Eino Baskin – 25 aastat koos oma teatriga
“Tead, kui võimsalt seda tänapäeval tehakse,” vaimustub vanahärra moodsast meditsiinist. “Mul torgati jala veresoonest sond sisse, viidi see südamesse ja tehti operatsioon ära. Aga seda loetakse ikkagi operatsiooniks.” Pärast seda tuli kaks kuud ennast taastada. “Suvelavastuse “Viimane sent” tegin kevadel varem valmis, selles ma näitlejana enam kaasa ei teinud,” ütleb ta.
Päris teatritegemist vana teatrihunt maha panna ei kavatse. Vana Baskini teater, mida ta nüüd juhib, plaanib tuleva aasta alguses tuua välja Toomas Kalli kirjutatud uue estraadikava, mis peaks jätkama Vanalinnastuudio “Prügikasti” lavastuste traditsioone.
“Selle Kalli tüki toon ma välja, rohkemaks jaksu pole,” ütleb Baskin. “See tuleb terav satiiriline pamflett. Tahame nii panna, et on pandud.” Tükis, mida Kall parasjagu kirjutab, tulevad lavale poliitikud ja avaliku elu tegelased, keda pole laval ja televisioonis varem järele tehtud, lubab Baskin. Kes täpselt selles uues tükis maha mängitakse, ta siiski ei ava. “Ootame valimised ära, vaatame keda valitakse, selle järgi valime ka tegelaskujusid” teeb ta vihje poliitikasse, kust ta oma kunsti jaoks materjali ammutab.
Vanalinnastuudio 25
Esmaspäeval tähistab Eino Baskin ümmargust juubelit. Täpselt 25 aastat tagasi, 10. oktoobril 1980 avas ta oma teatri – Vanalinnastuudio. Esimene Vanalinnastuudio etendus toimus Raekoja platsis Õpetajate majas, kus mängiti Mihhail Zvanetski ja Priit Aimla tekstidel loodud kava “Ei mingit kahtlust”.
Vanalinnastuudio mängiski esimesed aastad Õpetajate majas. See mängupaik andis ka teatrile nime – asuti ju vanalinnas. “Õpetajate majas oli väga väike lava, oma viis korda viis meetrit oli, aga me tegime seal suuri lavastusi,” meenutab Baskin teatri algusperioodi. “Me võitsime kohe publiku südamed. Meie teatrit oodati. Meie piletid olid siis suur defitsiit, nii nagu on seda praegu Linnateatri etenduste piletid.”
Vanalinnastuudio alguse edu ei alanud tühjalt kohalt. Enne seda oli menukas karjäär estraadil. “Olen andnud oma elu jooksul 4500 soolokontserti,” loeb Baskin ette. Enne Vanalinnastuudio asutamist lavastatud Baskini kavad olid väga edukad. “Mõnda kava mängisin Estonia kontserdisaalis täismajale 60 korda, Vanemuise kontserdisaalis veel lisaks 30 korda.”
Vanalinnastuudiole eelnenud tegevus oligi salaplaan teatri asutamiseks. “Me pidasime plaani Tiit Kolditsaga, et teeme enne mõned estraadilavastused, kui need lähevad hästi, siis on kindlam teatri loomise mõtet läbi suruda,” meenutab Baskin seda salaplaani. Tiit Koldits oli sel ajal Eesti Kommunistliku Partei kultuuriosakonna juhataja ja teda peab Baskin justkui Vanalinnastuudio üheks ristiisaks.
“Koldits kadunuke surus Vanalinnastuudio tegemise mõtte läbi, Ristlaan (Rein Ristlaan, EKP ideoloogiasekretär – toim) oli igati sellele vastu. Tema kartis. Kartis “Meelejahutaja” pärast, mida ma Eesti Raadios tegin, kus näitlejad esitasid pilatekste tolle aja lubatavuse piiril ja mis oli ülimalt populaarne. “Meelejahutajas” oli väga tugev seltskond, Ita Ever tegi seal, Jüri Krjukov, paljud Draamateatri näitlejad ”
Estraad karastab
Ka Vanalinnastuudio asutamine ise toimus kõveraid teid pidi. “Uue teatri loomisele oldi vastu. Siis Koldits soovitaski, teeme Filharmoonia koosseisus estraadibrigaadi ja nimetame selle miniatuurideteatriks. Seda kommunistliku partei keskkomitee aktsepteeris. Niimoodi Filharmoonia all me töötasimegi, kuni 1984. aastal sain ma Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks ja siis sai ka Vanalinnastuudio riikliku teatri staatuse.”
Enda ja Vanalinnastuudio estraadishow juuri Eino Baskin ei häbene, pigem vastupidi. “Juba kooli ajal ütles meile professor Priit Põldroos, et väga hea kui Järvet ja Baskin estraadi teevad. Sellega omandavad nad olulisi oskusi ja toovad uusi inimesi vaatajatena teatrisse. Ma soosin neid näitlejaid, kes teevad estraadi. Vaadake Elmo Nüganeni, kelle tähelend algas Ugalas tükist “Armastus kolme apelsini vastu”. See on õige algus, see on hüppelaud millegi tõsisema juurde.”
Et Eino Baskin ei kuulunud kommunistlikkusse parteisse, ei saanud ta tollaste reeglite järgi ka Vanalinnastuudio esimene mees olla. Selleks vajas ta tankisti, nagu täna selle kohta öeldakse.
“Juba 1979. aastal rääkisin ma Jüri Karindiga Draamateatris, et tulgu Vanalinnastuudio direktoriks. Ta nõustus,” räägib teatrijuhi leidmisest Baskin. Karindil olid vajalikud omadused olemas, administratiivtöö kogemus Draamateatris ja ka “õige” parteiline kuuluvus. “Hiljem sai Karindi ka Filharmoonia partorgiks. See kulus väga ära, sest ajad olid keerulised. Tahtsin võtta kirjandusala juhatajaks Toomas Kalli, aga tema oli just alla kirjutanud “Neljakümne kirjale”, nii et oli võimude jaoks ebasoovitav mees. Palju sekeldusi oli.” Jüri Karindi oligi Vanalinnastuudio direktor 17 aastat.
Nüüd on Eino Baskin taas ühe teatri alguse juures. Pärast seda kui Sakala tänava teatrimaja vahetas juhtkonda, osutus ka maestro aasta tagasi suvel vabaks meheks. “Minu 75 aasta juubel tähistati ära, järgmisel päeval kutsus Indrek Saar (Teater No99 nõunik) mu välja ja tegi ettepaneku lahkuda. Ütles, et sul pole teatris enam midagi teha, saad seitsme kuu kompensatsiooni Just siis ma tundsin, et lähengi ära ja asutan uue teatri.”
Sakala tänaval toimunud võimuvahetusse suhtub Eino Baskin siiamaani mõrult. “Andku jumal Tiit Ojasoole jõudu, las eksperimenteerib. Kuid milleks oli vaja likvideerida trupp, kakskümmend inimest jäi tööta. Kui Voldemar Panso tuli kriisis Draamateatrisse, siis laskis ta ainult paar inimest lahti.”
Rääkimata ei saa Baskin jätta ka Vanalinnastuudio oma maja otsimise epopöad. “Kümme aastat olime Õpetajate majas. Siis kavandati uue teatrimaja ehitamist Viru tänavale ja Sauna tänavale, muinsuskaitse pani risti peale. Sakala tänava maja saime tänu sellele, et president Lennart Meri loobus protokollimajast.
See anti meile, loodi sihtasutus, mille esimeheks ma olin, võeti laenu ja remonditi hoone ära. Seda maja poleks olnud, kui ma poleks mööda instantse jooksnud,” jutustab Eino Baskin süzee, mida ka Vanalinnastuudio esitas mõned aastad tagasi ühes oma Toomas Kalli kirjutatud kavas.
Uus institutsioon – Vana Baskini teater – alustas tänavu veebruaris. Suvel mängiti vabaõhulavadel kava “Viimane sent”, repertuaaris on teisigi lavastusi. “Rikkaks me pole saanud, aga näitlejatele ja muule koosseisule oleme kõik palgad välja maksnud.”
Ise Eino Baskin palka ei saa. “Ma olen omanik,” ütleb ta oma staatuse kohta. Vana Baskini teater on kahemehefirma, mille teine osapool on meelelahutustööstuses läbi löönud ärimees Aarne Valmis, keda Baskin iseloomustab tõhusa partnerina. “Tal on teisigi ärisid, kui on tarvis kuhugi raha alla panna, siis ta saab seda teha. Mul pole midagi kusagilt võtta.”
“Kui küsida, kas me niisama, ilma dotatsioonita suudame jätkata, siis on mu vastus ei. Ma loodan, et meie teater saab järgmisel aastal riigilt toetust poolteist miljonit krooni.”
Ka on Vana Baskini teatril ambitsioonikad kavad. Järgmise aasta alguses tuleb teatrisse lavastama tuntud vene teatrimees Mark Rozovski, kes teeb Dostojevski järgi lavastuse “Krokodill”. Lavakujundaja on samuti välismaalt – Aleksander Lisjanski Iisraelist. “See on tänagi teravalt lõikav allegooriline lugu sellest, kuidas krokodill neelab mehe alla ja inimesed käivad mööda instantse, et saada luba lõigata ta sealt kõhust välja.”
Kodu Sütiste teel
Teatril on ka juba oma ruumid. Aadressil Tatari 12 asub kontor ja ruumid proovide tegemiseks. Kui Vanalinnastuudio 25 aasta juubelit tähistatakse esietendusega Salme kultuurikeskuses, siis järgmine esietendus toimub juba uues kohas, kus vana Baskini teater loodab lähiajal tegutsema hakata. Mängima hakatakse Mustamäel endises majandusjuhtide instituudi majas, Sütiste tee 21. Seal asub praegu ka hotell Hermes ja restoran. Publikusõbralik saal mahutab 400 vaatajat. Selles mängukohas toimub 25. oktoobril vaimuka inglase Alan Ayckbourni komöödia “Mul tuli idee” esietendus.
Vana Baskini teater on selle omaniku sõnul alustanud lootustandvalt. “Meie täitumus on keskeltläbi olnud 90%. Meil on väga selge profiil – oleme komöödiateater. Teist sellist ei ole, ma ei näe ka endale konkurente.”
Eino Baskini sõnul tuleb tema teatri etendustele endine Vanalinnastuudio publik. “Ma ju näen, kes saalis istuvad. Seal on palju vanemaid inimesi, pensionäre.
Tallinnas me andsime ükskord päevase etenduse, see oli puupüsti täis, tuli 900 inimest, osa tuli tagasi saata. Ma küsisin inimeste käest, miks nad õhtul ei tule, inimesed vastasid “Õhtul kardan.”
Samas on näha ka publiku noorenemist. “Paljud noored tulevad Vana Baskini teatrisse meie tähtede pärast. Tullakse vaatama Kadri Adamsoni. Pärast seda, kui ta hakkas mängima seriaalis “Kodu keset linna”, hakkas tal tekkima oma publik. Tullakse vaatama Maarika Korolevi, Egon Nuterit. Meie näitlejatel on omad fännid.”
Baskini teatri eeskujud Venemaalt
Paljud teavad, et Eino Baskini looming on mõjutatud kuulsa vene estraadinäitleja Arkadi Raikini loomingust.
“Raikin on öelnud, et kui ta töötaks suures viiekümne näitlejaga teatris, oleks ta tähtsuselt kolmekümne seitsmes, kui ta on estraadil, on ta esimene,” räägib Eino Baskin naljaka mõistuloo Raikinist.
Tegelikult tuli Vanalinnastuudio loomise mõte hoopis mujalt. “Seda, et peaks looma oma komöödiateatri, mõtlesin ma siis, kui töötasin Leningradi akadeemilises komöödiateatris,” tunnistas maestro algimpulsi päritolu.
Leningradi komöödiateatris töötas Baskin aastatel 1958– 1961, kui elas veel selle legendaarne juht Nikolai Akimov. Lavakujundaja ja lavastaja Nikolai Akimov oli oluline vene teatri uuendaja, kelle kuulsus küündis Venemaast kaugemale. Leningradi komöödiateatris tegid oma esietendused näiteks kuulsad Jevgeni Schvartsi allegoorilised näidendid, mis leidsid seal enamasti väljakutsuvalt kujundliku ilme. Nevski prospektil asuv teater oli Baskini sealtöötamise ajal edumeelne ja erk kunstitempel.
Aarne Valmis on Vanalinnastuudio püsivaataja
Eino Baskini partner Vana Baskini teatris Aarne Valmis väitis, et ta on vaadanud Vanalinnastuudio lavastusi huviga alates loomisest saadik.
“Vanalinnastuudio asutamise ajal olin ma pedagoogilise instituudi näitejuhtimise eriala tudeng. Egon Nuter oli selle eriala just lõpetanud ja mängis Vanalinnastuudios, mis tegi meile selle teatri külastamise eriti põnevaks. Käisime palju teatris, olime teatrigurmaanid.”
Vanalinnastuudioga puutus ta kokku ka Tamsalu kultuurimajas tööd tehes, kui teater seal külalisetendusi andis.
Siiski möönis Valmis, et ta ei ole kuigi lojaalne teatrikülastaja, on käinud vaatamas põnevaid tükke ka teistes teatrites ja mingi osa Vanalinnastuudio repertuaarist on jäänudki vaatamata.
Koostöö Eino Baskini ja mitu edukat suvetuuri korraldanud Aarne Valmise vahel sai alguse Baskini initsiatiivil, tema oli see, kes partnerile uue teatri mõtte pähe pani.
Tulevikust rääkides tunnistas Valmis, et teater on tugevalt seotud Eino Baskini nimega. “Kuid miks ei võiks sellise teatri ajalugu olla pikem kui maestro vaimne teekond. Tegemist oleks pisikese teatriga, kus oleks pidevalt 5–6 komöödiat mängukavas, antaks 15–20 etendust. Kuigi juba praegu on meie etenduste maht kasvanud 24-ni.”
Valmis oli nõus Eino Baskini väljaöeldud mõttega, et Vana Baskini teatril pole konkurente. “Kui Neil Simoni komöödiad mängibki Draamateater või Rakvere teater, siis satiirilisi kavasid, mis on kirjutanud Toomas Kall ja lavastanud Eino Baskin, keegi teine ei tee. Nendele ei ole meil tõepoolest konkurenti.”
Valmis rääkis, et kuigi praegu saavad etendused antud, natuke Salme kultuurikeskuses ja Sütiste majas, unistatakse siiski oma majast.
Eino Baskin
Sündis 17. juunil 1929
Õppis prantsuse lütseumis, Tallinna õhtukeskkoolis, lõpetas Eesti teatriinstituudi 1951.
Töötas 1951–1957 ja 1968– 1980 Draamateatris, 1958–1968 Leningradi eri kultuuriasutustes, alates 1980. aastast enda asutatud Vanalinnastuudios, alates 2005 Vana Baskini teatris.
Lavastanud 28 estraadilavastust, lõi saatesarja “Meelejahutaja” Eesti Raadios, Vanalinnastuudios enam kui 30 lavastust, sealhulgas Zvanetski ja Aimla “Ei mingit kahtlust”, Suhhovo-Kobõlini “Toimik”, Rostandi “Cyrano de Bergerac”, Gogoli “Revident”, Kalli “Prügikast ehk alguse asi” ja “Prügikast 2 ehk põhi paistab”.
