Eile lahkunud kunstniku Andres Toltsi peamine mängumaa oli tehiskeskkond
Andres Tolts (8. oktoober 1949 – 18. märts 2014) hakkas kunstimaastikul aktiivselt kaasa rääkima varakult. Seetõttu on tal traagiliselt varasest lahkumisest hoolimata seljataga 45 aasta pikkune loominguline karjäär. Olles varakult alustanud radikaalse uuendajana, nautis ta juba pikka aega teenitult elava klassiku staatust.
1969. aastal, ERKI disainikateedri teise kursuse üliõpilastena, kuulusid Tolts ja tema nende aastate lahutamatu kaaslane Ando Keskküla legendaarse rühmituse SOUP’69 algatajate hulka koos Leonhard Lapini ja Gunnar Meieriga. Tegelikult oligi huvi moodsa tehiskeskkonna vastu, mis ajendas teda valima oma aja kõige edumeelsema eriala ERKI-s – disaini – ning lähedane suhe rahvusvahelise popkunstiga Toltsile kaks püsiva mõjuga stiimulit.
Tolts oli ühelt poolt suur esteet. Ta hindas üle kõige korda ja harmooniat, ent samas oli tal terav absurditaju ning kohati küllaltki küüniline huumorimeel. Viimatimainitud poolus kajastub eelkõige Soupi perioodi arvukates assamblaažides, kus lähtudes popkunstist inspireeritud huvist argikeskkonna vastu tõlgendatakse Nõukogude tegelikkust absurdimaigulises võtmes.
Nii teosed „Ase” (1970, TKM), „Seal kus algab loto” (1969, EKM), kus kunstnik naudib mängu Nõukogude argipäeva kuulunud sitsikangaste antiesteetikaga, paljudest omaaegsetest kodudest tuttavad lainelised voodiotsad teostes „Voodi I” (1969, EKM) ja „Voodi II” (1971, TKM) popilikus laadis maalitud tänapäevaste tarbeesemete kujutistega kui ka tema arvukad mängulised kollaažid ajakirjaväljalõigetega on kahtlematult kirjutatud kunstiajalukku.
Sellele, juba asjaosaliste enda poolt soveti popiks nimetatud ajajärgule iseloomulik varjamatult irooniline analüüsiv suhe reaalsusega, annab edaspidi teed sünteetilisele estetiseerivale hoiakule.
Julgen väita, et olles erialalt ja kutsumuselt disainer, moodsa tehiskeskkonna kujundaja – missioon, mida Nõukogude ühiskonnas oli võimatu realiseerida –, viis ta oma nägemust ellu maalikunstnikuna, raamatu- ja näituste kujundajana, graafikuna...
Selles plaanis on tähelepanuväärne Toltsi tegevus ajakirja Kunst ja Kodu kujundaja ning koostajana 1970. aastatel, mis sai alguse diplomitööst. Nii oma kujunduste, kirjutiste kui ka kogu ajakirja teemade ringi kaudu jagas ta uuenduslikke esteetilisi vaateid mitte ainult kohaliku, vaid ka üleliidulise lugejaga, sest ajakirjast ilmus ka venekeelne versioon.Toltsi loovuse peamiseks väljundiks oli siiski maalikunst. Läbi aastakümnete ei väsinud ta maalimast oma ideaalset, mürast puhastatud alternatiivi tegelikkusele. Toltsi maalides valitseb harmoonia, nende kompositsioon on enamasti tasakaalustatud, tihti tsentraalselt sümmeetriline, ent väikeste ebakõladega.
Väljasõitude nautija
Tehiskeskkond, mille Tolts oma maalides esteetilistele fantaasiatele allutas, oli tema mängumaa, loodus on tema teostes vähem tähtis, suhe sellega distantseeritum… Ka elus oli ta linnainimene, kes loodusesse sõitis autoga. Väljasõidud autoga kõikvõimalikesse paikadesse üle Eestimaa oli üks tema peamisi meelelahutusi. Tema suhtumisest räägib see, et peatuspaigana eelistas ta küll kauneid, kuid pigem selleks korrastatud kohti, nagu RMK lõkkeplatsid, ning tema lemmikobjektide hulka kuulusid nõukogudeaegsed militaarehitused. Mis ei tähenda, et ta poleks nautinud mõisaarhitektuuri finesse. Ta oli üks paremaid balti-saksa suguvõsade ajaloo tundjaid minu tutvusringkonnas…
On raske uskuda, et Tolts ei maali enam lisa oma esteetilistele fantaasiatele, et teda ei kohta enam näituste avamistel, et ta ei kutsu enam sõpru piknikule teise Eestimaa otsa…
