleks ta giljotiin.

Proosa seevastu novellina vingumürgitus ning romaanina kaaliumhüdroksiidi joomine läbi peene kõrre.

Pärast luuletust, hoolimata selle pikkusest, on kerge vabanemine, hetkeline kaalutu peaaegu-tõus ning õrn maandumine pehmesügavasse argimurru. Pärast proosaasja lükkab keegi jõuga su pea paksu mutta, nii et sul pole midagi hingata peale selle tahke pimeduse. Vastik. Romaani viimased peatükid on kirjeldamatult rõvedad. Õige sõna. Ehe vaimne vägivald. Viimased päevad – magamata, söömata, sõnades ja segaduses, teadmata midagi, mis on kirja saanud – lisaks selline adrenaliinilaks, et käte värisemise tõttu on kirjutamine valuläveni raskendatud.

— Kuidas te kirjutate? On autoreid, kes otsivad ja vajavad kirjutamiseks väga spetsiifilisi tingimusi, ja autoreid, kes lükkavad kirjutamist piinavmagusa naudinguga edasi.

Loe veel

— Selle piinavmagusa edasilükkamise kohta – ma ei saa... Ma jään haigeks. Ausalt. Mitte et mul hakkab nina jooksma või tekib köha, aga vaim külmetub, palavik tõuseb. Ja siis on sinine leht, perearsti visiit, “loominguline gripp”. Ka pärast kirjutamise lõppu on vaja taastumisaega. Julm.

— Kes on teie lugeja, kellele te kirjutate?

— Mõni aeg pärast “Kuu külma kuma” lõpetamist avastasin ehmatusega, et mul puudub lugeja – kui sa juhid, aga sul pole järgijaid, siis sa ju lihtsalt jalutad. Kui sa kirjutad, aga sul pole lugejaid...

Ma ei ole kunagi mõelnud kindlale vanusegrupile, soole või piirkonnale. Ma olen kuulnud, et “Kuu külm kuma” on leidnud oma lugeja, ja see on mulle nii imeline ja mõistetamatu.

Uut asja kirjutan ühele inimesele. Inimesi seob miski. Kui minus on midagi, mis tahab välja tulla, siis on see ka kelleski teises, ma ei ole ainuke.

— Kuhu kirjanikuna liigute, võrreldes esikromaaniga? Milliseid muutusi olete kirjutamise juures täheldanud?

— Ma oskan nüüd vist vähem sõnu raisata. Sõnu, ruumi ja aega.

Mu maailm on tihedam – kõik on omavahel rohkem seotud, mõtteseosed on selgemad ja tugevamad. Loodan, et suudan nii ka kirjutada.

— Tundute elavat väga tundlikult – see teeb elu väga rikkaks, ent nõuab ka väga palju. Kust ammutate jõudu ja elurõõmu? Mis on teie jaoks see viimane kants, kuhu pageda?

— Ma vajan inimesi, ma armastan inimesi ja iga päev tekib mingil hetkel uuesti küsimus: “Kuidas ta küll minu ellu sattus? Kuidas mul õnnestus ta ära teenida?” Mind on õnnistatud tõeliselt imeliste inimestega, kusjuures need ei ole ainult sõbrad. Vahel võib valgus ja soojus tulla kõige ootamatumatest allikatest.

Viimane kants ehk siis see ainus, mis üles tõstab ja hinguse sisse puhub, on kindlasti Jumal. Loomulikult pole Ta üksnes viimane, Ta on A&O; vahel on lihtsalt nii, et ei näe, ei märka, kui hakkad kaduma.

Alles siis, kui oled täiesti eksinud ja olematuses lahustunud, avastad, et kõik ei olegi korras. Siis on tõesti ainult üks kants, kuhu toetuda. Siis on vaja lahtise valusa katkise palja hingega olla Tema ees, kes teab iga su mõtet, ka neid, mida sa ise ei tea.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare