Näiteringi pühendunud liige Eino Baskin astus lavakooli otse teisele kursusele, lugedes spetsiaalsele komisjonile oma lemmikrepertuaari “Nõukogude pass”, nii et sülge lendas (paraku Paul Pinna näkku). Kui Lauter Baskini esimesel kooliaastal lavakooli tudengitega Tšehhovi “Kolme õde” hakkas tegema ning Baskinile Versˇinini roll määrati, oli see tal vene kirjanduse lembusest juba peas. Pärast kooli lõpetamist 1951. aasta kevadel suunati Baskin tema lemmikteatrisse, Draamateatrisse, kuigi ülejäänud kursus läks kas Pärnusse või Rakverre. “Vat see oli õnneloos!” on Baskin ise selle kohta vaimustunult kirjutanud. Ta usub, et teatris käib alati väikene loterii.
Tema esimeseks rolliks Draamateatris sai Ricardo “Tantsuõpetajas”, mis oli üleni värssnäidend ja Baskinile seetõttu raske, kuna talle värss ei istunud: “Mulle tunduvad kõik värssnäidendid võltsidena. Elus ju nii ei räägita!”
Baskin arvab, et näitleja temas sündis ta esimese suurema iseseisva töö ja rolliga – Mitrofanusˇka “Äbarikus”. See tegelaskuju, mida Baskin väga hästi mõistis, võtab kokku tema näitlejaande peamised omadused, mille järgi teda siiani tuntakse: koomika ja satiir, tugev karakter, estraad.
Lavale laenatud pintsakus
Estraad on Baskinit kaua saatnud, juba enne teatrisse asumist oli ta tänapäeva mõistes õhtujuht suurtel tantsupidudel. Esimesel korral pidi ta seda tegema kitsas ja lühikeses laenatud ülikonnas, mille ta osavalt naljaks suutis keerata. Priit Põldroosi sõnul õpetab estraad enese kokkuvõtmist, erksust ja löögivalmidust.
“Ei ole võimalik, et estraad võiks rikkuda head näitlejat, küll aga võib halb näitleja rikkuda estraadi,” nentis Põldroos. Paraku pälvis Baskin teravaid sõnu oma terava keele pärast, mis pilkas satiiriliselt riigikorda.
Estraad viis Baskini Venemaale. Kord isegi väiksesse saarekülla, kuhu pääses ainult lennukiga. Pealtvaatajaid oli kuus, esinejaid kuusteist. Pärast toodi esinejatele piiritust ja pesukausitäis punast kalamarja, kuusteist lusikat sisse pistetud.
Tegelikult viis Baskini Venemaale “Estraadi hukk”. Nimelt pakuti talle selle tüki peale tööd Leningradi Komöödiateatris, kus ta mõne aasta ka töötas (hiljem ka Leningradi filharmoonias), kuni Tallinna filharmoonia tegi talle ahvatleva, estraadinäitleja pakkumise.
Koos Georg Otsaga oli Baskinil teadustajana isegi võimalus 1962. aastal Kremlis Hruštšovile esineda, aga puukastisarnases kastis vibrafoni ega seda saatnud Baskinit paraku lavale ei lastud.
Eino Baskini esimene lavastajatöö oli “12 tooli” 1971. aasta lõpus. Lavastamine on Baskini enda sõnul andnud talle vajaliku kogemuse, et tulevikus Vanalinnastuudio (ja hiljem ka Vana Baskini teatri) kunstiline juht olla. Mõni aasta hiljem lavastatud käsi-peseb-kätt ja tutvuste olulisuse üle satiirilist nalja visanud “Energilised inimesed” suunas teda aga lavastajana õige zˇanri – huumori ja satiiri – juurde, mille tuntuim ja legendaarseim esindaja Eino Baskin siiani on.
