Eile nägin ma Venemaad
Venemaa ametlik infoagentuur, kunagise APN-i järglane RIA Novosti (Venemaa Infoagentuur Uudised) tavatseb juba mitu aastat kutsuda külla eri maade ajakirjanikke. Neil on olemas osakond, mille nimi eesti keeles on “SRÜ vabariigid ja Balti riigid”. Nagu aru sain, kutsutakse kord-kaks aastas kokku Eesti, Läti ja Leedu ajakirjanikke ja eesmärgiks on tutvustada riigi poliitilist, majanduslikku jne olukorda, seisukohti, soodustada koostööd. Seda tehakse kohtumiste ja pressikonverentside vormis. Sõidu korraldavad ja selle eest maksavad venelased.
Alustaksin sõna otseses mõttes kõige värvikamast (erkkollasest!) kohtumisest Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liidri ja riigiduuma aseesimehe Vladimir Žirinovskiga.
Kui meid kabinetti lubatakse, torkab silma erkkollane pintsak toolileenil ja väga suur Kremli-kujuline viinapudel liidri vasakul käel. Edasi leiavad silmad isakese selja tagant laudadelt Vene kotkaid ja muid suveniire, seintelt puhast kunsti ehk maalitud Zˇirinovskit ning laua alt paistmas erkkollased nahkkingad.
Geograafiat ei valita, Venemaa pole kedagi vallutanud, raiub ta alustuseks. Sellele järgneb pikk ajalootund sellest, et meie kõigi põhivaenlane on Inglismaa. Veel jõuab ta teatada, et pärast seda, kui NATO väed läksid Afganistani, on narkokaubandus neli korda suurenenud. Ta süütab esimese sigarillo: “Te jääte meie gaasist ilma, teil on jäänud elada viis aastat, te külmute surnuks.” Teise sigarillo ajaks saame teada, et Venemaa otsustab, kui palju meie rahvastest alles jätta, kas 50 protsenti või 20 protsenti. Vahepeal selgitab ta taas ajalugu, et kõik Pribaltika (see on õige termin!) alad on tegelikult igipõlised Vene alad.
Küsin, miks ta ainukese Vene poliitikuna pärast pronksiööd ütles, et Eesti, Läti ja Leedu on iseseisvad riigid ning võivad teha, mida tahavad. Ta karjatab: “Ma ütlesin seda kui jurist, ütlesin, et mälestusmärgid on iga riigi enda asi. Aga moraali seisukohast on see vale. Ainult Eestis ja Lätis austatakse SS-lasi,” võtab ta vastuse kokku.
Umbes viie sigarillo tõmbamise ajal kuuleme veel selliseid tõdesid, et Žirinovski pooldab puhast poliitikat, aga Kreml on räpane, kuigi Putin on parem kui Gorbatsˇov või Jeltsin. Lenin oli kurjategija ja perestroika mõtles välja KGB. “Kui te poleks astunud EL-i ja NATO-sse, oleksite vabad. Eks proovige oma läänt!”
Lõpuks teatab kui mitte järgmiseks, siis ülejärgmiseks presidendiks saav mees, et katsugu see Eesti ärimees, kes on Moskvasse hüpermarketeid rajanud (Hillar Teder – toim), nüüd veel mõnda püsti panna. Ja ka Norma ja Liviko ja Hanspank ja keegi Olari Taal, loeb ta paberilt.
Jastržembski ja Karaganov
Kuigi eestlastele ehk ei ütle need nimed eriti palju, on tegemist suurte ja tõsiselt võetavate meestega. Sergei Jastržembski on Vene presidendi abi, Vene Föderatsiooni eriesindaja Euroopa Liiduga suhete arendamise küsimustes. Temaga kohtusime presidendi administratsiooni hoones ja mu märkmikus on kirjas: kaks korda passi näitamist, üks kord koti läbivalgustamist.
Euroopa Liit võttis endale kohustuse luua “tooretes” liikmesriikides (Eesti, Läti, Leedu) kord, mis vastaks demokraatiale. Ja EL peab oma kohustusi täitma. “Mittekodanike massiiv pole kuskil mujal nii suur kui teil. On ameteid, kus inimesed ei saa sellepärast töötada, ei saa osaleda valimistel. Me ei saa rahvuskaaslaste suhtes ükskõiksed olla, Venemaa tunneb moraalset vastutust nendes ees, kes tahavad õigusi,” põhjendab poliitik.
Venemaa leiab ise, kuhu energiat tarnida, ja Venemaa energiata pole võimalik kütta Tallinna, Riia, Brüsseli kortereid, saame teada.
EL-i juurde tagasi pöördudes nimetab Jastržembski meid riikideks-neofüütideks ja märgib, et täiesti eri asi on, kas suhelda vanade EL-i liikmesriikide või uutega.
Presidendi abi kokkuvõte kõlab nii: Venemaa tunneb end praegu mugavalt ja on suur, majanduse arengult maailmas kümnendal kohal, ja on suur ka poliitikas. Venemaa ei taha kuhugi kuuluda. Vaenlasi olgu vähem, partnereid rohkem!
Välis- ja kaitsepoliitika nõukogu presiidiumi esimees ja ajalooteaduste doktor Sergei Karaganov on esimene ning ainuke, kes küsib, mis keeles vestleme. Tema ankeedis on eraldi märgitud, et valdab inglise keelt. Ka tema välimus viitab USA-s ja Kanadas töötamisele – punane lips, punased kätised ja rätik taskus, kõik küll eri tooni.
Venemaa on valmis, et läheneda Balti riikidele. Eestiga suhted küll normaliseeruvad, kuid mitte kiiresti. Venemaa pole headest suhetest Eestiga huvitatud, alustab ta. Kui Putin lahkub, siis ega Venemaa välispoliitika ei muutu. Venemaa pole kunagi kedagi petnud. Venemaa tegi vea, kui toetas Lukasˇenkat, turusuhted on hiljaks jäänud. Ja oma üllatuseks saan teada, et venelased on leidnud ühise keele Valgevene opositsionääridega.
Karaganov valgustab sedagi, mis on Venemaal halvasti: meditsiinisüsteem (vana lammutatud, uus poolvalmis). Seejärel kiidab ta soome-ugri rahvaid ja teatab uuringust, mille järgi on kolm IT-alal edukamat riiki Soome, Eesti ja Ungari. Küsin, kas ta teab, et paljud meie edukad IT- tegelased on noored vene poisid, kel tõenäoliselt rahvuse pärast muret pole. Vastus: “Kuldmune ei saada keegi riigist välja ja üleüldse on noored vene poisid sel alal kogu maailmas edukad.”
Ajaloodoktor peab meile veel loengu sellest, kui halb tase on välismaa ülikoolides, k.a Oxford, ja kui hea tase on varsti Venemaal.
Efektiivse poliitika fondi peadirektor Kirill Tanajev teatab alustuseks, et Venemaa poliitika on Balti riikide suhtes ratsionaalne. “Meid ei huvita eriti, isegi üldse mitte see, mis toimub Balti riikides,” täpsustab ta. Jutu sees lubab ta, et tanke Eesti piirile ei tule. Ta kõneleb sellest, et paljud riigid lahendavad Venemaa-vastase poliitika ja retoorikaga oma probleeme. Arutledes järgmise presidendi üle, ütleb Tanajev: “Vaadake 1995. aastat. Keegi ei teadnud, kellest saab president. Praegu on Putin kõigi küsitluste järgi absoluutne liider.”
Ja küsitlused näitavad, et 78% venelastest on pronkssõduri suhtes negatiivselt meelestatud. “Jumal las mõistab õigust,” lõpetab Tanajev teema ja kohtumise.
Gaas ja raudtee
Hoopis teisel tasandil on kohtumised Gazpromi presidendi pressisekretäri Sergei Kuprijanovi ja avatud aktsiaseltsi Vene Raudtee presidendi Vladimir Jakuniniga.
Gazpromi hooned on nagu riik riigis. Kui Moskva on endiselt täis lagunevatest tellistest korrusmaju, siis siin on uhked jumal teab mis kivimist kõrghooned, palju klaasi, imelised lilleklumbid. Presidendi kabineti umbes 15-meetrine laud on kas marmorist või malahhiidist, hallid nahktugitoolid ümber.
Saksa-Venemaa gaasijuhtme kohta märgib Kuprijanov, et see on üleeuroopaline projekt ja mingit ohtu pole vaja karta. Tema sõnul näitavad 1970. aastatel rajatud gaasijuhtmed nii Põhja-kui ka Vahemeres, et merealused on ohutumatud kui maapealsed.
“Kui Balti riigid ja Poola tahavad lisagaasi, võiksime kindlustada,” lubab pressisekretär, lisades, et on dialoogi defitsiit.
Vene raudtee president Vladimir Jakunin on aga meie kaasmaalane, Pärnus sündinud ja seal 14 aastat elanud. Seegi pressikonverents on eriline: südamlik vastuvõtt, inimlik huvi selle vastu, mida teinud ja näinud oleme ning lõpuks väike suupistelaud.
Vene Raudtee teenindab päevas 700 000 inimest, uue aasta eel lausa 900 000. Eelmisel aastal veeti 300 miljonit reisijat.
Saame teada, et Tšetšeenias juba sõidavad rongid ja et vedurijuhid on tšetšeenid. Paljudes teistes väikelinnades on raudteelased ainsad inimesed. Plaane on palju ja need on suured. Nad loovad uusi liine Sahhas, Tšitas. Raudteel on keskmine palk igas regioonis kõrgem kui mujal. Esimene ülikiirrong hakkab sõitma Moskva ja Piiteri vahet 350 km tunnis vist 2012. aastal. Ja kuna Sotšis tulevad olümpiamängud, siis ka liinil Moskva-Sotši. Ka (kuri)kuulus BAM pidi praegu 75% ulatuses töötama.
Muide, siinkohal ei saa ütlemata jätta, et rongiliin Tallinn-Moskva-Tallinn (GoRail) jättis palju halvema mulje kui see, millega sõitsime Moskvast Petrozavodskisse. Petrozavodski rongis anti õhtul kõigile karbike toiduga (õhtu- ja hommikusöögiks) ning lisaks oli kupees igale reisijale nn reispakike igaks elujuhtumiks kammi, hambaharja ja -pastaga ning salvrätikutega.
Ma ei saa ka mainimata jätta, et härra Janukov oli kogu komandeeringu jooksul ainuke inimene, kes küsis, kuidas meie suhtume pronkssõduri mahavõtmisse.
Põnevad pressikonverentsid
Novosti agentuuris korraldatakse iga päev pressikonverentse. Ühe andis Moskva inimõiguste büroo ja selle teemaks oli ksenofoobia. Büroo ekspert Juri Tabak rääkis Venemaal 2004–2007 avaldatud raamatutest, mis väljendavad võõra ehk kõige teistsuguse kartust. Tema ettekanne algas intrigeeriva küsimusega, kas Venemaal eksisteerib fašism, ja näiteid esitas ta kaheteistkümnest raamatust, millest poolte pealkirjas on sõna “juut”. Näiteks Mironovi raamatus “Tšubais – rahvavaenlane” on kirjutatud, et Tšubaisi kuritegude arvu ei saa võrrelda ühegi hitlerliku kurjategija omaga ning Tšubais alustas Venemaa privatiseerimist suli ja varga kombel, alatult ja häbematult.
Autorite rünnaku objektideks on juudid, teised Venemaa rahvused, need Vene kodanikud, kes pole õigeusklikud, riigistruktuurid eesotsas Venemaa presidendiga ning seksuaalvähemused.
Teine pressikonverents oli pealkirjastatud nii: “Pronkssõduri täpne koopia püstitatakse Eesti Moskva-saatkonna lähedale.”
Kahjuks nii uhkelt üritus ei läinud. Partei Õiglane Venemaa Moskva organisatsioon on teinud algatuse, et Tallinna mälestusmärgi koopia tuleb püsti panna saatkonna juurde. Riigiduuma saadik Aleksandr Lebedev teatas, et pronkssõdurist on saanud sümbol ühiskonna võitluses katsete vastu lükata ümber Teise maailmasõja tulemused ja austuse märk põlvkonnale, kes võitis fasˇismi. Kui see mälestusmärk on pinnuks silmas praegusele Eesti võimule, paneme ta püsti Moskvas. Pressikonverentsi ajal seisis laual suur papist Aljoša.
